mõrvar saada?”
“Kuna ma sellest teiega juttu teen, härra Orso, siis peaksite selgesti nägema, et ma teis ei kahtle. Aga kui ma rääkisin,” jätkas ta silmi maha lüües, “siis seepärast, et olen aru saanud, et pärast kodumaale naasmist, ümbritsetuna võib-olla barbarlikest eelarvamustest, oleks teil heameel teada, et on olemas keegi, kes teid hindab teie julguse tõttu neile vastu seista. – Ah!” ütles ta tõustes, “ärme räägime enam neist ebameeldivatest asjadest: nad panevad mu pea valutama ja üleüldse on liiga hilja. Ega te minu peale pahane ole? Head õhtut, inglise moodi.” Ja ta ulatas leitnandile käe.
Orso surus seda tõsisel ja liigutatud ilmel.
“Teate, preili,” ütles ta, “on hetki, mil minus ärkavad kohalikud instinktid! Mõnikord, kui ma mõtlen oma vaesele isale… haaravad mind jubedad mõtted. Tänu teile olen neist nüüd igaveseks lahti.
“Tänan teid! Tänan!”
Ta tahtis jätkata, ent miss Lydia laskis teelusika maha kukkuda ja kolks äratas koloneli.
“Della Rebbia, homme kell viis jahile! Olge täpne.”
“Jah, kolonel.”
V
Järgmisel päeval veidi enne jahimeeste kojutulekut, kui miss Nevil koos toatüdrukuga mererannast jalutamast tulles võõrastemajja tagasi pöördus, märkas ta mustas riides noort naist väikesel, ent tugeval hobusel linna sisenevat. Teda saatis mingi talumees, samuti ratsa, pruunist kalevist auklike küünarnukkidega kuub seljas, joogipudel üle õla ja püstol vööl rippumas. Käes hoidis ta püssi, mille pära puhkas sadulakaare külge kinnitatud nahktaskus. Lühi-dalt, tegu oli melodraama kõrilõikaja või korsika teelise täiusliku kostüümiga. Ennekõike aga köitis miss Nevili tähelepanu naise märkimisväärne ilu. Ta näis olevat umbes kahekümnene, pikka kasvu, roosade huulte ja säravvalgete hammastega. Tema näost võis lugeda korraga nii uhkust, rahutust kui ka kurbust. Peas kandis ta musta siidloori mezzaro’t, mida Korsikal tuntakse tänu genualastele ja mis naistele nii hästi sobib. Pikad kastanpruunid palmikud ümbritsesid ta pead nagu turban. Riietus oli tal puhas, aga ülimalt lihtne.
Miss Nevilil oli küllalt aega teda jälgida, sest mezzaro’ga daam oli keset tänavat peatunud, et midagi küsida, ja, otsustades selle järgi, mida väljendasid ta silmad, tegi ta seda suure huviga; siis, saades vastuse, nähvas ta piitsaga ratsut ja sõitis kiirel traavil võõrastemajani, kus peatusid sir Thomas Nevil ja Orso. Vahetanud mõne sõna, hüppas noor naine osavalt hobuse seljast maha ja istus sissekäigu kõrvale kivipingile, samal ajal kui tema kannupoiss hobused talli viis. Miss Lydia, Pariisi kostüüm seljas, möödus võõrast, ilma et see pilku oleks tõstnud. Veerand tunni pärast akent avades nägi miss Lydia mezzaro’ga daami ikka veel samal kohal samas poosis istuvat. Varsti saabusid jahilt kolonel ja Orso. Peremees ütles paar sõna leinariides neiule ja osutas sõrmega noore della Rebbia poole. Neiu punastas, tõusis väledalt püsti, tegi mõned sammud ja jäi otsekui kohmetuses liikumatult seisma. Orso oli üsna tema lähedal ja uuris teda uudishimulikult.
“Teie olete Orso Antonio della Rebbia?” küsis neiu, erutus hääles. “Mina olen Colomba.”
“Colomba!” hüüatas Orso.
Ja haarates neiu embusse, suudles leitnant teda õrnalt, mis koloneli ja tema tütart veidi imestama pani, sest Inglismaal ei suudelda tänaval.
