ei sooviks preili Colombaga nelja silma all vestelda, ja pakkus, et sellisel juhul võiksid nad tütrega kõrvaltuppa eemalduda. Kuid Orso kiirustas tänades vastama, et neil on Pietraneras küllalt aega vestelda. Pietranera oli küla, kust ta pärines.
Kolonel võttis diivanil sisse oma harjunud koha ja miss Nevil, katsetanud mitmeid vestlusteemasid ja kaotanud lootuse panna kaunis Colomba rääkima, palus Orsot, et see loeks Dantet, kes oli tema lemmikpoeet. Orso valis “Põrgust” laulu, kus on Francesca da Rimini episood, ja asus lugema, rõhutades püüdlikult neid ülevaid tertsiine, mis nii hästi kujutavad ohte, mis tekivad, kui lugeda kahekesi raamatut armastusest. Sedamööda, kuidas ta luges, nihkus Colomba lauale lähemale ja tõstis pea, mida ta seni langetatult oli hoidnud. Tema pärani silmad sädelesid erilise leegiga: ta punastas ja kahvatas vaheldumisi, niheldes toolil. Itaalia imetlusväärne olemus ei vaja selleks, et poeesiast aru saada, mingit pedanti, kes talle ilu lahti mõtestaks.
Kui lugemine lõppes, hüüatas ta:
“Kui ilus! Vend, kes selle tegi?”
Orso sattus kergesse kimbatusse ja miss Lydia vastas naeratades, et see oli Firenze poeet, kes suri mitu sajandit tagasi.
“Ma annan sulle Pietraneras Dantet lugeda,” lubas Orso.
“Mu jumal, kui ilus see on!” kordas Colomba ja deklameeris kolme või nelja tertsiini, mis talle meelde olid jäänud; algul vaikselt, seejärel, innustudes, täiel häälel hoopis enama väljendusrikkusega kui vend.
Miss Lydia oli üllatunud:
“Paistab, et te armastate luulet väga. Kuidas ma teid kadestan õnne pärast lugeda Dantet nagu uut raamatut.”
“Näete, miss Nevil, milline jõud on Dante värssidel,” ütles Orso. “Nad liigutavad isegi väikest metslast, kes ei tea midagi peale meieisa… Aga ma eksin; mulle tuleb meelde, et Colomba on asjatundja. Lapsena püüdis ta värsse luua ja isa kirjutas mulle, et ta on kõige suurem voceratrice nii Pietraneras kui ka selle ümbruskonnas kahe ljöö kaugusel.”
Colomba heitis vennale anuva pilgu. Miss Nevil oli kuulnud korsika improviseerijaist ja põles soovist mõnda neist kuulda. Seepärast tõttas ta Colombat paluma, et see oma talenti demonstreeriks. Orso, olles endale pahane, et õe poeedikalduvusi üldse meenutas, püüdis vahele astuda. Asjata kinnitas ta, et pole olemas midagi lihtlabasemat kui korsika ballaadid, asjata protesteeris, et korsika värsside lugemine pärast Dantet on oma maa reetmine, kõik see ainult kannustas miss Nevili kapriisi ja lõpuks oli ta sunnitud õele ütlema:
“Olgu! Improviseeri midagi, aga hästi lühidalt.”
Colomba ohkas, kinnitas minutiks pilgu laual olevale linale, siis laetaladele; lõpuks kattis ta käega silmad, nagu need linnud, kes rahunevad ja arvavad, et on nähtamatud, kui nad ise midagi ei näe, ja laulis või õigemini deklameeris ebakindlal häälel järgmise serenaadi.
Orus, kaugel mägede taga, – päike paistab siin iga päev vaid ühe tunni; – seal orus on väike maja, – ja rohi kasvab selle lävel. – Uksed, aknad on alati suletud. – Suitsu ei tõuse korstnast. – Aga keskpäeval, kui ilmub päike, – avaneb üks aken, – ja vaenelaps istub, kedrates lõnga: – ta ketrab ja laulab töötades – kurba laulu; – aga ta laulule ei vasta keegi. – Ühel päeval, ühel kevadisel päeval, – laskus kaelustuvi naabruses olevale puule, – ja kuulis tütarlapse laulu. – “Tütarlaps,” ütles ta, “sa ei nuta üksi. – Kuri raudkull röövis mult kaaslase.” – “Kaelustuvi, näita mulle röövijat-raudkulli; – olgu ta või pilvede kõrgusel, – otsekohe lasen ta maha. – Aga kes annab mulle, vaesele tüdrukule, tagasi mu venna, – mu venna, kes on nüüd kaugel maal?” – “Tütarlaps, ütle mulle, kus su vend on. – ja mu tiivad kannavad mind temani.”
