on peas midagi viltu; siis istus ta peremehe kõrvale ja asus tähelepanelikult, ent mitte jultunult oma kenakest reisikaaslannat jälgima.
“Prantsuse sõdureil on hea rüht,” ütles kolonel tütrele inglise keeles, “seepärast nad ülendataksegi nii kähku ohvitserideks.”
Seejärel pöördus ta noormehe poole prantsuse keeles:
“öelge, mis rügemendis te teenisite?”
Noormees müksas oma vanaonu ristipoja isa ja vastas muiet maha surudes, et ta oli varemalt kaardiväe jääger ja et praegu tuleb ta 7. rügemendist.
“Ega te Waterloos olnud? Te olete nii noor.”
“Vabandage, kolonel, aga see oli minu esimene ja viimane sõjaretk.”
“Läheb kahe eest arvesse,” ütles kolonel.
Noor korsiklane hammustas huulde.
“Isa,” ütles miss Lydia inglise keeles, “küsige, kas korsiklased väga oma Bonaparte’i armastavad.”
Enne kui kolonel küsimuse prantsuse keelde tõlkida jõudis, vastas noormees üsna heas inglise keeles, kuigi tugeva aktsendiga:
“Te teate ju küll, preili, et keegi pole prohvet omal maal. Meie, Napoléoni kaasmaalased, armastame teda võib-olla vähem kui prantslased. Mis puutub minusse, siis vaatamata sellele, et tema ja minu perekond olid kunagi vaenujalal, armastan ja imetlen ma teda.”
“Te räägite inglise keelt!” hüüatas kolonel.
“Üpris kehvasti, nagu näete.”
Kuigi miss Lydia oli noormehe sundimatust toonist veidi puudutatud, ei suutnud ta naeru tagasi hoida, mõeldes kaprali ja keisri vahelisele vaenule. See oli otsekui Korsika iseärasuste eelnauding ja ta plaanitses selle oma päevikusse üles märkida.
“Võib-olla olete Inglismaal vangis olnud?” arvas kolonel.
“Ei, kolonel, õppisin inglise keelt varases nooruses, ühe teie rahvusest vangi käest Prantsusmaal.”
Seejärel sõnas ta miss Nevili poole pöördudes:
“Matei ütles, et tulete Itaaliast. Te räägite kahtlemata puhast toskaana dialekti. Ma kardan, et teil tuleb raskusi meie murraku mõistmisega.”
“Minu tütar oskab kõiki itaalia keele dialekte,” vastas kolonel. “Tal on keelte peale annet. Mitte nagu minul.”
“Kas preili saab aru näiteks nendest korsika laulu sõnadest?” Karjane ütleb karjusneiule:
S’entrassi ‘ndru Paradisu santu, santu,
E nun truvassi a tia, mi n’ esciria.” 7
Miss Lydia sai aru ja, pidades häbematuks nii tsitaati kui ka pilku, mis seda saatis, vastas punastades: “Capisco.”8
“Ja teie lähete koju pooleaastasele puhkusele?” küsis kolonel.
“Ei, kolonel, mind arvati erru poole palgaga, tõenäoliselt seepärast, et olin Waterloos ja et olen Napoléoni kaasmaalane. Lähen tagasi koju väikese lootuse ja vähese rahaga, nagu ütleb laulusalm.”
Ta vaatas taevasse ja ohkas.
Kolonel pistis käe taskusse ja, keerutades sõrmede vahel kuldmünti, otsis ettekäänet, et seda viisakalt oma õnnetu vastase pihku libistada.
“Ka mina olen pooleldi erus,” ütles ta heatujuliselt, “aga… teie oma poole palgaga ei saa ju õigupoolest tubakatki osta. Võtke, kapral.”
Ja ta püüdis suruda münti noormehe pihku, mis paadi servale toetus.
Noor korsiklane punastas, ajas end sirgu, hammustas huulde ja näis kohe raevukalt vastavat, kui äkki tema näoilme muutus ja ta pahvatas naerma. Kolonel tardus hämmeldunult, münt käes.