“Mu vend,” ütles Colomba, “andke mulle andeks, et ma ilma teie loata tulin, aga ma kuulsin sõpradelt, et olete saabunud, ja mulle oli nii suureks lohutuseks teid näha…”
Orso suudles teda veel kord; siis pöördus ta koloneli poole:
“See on mu õde, keda ma iialgi poleks ära tundnud, kui ta ise oma nime poleks öelnud. – Colomba, kolonel sir Thomas Nevil. – Kolonel, andke mulle andeks, aga ma ei saa täna koos teiega lõunatada… Mu õde…”
“Aga kus kuradi kohas te tahate siis süüa, kulla mees,” hüüatas kolonel. “Te teate väga hästi, et selles neetud võõrastemajas on olemas üksainuke lõunasöök ja see on meie jaoks. Preili teeb mu tütrele suurt rõõmu, kui meiega ühineb.”
Colomba vaatas vennale otsa, kes ei lasknud end kaua paluda, ja kõik astusid võõrastemaja suurimasse tuppa, mida kolonel tarvitas nii salongi kui ka söögitoana. Kui preili della Rebbiat esitleti miss Nevilile, tegi ta sügava reveransi, aga ei öelnud ühtki sõna. Võis näha, et ta oli väga hirmunud ja et see võis olla ta elus esimene kord, kus ta viibis võõras ning veel sedavõrd kõrges seltskonnas. Ometi polnud tema käitumises midagi, mis oleks reetnud provintsitari. Tema kohmakuse korvas omapära. Just seetõttu ta miss Nevilile meeldiski; ja kuna võõrastemajas, mille kolonel koos saatjaskonnaga oli enda alla haaranud, polnud vaba tuba, läks miss Lydia vastutulelikkuses või uudishimus nii kaugele, et pakkus välja võimaluse lasta preili della Rebbiale teha ase tema enese kambrisse.
Colomba pomises mõne tänusõna ja kiirustas miss Nevili toatüdrukule järele, et teha oma tualetis väikesed korrastused, mis on vajalikud pärast tolmus ja päikeses kulgenud ratsasõitu.
Salongi tagasi tulles seisatas ta koloneli püsside ees, mis jahimehed olid just nurka pannud.
“Ilusad relvad,” ütles ta. “On need teie omad, vend?”
“Ei, need on koloneli inglise püssid. Nad on samavõrd head kui ilusad.”
“Ma tahaksin väga, et teil oleks samasugune relv,” ütles Colomba.
“Nendest kolmest üks kuulubki juba della Rebbiale,” hüüatas kolonel. “Ta oskab seda nii suurepäraselt kasutada. Näiteks täna – neliteist lasku ja neliteist looma!”
Ja kohe läks lahti suuremeelsuse lahing, millest Orso väljus võidetuna. Colombale pakkus see suurt rahuldust, mida oli selgesti näha tema seni nii tõsisel näol äkitselt vallandunud lapseliku rõõmu järgi.
“Valige, mu sõber,” ütles kolonel.
Orso keeldus.
“Olgu! Las teie preili õde valib teile.”
Colomba ei lasknud seda endale kaks korda öelda: ta võttis relvadest vähem kaunistatu, mis oli aga oivaline suurekaliibriline Mantoni püss.
“See peaks hästi märki tabama,” ütles ta.
Vend ei osanud kuidagi koloneli tänada ja teda päästis kimbatusest sobival hetkel serveeritud lõuna. Miss Lydia oli vaimustuses, kui nägi, et Colomba, kes pärast puiklemist nõustus lauda istuma ainult tänu venna pilgule, lõi enne sööma asumist korraliku katoliiklase kombel risti ette.
“Väga hea,” ütles ta endamisi. “Tõeline ürginimene.”
Ja ta otsustas teha rohkesti huvitavaid vaatlusi selle Korsika vanu kombeid esindava noore neiu kohta. Mis puutub Orsosse, siis tema oli ilmselt veidi ärevil, kartes kahtlemata, et õde võib teha või öelda midagi, mis reedab ta külapäritolu. Aga Colomba jälgis teda lakkamatult ja sättis kõik oma liigutused venna omade järgi. Vahetevahel silmitses ta venda mingil kummalisel kurval ilmel; ja siis, kui Orso silmad kohtusid tema omadega, oli vend see, kes pilgu mujale pööras, nagu tahtnuks ta vältida küsimust, mille õde talle mõttes esitas ja mida ta liigagi hästi mõistis.