“Milline hästikasvatatud kaelustuvi!” hüüatas Orso, suudeldes õde meeleliigutusega, mis oli vastuolus teeseldult naljatleva hääletooniga.
“Teie laul on võluv,” ütles miss Lydia. “Tahan, et te selle mu albumisse kirjutaksite. Ma tõlgin selle inglise keelde ja lasen viisistada.”
Tubli kolonel, kes ei olnud sõnagi aru saanud, ühines tütre kiitva arvamusega ja lisas:
“Kaelustuvi, kellest te räägite, preili, kas pole see just see lind, keda me täna röstitult sõime?”
Miss Nevil tõi albumi ja polnud mitte vähe üllatunud, nähes improviseerijat iselaadi viisil paberit kokku hoides oma laulu kirjutavat. Selle asemel, et üksteise all paikneda, järgnesid värsid üksteisele ühes reas, nii palju kui paberi laius võimaldas, mitte vastates niiviisi luuleteose kompositsiooni tuntud definitsioonile: “Väikesed ebavõrdse pikkusega read, tühi pind mõlemal pool.” Veel võis teha mõningaid märkusi preili Colomba veidi kapriisse õigekirja kohta, mis miss Nevili enam kui üks kord muigama pani ja Orso vennalikule uhkusele samal ajal piina valmistas.
Kui magamamineku aeg saabus, eemaldusid tütarlapsed oma tuppa. Seal, kaelakeed, kõrvarõngaid ja käevõrusid ära võttes, märkas miss Lydia, kuidas ta seltsiline tõmbas kleidi alt välja mingi pika korsetivarva taolise eseme, mis oli aga siiski teistsuguse vormiga. Colomba pistis selle hoolikalt ja peaaegu vargsi oma laual oleva mezzaro alla; siis laskus põlvili ja asus andunult palvetama. Kaks minutit hiljem oli ta voodis. Loomult väga uudishimulik ja lahtiriietumisel aeglane nagu inglanna kunagi, astus miss Lydia lauale lähemale. Teeseldes, et otsib nööpnõela, kergitas ta mezzaro’t ning märkas küllaltki pikka, huvitava pärlmutri- ja hõbedakaunistusega pistoda; see oli tähelepanuväärse töötlusega vanaaegne relv, väga hinnaline ese asjaarmastaja jaoks.
“Kas siin on tarvilik, et neiud kannaksid seda pisikest asjakest põues?” küsis miss Nevil naeratades.
“Väga tarvilik,” vastas Colomba ohates. “Nii palju on kurje inimesi.”
“Ja kas teil oleks tõesti julgust sellega niisugune hoop anda?”
Ning miss Nevil, pistoda käes, vehkis nagu teatris, ülevalt alla.
“Jaa, kui vaja,” vastas Colomba oma õrna ja musikaalse häälega, “selleks, et kaitsta ennast või oma sõpru… Aga seda ei tule hoida niimoodi, nii te võite iseennast vigastada, kui isik, keda soovite tabada, kõrvale tõmbub.” Ja ta tõusis istukile: “Hoidke nii, kui lööte. Nii on surmav. Õnnelikud inimesed, kellel selliseid relvi vaja pole!”
Ta ohkas, langetas pea padjale ja sulges silmad. Võimatu oli ette kujutada kaunimat, üllamat ja süütumat peakest. Et Minervat voolida, poleks Pheidias osanud soovida paremat modelli.
VI
Horatiuse juhtnööride kohaselt olen kohe asunud in medias res.18 Nüüd, kui kõik magavad, nii kena Colomba kui ka kolonel ja tema tütar, kasutan aega, et lugejale teatavaks teha mõned asjaolud, millega ta peaks kursis olema, kui tahab põhjalikult sellesse tõsielulisse loosse süveneda. Lugeja teab juba, et kolonel della Rebbia, Orso isa, mõrvati; ent Korsikal ei käi see kaugeltki nii nagu Prantsusmaal, kus teid mõrvab esimene ettejuhtuv põgenenud sunnitööline, kes ei leia paremat vahendit teie lauahõbeda röövimiseks. Korsikal surrakse vaenlase kae läbi; ainult et sageli on ülimalt raske öelda, mis põhjusel vaenlasi omatakse. Paljud sugukonnad vihkavad üksteist iidsest harjumusest ja pärimus selle vihkamise esialgsest põhjusest on ammuilma hääbunud.
Otsekohe asja juurde, (lad. k.)
