ma ei pea tõenäoliseks, et see saaks kuidagi meile häda teha. Meie kardame tegelikult omaenda hirmu.»
«Aga me võitleme selle vastu,» lausus Hugh. «Ja mida ta ette võtab? Püha jumal, kui ma ainult teaksin, mis tal kavas on, siis oleks mul ükskõik. See mitteteadmine… Olgu, on aeg riided vahetada.»
Margaret oli õhtusöögi ajal kirjeldamatult heas tujus. Ta ei teadnud midagi vaimu väljailmumistest, mis olid toimunud viimase kahekümne nelja tunni jooksul, ja ta pidas erakordselt huvitavaks, et tema planšett «arvas ära» (need olid tema sõnad) aedniku, ja selle teema juurest hüppas ta samavõrra huvitava kolme osalejaga pasjansi juurde, mida tema sõbranna oli talle õpetanud, lubades meid sellega pärast õhtusööki kurssi viia. Seda ta tegigi ja rõõmustas selle üle, kui hästi tal mäng õnnestus, saamata aru, et meie mõlemad soovisime üle kõige teda planšetist võimalikult kaugel hoida. Aga korraga ta märkas, et õhtu kulgeb kiiresti lõpu poole, ja tõmbas kaardid pärast järjekordse jaotuse lõppemist laualt kokku.
«Nüüd aga veel pool tundi planšetti,» ütles ta.
«Oh, kas me ei võiks veel ühte ringi kaarte teha?» küsis Hugh. «Ma pole nii head mängu paljude aastate jooksul näinud. Planšett on pärast seda masendavalt aeglane.»
«Kallis, kui aednik meiega taas ühendust võtab, ei ole see aeglane,» lausus Margaret.
«Aga see on ju täielik jamps,» ütles Hugh.
«Kui jõhker sa oled! Loe siis oma raamatut.»
Margaret oli juba oma masina ja paberilehe välja võtnud, kui Hugh püsti tõusis.
«Margaret, palun ära täna õhtul seda tee,» ütles ta.
«Aga miks? Sa ei pea ju osa võtma.»
«Ikkagi ma palun, et sa täna ei teeks,» jätkas mees.
Margaret silmitses teda tähelepanelikult.
«Hughie, sa varjad midagi minu eest,» lausus ta. «Räägi välja. Mulle tundub, et sa oled närviline. Sinu meelest on selles asjas midagi väga veidrat. Mis see on?»
Ma nägin, et Hugh kõhkleb, kas rääkida abikaasale kõik ära või mitte, ja sain aru, et ta valis võimaluse, et planšett hakkab lihtsalt arusaamatut kribu-krabu ilmutama.
«Olgu siis, lase käia,» ütles ta.
Margaret kõhkles – oli selge, et ta ei taha Hugh´d ärritada, aga mehe pealekäimine pidi tunduma talle arusaamatu.
«Hästi, teeme vaid kümme minutit,» ütles ta, «ja ma luban, et ei mõtle aednikele.»
Vaevalt oli ta käe lauakesele asetanud, kui ta pea vajus rinnale ja masin hakkas liikuma. Ma istusin tema lähedal ja sedamööda kuidas see ühtlases tempos pöörles, ilmusid paberile sõnad.
«Ma tulin sisse,» jooksis kiri, «aga ma ei suuda teda ikkagi leida. Kas te peidate teda kusagil? Ma otsin läbi toa, kus te olete.»Kuidas kiri planšeti all varjatult jätkus, ma ei tea, sest sel hetkel puhus läbi toa jäine tuulehoog ja ukselt – seekord päris kindlasti ukselt – kostis vali, nõudlik koputus. Hugh hüppas püsti.
«Margaret, ärka üles,» ütles ta, «midagi on siia tulemas!»
Uks avanes ja sisse astus mehekogu. Ta jäi ukse juurde seisma, pea ettepoole kallutatud, ja ta keeras seda ühele ja teisele poole, näis, et ta vahib pärani silmi ringi igasse toanurka, pilgus lõputu kurbus.
«Margaret, Margaret,» karjatas Hugh taas.
Aga ka Margareti silmad olid pärani, tema pilk oli naelutatud sellele kohutavale külalisele.