“Kolonel.” ütles noormees uuesti tõsist tooni võttes, “lubage teile anda kaks nõuannet. Esiteks ärge kunagi korsiklasele raha pakkuge, sest mu kaasmaalaste seas on küllalt palju ebaviisakaid, kes selle teile näkku viskavad. Teiseks ärge andke inimestele tiitleid, mida neil pole au omada. Te kutsute mind kapraliks, aga mina olen leitnant. Vahe pole, mõistagi, kuigi suur, aga…”
“Leitnant!” hüüatas sir Thomas. “Leitnant! Aga peremees ütles, et te olete kapral nagu teie isagi ja kõik teie perekonna mehed.”
Nende sõnade peale ajas noormees pea selga ja purskas naerma. See tuli nii südamest, et peremees ja kaks madrust kaasa rõkatasid.
“Vabandage, kolonel,” ütles noormees lõpuks, “aga see on oivaline eksitus, ma sain sellest alles praegu aru. Tõepoolest, mu perekond võib uhkeldades üles lugeda nii mõnegi kaprali eellaste seas, aga korsika kapralite kuuel pole kunagi paelu olnud. 1100. aasta paiku, tõstnud mässu mägilastest senjööride vastu, valisid mõned kogu- konnad endale juhid, keda nimetati kapraleiks. Meie saarel peetakse nendest rahvajuhtidest põlvnemist suureks auks.”
“Ma vabandan väga, härra!” hüüatas kolonel. “Palun tuhat korda vabandust! Kuna te mõistate mu eksituse põhjust, loodan, et annate mulle andeks.”
Ja ta ulatas noormehele käe.
“Sain paraja karistuse oma liigse uhkuse eest, kolonel,” ütles noormees. “Ma pole teile üldsegi pahane. Kuna mu sõber Matei on mind nii viletsasti tutvustanud, lubage, et ma esitlen end ise: mu nimi on Orso della Rebbia, eruleitnant. Ja kuna ma oletan neid kahte ilusat koera vaadates, et tulete Korsikale jahile, oleksin väga meelitatud aust tutvustada teile meie makjaid ja mägesid… kui ma neid juba unustanud pole,” lisas ta ohates.
Sel hetkel jõudis paat kuunarini. Leitnant ulatas miss Lydiale käe, seejärel aitas ka kolonelil laevalaele tõusta. Sir Thomas, kel oli ikka veel häbi oma eksituse pärast ja kes ei teadnud, kuidas teha heaks oma ninakust mehe vastu, kelle sugu pärineb aastast 1100, kutsus, ootamata tütrelt nõusolekut, leitnandi õhtust sööma, kinnitades kutset veel mitme käepigistuse ja vabandusega. Miss Lydia kibrutas kulmu, aga lõppkokkuvõttes oli tal hea meel teada saada, mis asi see kapral on. Ka ei olnud tulevane võõrustaja talle vastumeelt; temas võis leida koguni mingisugust seletamatut aristokraatlikkust. Ainult et romaanikangelase jaoks oli ta liiga otsekohene ja rõõmus.
“Leitnant della Rebbia,” ütles kolonel teda inglispäraselt tervitades, klaas madeirat käes, “nägin Hispaanias palju teie kaasmaalasi – kuulsaid jalaväelaskureid.”
“Jah, paljud neist jäidki Hispaaniasse,” ütles noor leitnant tõsiselt.
“Ma ei unusta kunagi, kuidas käitus üks korsika pataljon Vitoria lahingus,” jätkas kolonel. “Kuidas see saakski ununeda,” lisas ta rinnale patsutades. “Nad olid terve päeva aedadest ja hekkide tagant tulistanud ja ma ei teagi täpselt, kui palju meie inimesi ja hobuseid tapnud. Otsustanud taganeda, koondusid nad ja panid siis kähku jooksu. Lagedal lootsime revanšile, aga need kelmid… vabandage, leitnant, – need tublid poisid võtsid karreesse ja seda ei saanud kuidagi murda. Ruudu keskel – veel praegugi on silme ees – istus väikese musta hobuse seljas ohvitser. Ta hoidus lahingulipu lähedale
Kui ma läheksin pühasse, pühasse paradiisi ja kui ma ei leiaks sealt sind, ma lahkuksin sealt. Serenaad Zicavost. (Autori märkus.)
Saan aru. (it. k.)
