Leinalilled. Ann Granger
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Leinalilled - Ann Granger страница 1
Inimene, kes hulgub ringi Londonis… või trügib hooletult rahvahulgas… ei vääri kaastunnet, kui tal läheb midagi kaduma.
CHELSEA on küla Middlesexis… kaks miili Londonist läänepool.
üks
„Täna lähed sina koertega jalutama, Nevil!” teatas proua James. „Ma pean käima Chippys ning ostma koeratoitu ja kassiliiva.”
Poeg tõstis pilgu paberitega kaetud laualt, võttis prillid eest, pilgutas helesiniseid silmi, kuni ähmane kujutis muutus teravaks.
Proua James silmitses teda ja mõtles endamisi – nii nagu sageli –, et ilma prillideta oleks Nevil täitsa kena poiss. Hinnangut andes tundis ta nii emalikku uhkust kui ka veidi õelat rahulolu. Nii kaua, kuni mõni tüdruk teda õnge ei võta, püsib poeg kodus ja abistab teda. Hoolimata sügavast põlgusest meessoo vastu tõdes proua James, et majja on vaja meest, olgu see kas või ainult Nevil.
„Ma alustasin kuuaruande tegemist,” ütles Nevil. „Kas Gillian ei või neid jalutada?”
„Muidugi ei või. Tal on kasside puurid koristada. Sa võiksid talle appi minna, kui kord juba koertega väljas oled. Praegu on neid ainult neli. Arvepidamisega võid tegeleda õhtul.”
Niisugusele päevakavale, millele kuluks terve päev, vaidles Nevil kindlalt vastu. „Mul on ka oma asju ajada!”
„Näiteks?”
Proua James tõmbas selga oma parimat – või ühte parematest – vateeritud vesti, sest ta kavatses minna linna. See oli ka ainus katse ennast ehtida. Tal olid jalas pruunid koortpüksid ja rasked paeltega kingad ning seljas khakivärvi puuvillane särk. Särgi all pungitavad suured rinnad olid ainsad sootunnused. Tema terashallid, küürimisharjaga sarnanevad karedad juuksed olid mehelikult lühikeseks pöetud. Tema ilmastikust parkunud nägu oli kortsuline ja meigita. Ainult neljakümne üheksa aastane, kuid temast jäi mulje, nagu oleks ta puuskulptuur, mis on jäetud välja vihma ja tuule kätte ning muutunud maastiku püsiosaks. Nagu ikka, tekitas mõte, et Nevilil on veel teisi huvisid peale koerte ja kasside, proua Jamesi karastatud südames kahtlust ja hirmu.
„Ma lubasin Rachelile, et lähen Malefisi. Ta tahab veel ühte maletundi ja see peab toimuma täna, kuna homme sõidavad tema ja Alex Londonisse Chelsea lillenäitusele.”
„Taevas hoidku!” proua Jamesi päevitunud nägu muutus inetult fuksiinpunaseks. „Kas see kasutu naisterahvas ei suuda ükski päev endale ise tegevust leida?”
„Ta pole kasutu,” ütles Nevil. „Ta pole lihtsalt selline nagu sina, ema.” Ja lisas hetke pärast: „Toimekas.”
Ema põrnitses talle otsa. „Ma olen toimekas sellepärast, et muud võimalust pole. Ma olen rüganud kõvasti, et meil oleks katus pea kohal, Nevil!”
„Ma tean, ema.” Ta pani prillid ette ja võttis pastaka. Tema hääl kõlas tüdinult. Proua James teadis seda, kuna oli laulnud sama laulu nii palju kordi, et poja kõrvad ajasid pilli, kuid ta ei saanud sinna midagi parata. Proua Jamesis pulbitses viha ja nördimus, kuna ta pole võimeline takistama Nevilit kodust minema kõndimast, nii nagu oli kõndinud minema tema isa. Nevil oli kahekümne seitsme aastane ja isa nägu.
„Pagan võtku!” kurjustas proua James.
Nevil jätkas kirjutamist. Ta oli ema seosetu torisemisega harjunud.
„Tal pole male mängimiseks mõistust!” jätkas ema endist kõneainet. „Võib-olla mängite Tsirkust. See võiks talle istuda!”
„Ta mängib täitsa hästi malet. Tal on selleks loomupärast annet.”
