Alan!” ütles Ray.
„Tere, Rachel,” vastas Markby.
„Kullake,” ütles proua Constantine abikaasale, „milline juhus! See on minu eksabikaasa Alan!”
„See on Rachel,” ütles Markby Meredithile tõredalt. „Minu endine naine.”
„Igatahes on mul väga hea meel teiega kohtuda!” ütles Constantine rahulikult. Midagi temas ei viidanud, et teda on kerge rööpast välja viia. Tema naise esimese mehe ilmumine ei tähendanud talle muud kui juhuslikku kohtumist mõnel kokteiliõhtul.
„No on alles nali,” ütles Rachel, rohelised silmad pahaendeliselt säramas. „Ja nüüd oled sa Merryga!” Ta kergitas hoolikalt jumestatud kulmu.
„Võib nii öelda küll,” ütles Markby. „Kas sulle näitus meeldib, Rachel? Ma ei teadnudki, et sa oled hakanud aiandusega tegelema!”
„Ära ole tobe, Alan! Ei olegi. Aga meil on Malefis Abbeys suur aed ja me tulime uusi sobivaid taimi vaatama. Aia eest hoolitseb Martin. Ta on kaasas. Ta on meie sohver ja aednik. Liigub siin kusagil ringi. Me käskisime tal taimed välja valida ja meile teada anda. Ma käskisin tal nimed üles kirjutada, sest Alex ja mina ei tee lilledel vahet ega tea midagi muldadest ja hapetest ja taevas teab millest! Ega ju, kallis?” Ta pigistas mehe käsivart ja lisas siis kergel toonil: „Aga kõik käivad ju Chelsea lillenäitusel, eks ju?”
Ta rõhutas sõna „kõik”, mille peale Markby naeratas kuivalt.
Olukorra piinlikkus ei jäänud Meredithile märkamata. Ent nagu Constantine, teadis ka tema, et tuleb teha nägu, nagu oleks see kõik normaalne. Ta küsis üllatunud toonil: „Kas te tulite autoga? Meie tulime rongiga. Kuidas te parkimiskoha leidsite?”
„Oh, meil elab siin lähedal üks sõber, kuid ta on ära ja me kasutasime tema parkimiskohta. Mugav. Kas sa töötad ikka veel politseis, Alan?” Ta korallivärvi keeleots puudutas täidlast ülahuult.
„Ikka veel politseis.”
Constantine’is tärkas huvi. „Tõesti? Mis osakonnas?”
„Kriminaaljuurdluses.” Markby hääl kõlas puiselt nagu konstaablit mängival näitlejal.
„Röövlid ja võmmid!” ütles Rachel natuke kurisevalt. „Sulle on see alati meeldinud, Alan! Ja millega tegeled sina, Merry?”
„Ma töötasin välissaatkondades, kuid praegu Londonis. Ma käin Bamfordist tööle.”
Alles praegu hakkas Meredithile meenuma, kui tüütu Rachel Hunter oli olnud. Ta needis ennast, et oli Alani hetkeimpulsi ajel Constantine’ide juurde tirinud. Rachel pole kunagi ta sõbranna olnud. Nad olid lühikest aega kooliõed ja mängisid ühes võrkpallinaiskonnas. Väljaspool seda oli mõlemal oma sõprusringkond. Lühikesest üllatunud tervitusest oleks piisanud.
„Bamfordist? Püha taevas, sa elad ikka veel seal, Alan? Ma arvasin, et sa kolisid ammu minema! Siis pole me need aastad teineteisest kuigi kaugel elanud. Malefis Abbeysse on Chipping Nortonist üsna vähe maad. Koha nimi on Lynstone ja see on Bamfordist umbes tunni tee kaugusel.”
„Selle peale kuluks üks naps ära,” ütles Constantine. „Ma teen ettepaneku minna šampanjabaari. Oleks tore siit rahvamurrust välja pääseda.”
See ületab juba igasugused külmaverelisuse piirid, mõtles Meredith. Isegi Rachel näis olevat üllatunud ja vaatas mehele otsa. Constantine naeratas pisut ärevalt ja kergitas kulmu, otsekui naise heakskiitu oodates.
„Jah, miks mitte? Hea mõte!” ütles Rachel heatujuliselt. „Ainult et tee minu ja Merry taaskohtumise puhul üks pilt, Alan! Ilma poisteta, ainult kaks tüdrukut lillede taustal!” Ta seadis ennast paigale. „Tule, Merry!” käsutas ta. „Seisa minu kõrvale!”
