Mehe nahk oli sama paks kui tema kohvil ja ta teadis, et Meredith ei saa keelduda. Meredith andis alla, kuid esitas oma tingimused.
„Ma ei hakka teile kastaneid tulest välja tooma. Ja ma ei astu esimest sammu. On parem ja äratab vähem kahtlust, kui Rachel võtab ise minuga ühendust. Ja ta teeb seda. Alan, see tähendab peainspektor Markby, on selles kindel. Siiani pole Rachel seda veel teinud, ent ma teen ettepaneku nädal oodata. Kui ta helistab ja soovib mind näha, siis ma lähen. Nõus? Muud ma ei luba.”
„Suurepärane!” ütles Foster rõõmsalt. „Pole mingeid raskusi teile vabu päevi saada. See ei mõjuta teie tööd. Me oleme teile väga tänulikud.”
„Pole tänu väärt,” vastas Meredith kuivalt ja tõusis püsti. „Me kõik peame andma oma panuse kuningriigi julgeoleku kindlustamiseks, eks ju?”
Fosterile ei meeldinud see põrmugi.
Meredithile ei jäänud üle muud, kui loota, et Rachel ei helista. Ent muidugi ta helistas ja lõi nutulaulu ilma pikema sissejuhatuseta lahti.
„Meredith? Kas sa tead, nad räägivad, et vaene Alex mõrvati! Kas sa suudad seda uskuda? Tal polnud terves ilmas ainsatki vaenlast! Kõik pidasid temast lugu! Ma olen täielikus segaduses. Ma ei suuda seda kohutavat mõtet kuidagi seedida!”
Nutune hääl tõusis, muutus katkendlikuks, lakkas ja jätkas siis elavamalt: „Ma just jõudsin Londoni sõprade juurest Lynstone’i tagasi. Nad on nii kenad inimesed ja hoidsid ajakirjanikud minust eemal. Kuid ma ei saa nii kaua neil tüliks olla ja nüüd olen ma tagasi – päris üksi – ning see on kohutav! Maja on nii tühi! Ma näen kõikjal Alexit ja ajalehed muudkui helistavad. Eile sõitis üks naisajakirjanik lausa kohale ja tahtis mind intervjueerida. Helistas uksekella! Suudad sa uskuda?”
Meredith poetas kaastundliku märkuse.
„Loomulikult saatsin ma ta minema, kuid ta luuras koos oma fotograafiga ümber maja, kuni aednik nad minema kupatas. Ma lähen siin üksinda hulluks! Tule natukeseks ajaks siia, Merry! Ole mulle seltsiks ja aita reportereid taltsutada. Ma ei tule nendega toime. Sa ei kujuta ette, kui jube see kõik on!”
Meredith vabandas mõttes härra Fosteri ees ja üritas küllakutsest kõrvale põigelda. „Aga su perekond?”
„Mul pole seda. Noh, mul on õde, kuid tema on lootusetult laste küljes kinni ja nad elavad kuskil Šotimaa kolkas. Peale tema on mul vaid paar õelat vana tädi, kellele pole Alex kunagi meeldinud, kuna ta oli välismaalane. Ma ütlesin neile küll, et Alex on Suurbritannia kodanik. Näitasin neile isegi passi. Nad aevastasid selle peale. Ma olen kindel, et need vanad nõiad jätavad mind oma testamendist välja!” Racheli kile hääl muutus madalaks ja paluvaks. „Me oleme vanad sõbrad. Sa ei saa mind hätta jätta!”
Milline jamps! Kuueteistkümne aasta jooksul polnud nad teineteisele meeldegi tulnud. Ent nüüd on Rachel veendunud, et nad on vanad sõbrad.
„Sa pead tulema!” kordas Rachel, nüüd juba ähvardavama häälega, mis oli rohkem Racheli moodi. Anuv toon kõlas tema suust võltsilt.
„Hea küll, Rachel,” ütles Meredith ohates. Hea küll, härra Foster, lisas ta mõttes. „Ma üritan tulla Lynstone’i niipea, kui võimalik.”
„Tore! Ma teadsin, et sa ei vea mind alt.” Racheli hääles oli nii palju kergendust, et Meredith tundis südametunnistusetorget.
„Loodetavasti on minust abi.”
„On küll, juba sellest, kui sa siin oled. Mul pole peale nende neetud lindude mingit seltsi!” Rachel lõpetas kõne.