«Ole tasa, Hughie,» ütles ta püsti tõustes peaaegu sosinal. Vaim vaatas nüüd otse tema poole. Huuled liigahtasid korraks paksu roostekarva habeme kohal, aga häält kuuldavale ei tulnud, ainult suu liikus ja tilkus sülge. Olevus tõstis pea ja oo õudust – ma nägin, et ühel pool tema kaela haigutas punane läikiv lõikehaav…
Kui kaua see vaikus kestis, kui me kõik kangestunult ja tardunult, mingisuguses kõne- ja liikumiskrambis seisime, mina ei tea: ma pakun, et seda polnud palju üle kümne sekundi. Siis lummutis pöördus ja läks samamoodi välja, nagu oli tulnud. Me kuulsime tema samme parkettpõrandal, kostis eesukse riivide lahtitõmbamise kriiksatus ja läbi maja raksatav ukse kinnivirutamise pauk.
«Kõik on lõppenud,» ütles Margaret. «Olgu jumal talle armuline!»
Nüüd võib lugeja ise endale välja pakkuda selle hauataguse külaskäigu täpse selgituse. Tegelikult ei pea ta üldse arvama, et see külaline tuli hauatagusest maailmast, vaid selle mõrva ja enesetapu toimumise atmosfääri oli sööbinud mingisugune emotsionaalne muster, mis võis teatavatel asjaoludel transformeeruda nähtavateks ja nähtamatuteks kujutisteks. Eetrilained või ükskõik mis võisid teoreetiliselt salvestada taolisi juhtumeid. Neid võib hoida nii-öelda lahustatult ja hiljem taas esile kutsuda. Või siis võib lugeja mõelda, et tõepoolest ilmutas end surnud mehe vaim, külastades mingit laadi vaimses patukahetsuses ja süümepiinades kohta, kus kuritegu toime pandi. Loomulikult ei kaalu ükski materialist hetkekski taolist selgitust, aga pole ju ka teist nii kangekaelselt rumalat inimest kui materialist. Kindlasti ei ole kahtlust selles, et see kohutav tegu pandi toime just seal, ja Margareti viimased sõnad olid täiesti asjakohased.
NÄGU
Hester Ward istus kuumal juuni pärastlõunal lahtise akna all, arutles tõsiselt endamisi selle üle, miks oli teda terve päeva rõhunud sünge eelaimdus ja masendus, ning luges väga targalt üles terve rea mitmesuguseid meeldivaid aspekte, mis talle tema praeguses õnnelikus elus rahulolu pakkusid. Ta oli noor, erakordselt hea välimusega, majanduslikult heal järjel, suurepärase tervisega ja mis kõige tähtsam – tal oli võrratu abikaasa ja kaks võrratut last. Teda ümbritsevas külluseringis polnud ainsatki mõra ja kui sel hetkel oleks mõni heatahtlik haldjas ulatanud talle soovimütsi, oleks ta kõhelnud, kas see ikka endale pähe asetada, sest ta ei osanud tõepoolest mõelda ühelegi asjale, mis oleks taolist pidulikku liigutust väärt olnud. Veelgi enam, ta oskas ka hästi hinnata oma elu õnnistavaid külgi, ta hindas neid tõsiselt, nautis neid ja tahtis väga-väga, et kõik need, kes nii heldekäeliselt tema õnnele olid kaasa aidanud, saaksid sellest osa.
Ta mõtles nendele asjadele väga põhjalikult, sest ta tahtis tungivalt, tegelikult tungivamaltki, kui endale tunnistada julges, leida midagi käegakatsutavat, mis võiks põhjustada seda läheneva katastroofi sünget eelaimdust. Sellega seoses võis ju veel mõelda ilmale, sest Londonis oli viimase nädala jooksul olnud lämmatavalt palav, aga kui see oli põhjuseks, siis miks polnud ta seda varem tundnud? Võib-olla olid need lämbed, kõrvetavad päevad pikkamööda mõjuma hakanud. See oli võimalik selgitus, ent ei tundunud usutav, sest tegelikult talle palavus meeldis. Dick, kes seda vihkas, pidas oma naist veidraks ja ütles, et ta oleks nagu armunud salamandrisse.
Hester nihutas end ja ajas madalas aknaaluses toolis selja sirgu, sest ta kavatses julguse kokku võtta. Ta oli teadnud kohe sel hommikul ärgates, mis see on, mis teda nii raskelt rõhub, ja olles püüdnud iga hinna eest depressiooni mingi muu põhjuse kaela ajada ja sealjuures haledalt läbi kukkunud, otsustas ta nüüd sellele otse näkku vaadata.. Ta tundis seda tehes häbi, sest teda painava tinaraske hirmumeeleolu põhjus oli nii triviaalne, nii fantastiline, nii ääretult naeruväärne.
«Jah, varem pole kunagi midagi nii naeruväärset olnud,» ütles ta iseendale. «Ma pean sellele ausalt otsa vaatama ja veenma iseennast, kui naeruvääne see on.» Ta vaikis hetkeks, pigistades käed rusikasse.