Nüüd rääkis temas võrkpallinaiskonna kapten. Meredithile meenus, et Ray Hunter oli alati see, kes käsutas. Kõik teised kuulasid teda ilma igasuguse nurinata, kuid ta märkas, et Alanile asi ei meeldi. Meredith astus Racheli kõrvale lilleseade ette ja soovis, et tal oleks seljas midagi ilusamat. Constantine astus kuulekalt kaadrist välja.
„Olete valmis?” Markby võttis aparaadi tõrksalt kaelast. Ta tõstis selle silma juurde. „Naeratage!”
Meredithile ei meeldinud pildistamine. Eriti veel nüüd, kui ta kõrval seisis võluvas poosis ja särava naeratusega Rachel. Nende ümber tõukles rahvas, mis muutis Markbyl aparaadi paigal hoidmise raskeks. Meredith vedas näole sunnitud naeratuse ja pomises: „Tee kähku, Alan!”
Kostis klõpsatus. Rahvas tungles edasi, tõugates neid, kes olid jäänud pildistamist vahtima. Tekkis rüselemine, Constantine ahmis õhku, hüüatas imestunult, ja tundus, et tal on valus. Meredith kuulis seda ja vaatas mehe poole. Alex seisis, inimesed voorisid temast mööda, tema kulm oli kortsus, otsekui oleks ta segaduses või vihane.
„Korras,” ütles Markby. „Vähemalt loodan. Võib-olla ei jäänud jalad peale.”
Naised tulid lillede juurest ära.
„Rachel,” ütles Meredith sosinal, „kas Alexil on midagi viga?”
Rachel vaatas talle otsa ja pööras siis kannal ringi. „Alex?” Ta hääl oli terav.
Constantine tõstis pilgu ja tegi vabandava liigutuse. „Miski torkas mind! Ilmselt oli lillede hulgas mõni putukas või midagi taolist. See oli üsna valus…!” Ta käsi tõusis kohmakalt selja taha.
„Võib-olla midagi nendest troopilistest taimedest?” oletas Meredith.
„Nad peaksid kontrollima, et neis pole putukaid!” pahandas Rachel. „Lähme minema, Alex! Värskema õhu kätte.” Ta selgitas teistele vaikselt: „Alexil oli möödunud aastal südamerabandus ja me peame olema valude suhtes ettevaatlikud. Siin on väga palav ja meil on olnud pikk päev. Me sõitsime Lynstone’ist vara ära. Me peaksime kohe koju minema.”
„Siin kuskil peab olema esmaabipunkt,” ütles Markby Constantine’i silmitsedes. „Ma ei taha hirmutada, kuid mõned putukahammustused võivad olla mürgised. Ma arvan, et šampanja jääb seekord ära.” Tal oli selle üle hea meel, kuid pilk, mille ta heitis Alexile, oli murelik.
„See asub Western Avenuel,” ütles Meredith. „Ma märkasin seda siia tulles.”
Ent Constantine, kelle käsi oli jõudnud lõpuks selgrooni, ajas ennast sirgu ja puhkes naerma. Ta sirutas käe ette. Tema peopesal lamas peenike nõelakujuline okas. „Käes! Ilmselt kaktuseokas. Küllap ma läksin seljaga vastu riiulit ja rebisin okka küljest. Väljapaneku organiseerijad on vist väga pahased! See pidi jääma mu kuue külge. Ja kui läks trügimiseks, tõukas keegi mind ja okas tungis pintsakust läbi.”
„Las ma vaatan.” Markby sirutas käe. „Ma ei mäleta, et oleksin näinud seesuguste okastega taime…”
Rachel silmitses okast kahtlustavalt. „Ma arvan ikkagi, et me peaksime koju minema. Esmaabipunktis me raiskaksime ainult aega ja ma ei usu, et nad seal midagi teevad. Vaese Alexi jaoks on olnud väga väsitav päev. Lähme auto juurde, kullake!” Ta haaras mehel käsivarrest kinni. „See on otse nurga taga. Sa võid seal istuda, kuni ma otsin Martini üles ja lasen tal meid koju sõidutada. Homme palume doktor Stauntonit, et ta astuks läbi ja sind üle vaataks. Sa võid öelda, et ma tekitan ilmaasjata segadust, kuid ma olen kindel, et mul