Proua Jamesil oli Rachel Constantine’i loomupärastest annetest oma arvamus, kuid ta hoidis selle endale.
„Ära unusta koeri!” ütles ta peaaegu karjudes.
„Kui ma selle siin lõpetan, ema.”
Proua James marssis vihaselt välja. Nevil muutub iga päevaga kangekaelsemaks – ja mässulisemaks. Ja kõik selle eputise, selle lipaka pärast, kes jooksis mööda Lynstone’i ringi, riides nagu modell, nii et iga tema teele trehvanud mees põles soovist iga ta väiksemgi soov täita.
„Justkui kiimas lita!” mõnitas proua James puude vahelt paistvaid korstnaid silmitsedes. Neelaku põrgu Malefis Abbey ja eriti Rachel Constantine’i! Nevilil, sel vaesel tobul, pole mõistust nägemaks, et teda lollitatakse. Selline naine nagu Rachel ei riskeeri oma abieluga, eriti Nevili-taolise pärast, kel pole raha. Niipea, kui abikaasa muutub kärsituks, näitab Rachel Nevilile ust. Siis oleks põrgu lahti. Nevil võiks tahta Lynstone’ist lahkuda, et unustada seda haletsusväärset nartsu.
„Kurat võtku!” karjus proua James puudele.
„Mis on, Molly?”
Nähtavale ilmus teksapükstes ja kummikutes kohmakas tüdruk, seljas kulunud sviiter, käes hari ja ämber.
„Ei midagi!” kähvas proua James. „Kas oled kassidega lõpetanud?”
„Peaaegu. See punane küünistas mind jälle. Millal omanik talle järele tuleb?”
„Järgmisel nädalal.” Proua James põrnitses Gilliani, kuid see polnud antipaatne pilk. Gillian oli hea tööline ega kujutanud endast Nevilile mingit ohtu. Gillian polnud meeste maitse. Proua Jamesi arvates oli see suur pluss. Tüdruk ei lähe siit kuskile. Talle meeldisid loomad ja ta oli inimestega uje. Ja kui ta veel taipaks, et tagasihoidlik välimus tuleb ainult kasuks. Sest kui lasta mehed oma ellu, keeravad nad selle tuksi.
Proua James oli sunnitud äsjaste kogemuste põhjal tunnistama, et ka naised võivad teha meestega sama. Iga inimlik kontakt toob endaga kaasa pettumusi, ohte ja südamevalu.
„Parem siis juba mõni tubli neljajalgne,” pomises proua James vana Escordi kõrval seisvasse Jaapani neljarattaveoga autosse istudes. Ta sõitis sissesõiduteelt välja ja pööras kummide kriginal maanteele, väike kruusapilv taga.
Mööda kitsast teed sõitis muretu jalgrattur. Kui proua James temani jõudis, hakkas ratas vänderdama ja mees vaatas hirmunult üle õla.
„Kasi eest!” röögatas proua James ja vehkis käega.
Mees valis turvalisuse ja hüppas rattalt maha. Kui proua James kadus kurvi taha, ajas ta ennast kraavist püsti.
Proua James kihutas edasi, käed rooli külge klammerdunud, õlad kühmus, nägu vihane. Nevili ja Rachel Constantine’iga tuleb midagi ette võtta. Kui vaja, vabaneb ta Rachelist üsna drastilisel moel. Ta ei teadnud täpselt, kuidas. Aga küll ta midagi välja mõtleb.
Loomatalitaja Gillian Hardy lõpetas töö, pani kühvli, luua ja ämbri käest ja ohkas kergendatult. Ta seadis sammud maja poole. Tema selja taga haukusid koread, sest käes oli hommikuse jalutuskäigu aeg. Tagumisel verandal tõmbas Gillian selleks otstarbeks paigaldatud saapapoisiga kummikud jalast ja astus sokiväel sisse. Köögis polnud kedagi.
Gillian astus üle kivipõranda köögiga külgnevasse suurde riietusruumi, kus seisid vajalikud tarbed ja pesukauss. Ta pesi käed puhtaks, kuivatas neid korralikult, silmitsedes samal ajal nagis rippuvate õueriiete rida. Nende hulgas oli vana ja väärikas tviidjakk, milliseid võis leida vanakraamiturgudelt ja mis tundus Gilliani eriliselt huvitavat. Ta