asetas taldrikule kaks dieetküpsist, võttis kaks kruusi ja külmkapist piima. Kogu selle tegevuse vältel kuulatas ta, pea viltu – otsekui mõni ta neljajalgne hoolealune –, mis toimub kõrvalruumis, kus Nevil istus arveraamatute taga.
Lõpuks võttis ta küpsisetaldriku ja kruusi ning läks tuppa, kus Nevil hoolega kirjutas.
„Aitäh!” lausus Nevil pilku tõstmata, kui Gillian pruukosti lauale asetas.
Ta seisatas korraks ja pöördus siis minekule. Äkitselt küsis Nevil: „See naine, kes uuris walesi korgi kahe nädala hooldamise tingimusi, kas ta helistas tagasi?”
„Ma ei usu. Molly ei rääkinud midagi.”
„Ilmselt tuleb see paganama eit kohale ja loodab, et kõik on ta koera vastuvõtuks valmis. Tee igaks juhuks üks kuut korda, Gill.”
„Okei. Ma võtan selle kohe ette.”
„Ei, tee seda hommikul. Sellega pole kiiret.”
Nevili hääletoon andis märku, et Gillian võib minna. Ta läks kööki, asetas oma kohvikruusi lauale ja võttis karbist küpsise. Ent kuidas ta ka püüdis, ei saanud ta pilku riietusruumi ukselt eemal hoida. Ta istus näoga selle poole, kastis küpsist kohvisse ja jõi jahtunud jooki.
Kui ta läks vaatama, kas Nevil on lõpetanud, tegi too ikka veel tööd. Ta ei tõstnud pilku.
Gillian küsis kohmetult: „Sul on palju tööd, kas sa soovid, et ma käin enne koju minemist koertega jalutamas?”
Nevil katkestas kirjutamise ja suvatses tüdrukule pilgu heita. Ta vastas üsna sõbralikult: „Pole vaja, Gill. Ma lähen ise, kui siin lõpetan.”
„See ei valmista mulle mingit vaeva,” ütles Gillian õhinal.
„Suur tänu, Gillie. Aga mine koju. Sul on vaba õhtupoolik. Kahju, et sa ei saanud koos emaga linna sõita.”
Gillian pesi nõud puhtaks, äsjane elevus oli asendunud tusaga. Ent riietustoast õueriideid võttes tundis ta endist närvikõdi. Nüüd on tema ja jakk jälle koos, või täpsemalt öeldes: tema ja see, mis on jaki taskus… Ta tõmbas jaki kiiruga selga, selle kare materjal hõõrus ta sõrmi. Seejärel küürutas ta siduma nurgas oodanud kingade paelu.
„Ma siis lähen!” hüüdis ta.
Vastuseks kostis vaevukuuldav ühmatus. Hoolimata julgustuse puudumisest hüüdis Gillian ikkagi: „Nägemiseni! Ära üle tööta!”
Ta jättis kummikud ukse taha homset ootama, istus oma vanasse Escorti ja sõitis koju. Iga kord, kui ta vasakut kätt liigutas, krabises midagi jakitaskus. See oleks otsekui põletanud, ja Gilliani närvid olid nii pingul, et kui ta jalg puudutas gaasipedaali, sööstis vana auto edasi just nagu Vormel 1 stardirajal.
Gilliani ema ootas, jope seljas ja kulunud käekott laual. Köök lõhnas tomatikonservi ja nõudepesuvahendi järele.
„Oi, Gillian,” ütles proua Hardy. „Hea, et sa nii vara tulid. Sa jääd koju, eks ju? Ma tean, et sul on vaba õhtupoolik, ent ma tahaksin käia proua Freemani juures ja sa tead, et mulle ei meeldi isa üksi jätta.”
Samahästi oleks võinud öelda: „Isale ei meeldi, et teda üksi jäetakse,” ent kuigi majas tantsiti härra Hardy pilli järgi, püüdsid ema ja tütar omavahel seda fakti varjata.
„Hea küll,” ütles Gillian. „Võib-olla koristan ma aeda.”
„Isa ja mina sõime lõunaks suppi. Kui sa tahad midagi, siis on juustu…”
„Ma juba sõin.” See polnud tõsi. Ta söök oli koosnenud ainult kohvist ja küpsisest, kuid proua Hardy ei teadnud seda.
„Tee kõrvale on vorstikesi,” ütles ta laualt käekotti võttes. „Isa loeb raamatut. Pilt kuivab ja ma ei usu, et ta ateljeesse läheb. Tal ei peaks… tal ei peaks midagi vaja minema.”
