polnud Meredith nendeks matusteks vaimselt valmis. Tema vaimusilmas püsis ikka veel Alex, kuldse auto kõrval pikali, Savile Row’l õmmeldud kallis ülikond tolmune, tema kohal Alan, kes üritas elustada südant, mis ei saatnud enam verd Alexi soontesse. Ta ei tahtnud näha Alexit kirstus. Ta ei suutnud näha, kuidas ta lamab seal, pea satiinpadjal. Meredith oli lahatuid ennegi näinud, ja kuigi palsameerijad andsid oma parima, ikkagi jäi lauba ülaosale horisontaalne reetlik jälg, mida puuder ja meik ei suutnud täielikult varjata. Meredith väristas õlgu ja tal hakkas veidi paha.
Ent Alexi usk tekitas ikkagi küsimusi. Kui palju Rachel mehest üldse teadis? Mida oli Alex talle rääkinud? Kas tõtt? Mida teab Rachel tema Liibanoni päritolust? Või endisest nimest? Millist põhjust selle vahetamiseks – kui üldse – oli ta naisele nimetanud?
Riiete mainimine ei tekitanud Rachelis mingit probleemi. „Tänapäeval ei pea alati mustas olema. Pealegi toimub matus väga kitsas ringis. Ma ei usu, et Alexi ärisõbrad Londonist siia sõidavad. Ma teatan ainult sugulastele. Kuigi meil kummalgi pole sugulasi. Minu õde ei hakka Šotimaalt siia tulema.”
Võis oletada, et Lähis-Idast pole saabunud ei kirju ega külalisi. Ent nad olid esialgsest jututeemast kõrvale kaldunud. Meredith otsustas olla otsekohene. „Mida sa tahtsid mulle Nevilist rääkida?”
Rachel krimpsutas nägu ja pani tassi käest. „Ta on väga armas, ent hakkab natuke tüütuks muutuma. Ma kardan, et ta on oma arust minusse armunud.” See kõlas rahulolevalt, nagu võiski oodata. „Sellest polnud midagi, kui Alex… kui Alex siin oli. Muidugi Alex teadis. Kuid ta ei teinud sellest numbrit, kuna teadis, et ma ei tee rumalusi. Aga nüüd, kui Alexit ei ole, on Nevil võtnud pähe, et ta peab minu eest hoolitsema.”
Rachel ohkas. „Ma olen sinu vastu aus, Merry. See on üks põhjus, miks ma sind siia kutsusin. Et Nevil näeks, et ma pole enne matuseid üksi ja toetuseta. Muidu pakuks ta ennast saatjaks ja see ei tule kõne allagi! Kuid ma ei taha ta tundeid solvata.”
Oli ebatõenäoline, et Nevili tunded jäävad kauaks solvamata. „Kus ta elab? Kas Church Lynstone’is?”
„Loomade hoolduskodus. Ta on Molly Jamesi poeg ja pärija.”
„Ma olen proua Jamesiga kohtunud!” Rachel oli üllatunud ja Meredith tõttas selgitama.
„Siis sa nägid seda jõledat paarisrakendit – Molly Jamesi ja Mavis Tyrrelli!” ütles Rachel. „Esmapilgul tunduvad nad lihtsalt paar vanaeite, kuid usu mind, nad on Lynstone’i suurimad nuhid! Siin ei sünni midagi, mitte midagi, ilma et need kaks vana nõida sellest ei teaks!”
See võib tulla kasuks, mõtles Meredith endamisi. „Sa vist ei salli neid?”
„Mul pole neist sooja ega külma. Nemad ei salli mind. Väike parandus: Molly vihkab mind südamest. Oma kalli Nevili pärast muidugi. Selle järgi, kuidas ta poisist räägib, võiks arvata, et too on kaheteistkümneaastane. Ta saab kõigest valesti aru. Ma ei taha ta väärtuslikku poega. Ta peaks Nevilil minna laskma, kuid see on juba teine teema. See, kuidas Nevil elab ema võimu all ning nende kasside ja koertega jahmerdab. Molly tahab ilmselt, et poiss abielluks selle lameda plikaga, kes neil loomi talitab.”
„Kas sa tead, et politseiülem Hawkinsit oodatakse hotelli?” küsis Meredith, juhtides jutu tagasi lähituleviku probleemide juurde.
Nüüd läks Rachel esimest korda rööpast välja. „Kuradi tegelane! Ta ütles mulle, et tuleb siia! Ei tea, mis tal siia asja on? See, kes tappis vaese Alexi, on Londonis!”
„Võib-olla tema ei arva nii. Ta otsib motiivi.” Meredith vaatas, kuidas see Rachelile mõjub.