Lindude? Mis lindude? Võib-olla kuulis ta valesti. Igatahes oli Meredithil muustki mõelda. Näiteks sellest, kuidas uudis Alanile teatavaks teha. Kuni ta selle kallal pead murdis, helistas ta härra Fosterile ja rääkis talle head uudist. Vähemalt tema jäi rahule.
Kui Meredith poleks tundnud ennast järmisel õhtul Alaniga Bamfordis „Viinamarjakobaras” istudes nii ebamugavalt, oleks ta märganud, et Alan on ka natuke teistmoodi.
„Rachel helistas,” ütles Meredith siidrit rüübates, teadmata, kuidas rääkida oma eelseisvast külaskäigust.
„Ma tean. Ta helistas pärast mulle.”
„Ah nii.” Meredith polnud taolist riugast oodanud, aga selles ei olnud midagi imestada. Kui Rachel helistas Meredithile, pidi ta ka Alanile helistama. Meredith oleks tahtnud teada, mida Alan tundis oma endise naise häält kuuldes, kuid Alan ei öelnud selle kohta midagi.
„Ma sain nii aru, et sa sõidad mõneks päevaks tema juurde.” Markby hääletoon oli süütu.
„Jah. Vabanda. Ma ei saanud kuidagi ära öelda.” Ta kaalus, kas rääkida ka Fosterist, kuid otsustas mitte rääkida. Mida vähem Alanit sellesse suppi tõmmata, seda parem talle. „Ta on masenduses. Tegelikult hüsteeria äärel. Press kiusab teda. Hawkins ütles, et nad hakkavad teda piirama. See oli Racheli jaoks kohutav šokk. Ma sõidan sinna reedel ja jään arvatavasti teisipäeva või kolmapäevani. Ma usun, et see ei meeldi sulle.”
„Ma ei oska öelda muud, kui et sina tundsid teda juba enne mind.” Markby naeratas virilalt. „Ta kutsus mind ka pühapäevaks lõunale. Rachel pole teiste inimeste piinlikku olukorda asetamisest kunagi numbrit teinud.”
Meredith vaatas talle otsa, olles teadlik, et pahameel on ta näol selgesti näha, kuid ta ei saanud sinna midagi parata. „Sina lähed ka sinna? Sa võtsid kutse vastu?”
Markby keerutas laual õlleklaasi, millest jäi järele märg jälg. „Nagu sa ise tõdesid, on Rachelile raske ära öelda. Pealegi olid tal rängad üleelamised ja ma kardan, et tal pole kellegi teise poole pöörduda…”
„Selge pilt.” Meredithi hääl kõlas väga külmalt.
Markby vaatas üles ja lükkas heledad juuksed laubalt. Ta näis olevat ühtaegu pahane ja õnnetu. „Vaata, ka mulle ei meeldi see. Ma ei taha minna, nagu sinagi. Mulle meeldib see isegi vähem kui sinule, sest ma lootsin, et minu suhted Racheliga on lõppenud. Aga nagu ma sulle ütlesin – kui Rachelil on probleeme, peavad nendega kõik tegelema.”
„Neetud Constantine!” ütles Meredith äkitselt. „Rahu tema põrmule ja nii edasi. Ent kui ta lasi ennast mõrvata, miks ei oleks see võinud toimuda Lynstone’is! Siis oleks see olnud kohalik sündmus.”
„Jah,” ütles Markby klaasi tõstes. „Mul on tunne, et just seda tahtis keegi vältida.” Ta vaatas Meredithile murelikult otsa. „Hoia silmad lahti, kui sinna lähed. Mul on kõva kahtlus, et Lynstone’is pesitseb mõrvar.”
Kas härra Foster polnud arvanud sama?
kuus
„Mida sa teed, Nevil?”
Proua James silmitses köögilävelt poega, kes otsis midagi sahtlist.
Nevil pööras ringi, käes ese, mis meenutas pisikesi tange. „Ma lubasin Rachelile, et lähen Malefisi ja lõikan lindudel küüsi.” Enne, kui ema jõudis vastata, jätkas ta: „Ära ütle midagi, ema! Mitte praegu. Nüüd, kui Racheliga juhtus see hirmus õnnetus. Ta on kohutavas olukorras. Me peaksime tegema kõik, et teda aidata ja toetada!”
„Väike küünelõikamine ei teeks talle paha!” ütles proua James tõredalt. „Hoiab mõtted mujal. Pakub tegevust. Tema häda ongi see, et ta midagi