Kui ema minema tõttas, läks Gillian väikesesse madalate tammepuust laetaladega elutuppa. Isa istus ratastoolis akna all, kust avanes vaade teele ja pubile „Rebane” teisel pool teed. Ta luges põnevikku, pahane nägu peas. Kui tütar sisse astus, tõstis ta pilgu raamatult ja ütles ilma eelneva tervituseta:
„Chippy raamatukogu on täna õhtul lahti. Pärast teejoomist hüppad sa autosse ja lähed mu raamatuid vahetama. Seda siin olen ma juba lugenud. Vaata!” Ta näitas Gillianile raamatut. „Viimasel leheküljel on pliiatsiga tehtud märk! Ma olen emale tuhandeid kordi rääkinud, et vaadaku, kas seal on minu märgistus! Aga temal läheb alati meelest ära.”
„Hästi, ma lähen vahetan riided.”
Isa kummardus uuesti raamatu kohale ega vastanud. Gillian läks oma väikesesse ärklituppa ja võttis tööriided seljast. Ta pani jalga teised püksid, tõmbas selga puhta sviitri ja asetas tviidjaki voodile.
Ta istus ka ise voodile, pani jalad risti ja võttis jakitaskust kortsunud manillaümbriku. Väikeses toas, mida kunagi ei köetud, oli külm, kuid Gillian higistas.
Ta kobas ümbrikku. Tema kõht hakkas uuesti krampi kiskuma ja krambid muutusid ägedamaks, kui ta võttis ümbrikust kaks kortsus fotot ja asetas need ettevaatlikult lapitekile teineteise kõrvale.
Fotod olid must-valged ja üsna suured, umbes kuus korda neli tolli. Ühel oli proua James kassiga, teisel koeraga. Koer ähkis õnnelikult, kassil olid karvad turris ja ta vahtis objektiivi, silmis paljuütlev pilk. Mõlemad fotod olid tehtud aasta tagasi illustreerimaks brošüüri, mis reklaamis lemmikloomade hoolduskodu. Sellest saadik oli läikivaid originaale jõhkralt koheldud. Kuid põhikahjustused ei tulenenud rohkest vaatamisest.
Mõlemal fotol oli proua Jamesi nägu töödeldud žiletiga nii julmalt, et seda polnud võimalik äragi tunda. Koera vallatu irve ja kassi karvane pea olid puutumata, mis rõhutas veelgi inimnäo kallal tehtud hävitustööd. Moonutamine oli toimunud metoodiliselt. Üks joon läks üle silmade, teine nina alt. Mõlemad kõrvad olid peast eemaldatud. Suule oli rist peale tõmmatud ja kõri läbi lõigatud.
Gillian näris oma alumist huult, kuid üldiselt jäi ta nägu tundetuks. Kõht oli sedavõrd rahunenud, et ta sai fotosid silmitseda.
Mõne aja pärast pani ta õõvastavad pildid tagasi ümbrikku, tõusis voodilt ja läks kitsa seinakapi juude. Vanas majas oli kõik liga-loga, selles polnud ühtegi päris sirget pinda. Kapi ja natuke viltuse seina vahele jäi väike pragu, kuhu ümbrik ära mahtus. Gillian jättis selle serva veidi välja, et hiljem oleks ümbrikku hea kätte saada. Ent nii vähe, et kui ema astuks juhuslikult tuppa, ei märkaks ta seda. Kuid proua Hardyl oli härra Hardy eest hoolitsemisegagi tegemist. Gillian koristas oma tuba ja pesi oma pesu ise.
Seega olid fotod seniks kindlas kohas, kuni ta mõtleb välja, mida nendega teha. Gillian oli ettevaatlik tüdruk. Talle meeldis asju põhjalikult läbi mõelda.
kaks
Oli lihtsalt ebaõnn, et Meredith Mitchell nägi naist esimesena. Oleks see olnud Alan Markby, oleks ta – nagu ta hiljem tunnistas – selle vältimiseks midagi ette võtnud. Neid poleks sellesse segatud. Nad oleksid lugenud sellest ajalehes, olnud parasjagu kohkunud, ja sellega oleks asi lõppenud. Ent saatus tahtis teistmoodi.
Grand Marqueel, mis oli Chelsea lillelaada tõttu rahvast tulvil, oli raske kedagi märgata. Päev hakkas õhtusse tüürima. Väsimus nõudis oma osa. Ilm oli kuum ning säravatest