Halvasti. „Lynstone’ist ta seda ei leia,” nähvas Rachel. „Muidugi, kui minul just ei õnnestunud tappa oma abikaasa kõikide silma all sel ajal, kui Alan mind pildistas! Ma loodan, et isegi Hawkins ei usu seda.”
„Ei. Aga ta tahab esitada küsimusi. Tead, Rachel, lõpeta parem see Nevil Jamesiga flirtimine, sest seda võib vääriti tõlgendada.”
„Jamps!” Kuid Rachel tundus olevat hirmunud. Ent siis lõi ta nägu särama. „Alan tuleb siia!” ütles ta. „Pühapäeval, lõunat sööma. Ta võib jääda matusele ja selgitada Hawkinsile, kuidas asi on.”
Nagu Alan oli öelnud, pidid Racheli probleemidega tegelema kõik teised peale tema enda.
Õhtupoolikul, kui Rachel kirju kirjutas, sõitis Meredith Church Lynstone’i.
Küla asus tasandikul oru põhjas, mis dikteeris selle asukoha.
Paremale jäi Naseby remonditöökoda ja minimarket ning selle kõrval seisis vana kividest ehitatud kõrts. Kriiksuv silt kuulutas, et kõrtsi nimi on „Rebane”, luitunud maaling kujutas ilmselt lumehange kinni jäänud rebast. Pubi vastas oli rida ebatasaste katuste ja lääpas tammepiitadega vanu maju. Edasi tulid kirikuaed ja kirik ise.
Meredith parkis auto kirikuaia avatud värava ette. Aed oli hästi hooldatud. Silt kirikuukse kõrval teatas, et see on St. Olave’i, Church Lynstone’i ja Lower Wenbury St. Mary kihelkonna ühine kirik. Pastor elas Lower Wenburys ja tema telefoninumber oli kirjas. Võib-olla sellepärast oligi kirikuuks lukus.
Meredith tegi tiiru ümber kiriku, kõndis väikeste hauakividega märgistatud sissevajunud kalmude vahel. Paljud nimed olid sammaldunud, kuid daatumitest, mida oli võimalik dešifreerida, kuulusid mitmed kaheksateistkümnendasse sajandisse. Mõnele kivile olid graveeritud keerubid või pealuud. Ühelt – ilmselt kõige vanemalt – võis lugeda otsest sõnumit:
Seesugune, nagu olin kunagi mina, olete teie praegu, seesuguseks, nagu olen ma praegu, saate ükskord teie.
Elu on tolm.
Elu on tuuleiil.
Isegi salmi omapära ei suutnud varjutada sünget sõnumit.
Kivist iste või kirstualus kiriku välisseina ääres võimaldas Meredithil üles ronida ja aknast sisse piiluda.
Ajahambast puretud kivist aknalauast kinni hoides nägi Meredith, et kirik on puhas, kuid mitte eriti huvitava interjööriga. Vitraažid olid kas eemaldatud või hävinud, kõik aknad olid tavalisest klaasist. Läänepoolse ukse kohal oli puitrõdu, ilmselt kaheksateistkümnendast sajandist. Rõdu ja hauakivid rääkisid selget keelt sellest, et kakssada aastat tagasi oli siin elanud suur ja suhteliselt heal järjel kogukond. Nüüd on see lihtsalt poolenisti unustatud kolgas, nii nagu paljud vanad külad.
Meredith ronis alla, kloppis käed tolmust puhtaks, istus autosse ja sõitis Naseby juurde bensiini võtma. Tankla oli iseteenindav ja maksta tuli minimarketis.
Poodi sisenedes vaatas Meredith huviga ringi, et näha, mida seal müüakse peale selle, mida Rachel oli halvustavalt nimetanud. Tegelikult oli Rachel olnud päris täpne. Selle järgi, mida George Naseby pidas vajalikuks oma poes müüa, oleks mõni sotsioloog saanud päris palju infot külaelanike elustiili kohta. Näiteks kange tee, lõhekonservid, virsikud siirupis, Nestlé koorepulber, valik Bakewelli sügavkülmutatud puuviljakooke. Poes oli ka külmlett võidemargariini, vorstide ja vaakumpakendis peekoniga. Oli teed ja kohvi, suhkrut ja jahu. Meredith oletas, et kui sa oled külaelanik ega saa suuremas kohas ostmas käia, elab minimarketi najal ära küll. George Naseby pakkus väärtuslikku teenust.
Kassas, mis teenindas nii tanklat kui ka väikest natuke korratut poodi, istus moodsa sasisoengu ja halva jumega tüdruk, ühes ninasõõrmes kuldne rõngas. Ta kummardus leti kohale, avas mingi teismeliste huvidele pühendatud ajakirja ja silmitses üle selle riiulite vahel kõndivat Meredithi. Meredith
