pesadel.
IV
Külastanud maja, kus sündis Napoléon, ja soetanud seal endale reliikviaks, enam-vähem ristiinimese vahendeid kasutades, tükikese keiserlikku tapeeti, langes miss Lydia kaks päeva pärast Korsikal randumist sügavasse kurvameelsusse; nii nagu peahki juhtuma iga muulasega, kes asub maal, mille seltsimatud elanikud jätavad su täielikku üksindusse. Ta kahetses oma mõtlematut tempu, aga jalamaid lahkuda oleks tähendanud hoopi tema kartmatu reisija reputatsioonile; miss Lydia varus kannatlikkust ja asus oma parima äranägemise järgi aega surnuks lööma. Teinud selle suuremeelse otsuse, seadis ta valmis pliiatsid ja värvid, visandas lahe vaateid ja joonistas portree päevitunud talupojast, kes müüs meloneid nagu köögiviljakasvataja mandrilgi, kuid kel oli valge habe ja maailma kõige verejanulisema suli ilme. Kuna kõigest sellest oli meelelahutuseks vähe, otsustas miss Nevil kapralite järeltulija pea segi ajada, mis polnud sugugi raske, kuna Orso, selle asemel et kodukülla tõtata, näis mõnusasti aega veetvat Ajaccios, kuigi ei kohtunud kellegagi. Muu hulgas võttis miss Lydia endale ülla eesmärgi see mägikaru tsiviliseerida ja sundida ta loobuma oma jubedatest kavatsustest, mis teda kodusaarele olid toonud. Sellest ajast, kui miss Lydia vaevus leitnandiga lähemalt tegelema, arvas ta, et oleks kahju lasta sel noorel mehel hukatusse joosta ja et talle endale tooks korsiklase õigele teele pööramine au ja kuulsust.
Meie reisijate päevad möödusid järgmiselt. Mõmmikul läksid kolonel ja Orso jahile; miss Lydia joonistas või kirjutas oma sõbrannadele kirju vaid selleks, et ülanurka märkida “Ajaccios”. Kella kuue paiku tulid mehed raske jahisaagiga tagasi; lõunastati, miss Lydia laulis, kolonel uinus ja noored jäid kauaks vestlema.
Mingi passiformaalsus kohustas kolonel Nevilit prefektile visiiti tegema. See, igavledes nagu enamik tema kolleege, oli vaimustuses, kuuldes rikka, heast seltskonnast inglase saabumisest, kellel on kena tütar; seepärast võttis ta külalise suurejooneliselt vastu ning külvas tolle teenindusvalmidusega üle; peale selle tegi ta mõne päeva pärast kolonelile vastuvisiidi. Kolonel oli just lauast tõusnud ja, end diivanil mõnusasti välja sirutanud, valmistus suigatuseks; tütar laulis häälest ära klaveri taga; Orso keeras tema noodivihiku lehti ning silmitses virtuoosi õlgu ja heledaid juukseid. Teatati härra prefekti tulekust; klaver vaikis, kolonel tõusis ja esitles prefekti tütrele.
“Härra della Rebbiat ei hakka ma teile tutvustama, sest teda te nagunii tunnete.”
“Kas härra on kolonel della Rebbia poeg?” küsis prefekt kerge hämmeldusega.
“Jah, härra,” vastas Orso.
“Mul oli au teie lugupeetud isa tunda.”
Vestluse tavalised teemad olid varsti ammendatud. Kolonel ei suutnud pealetükkivaid haigutusi tagasi hoida; vabameelsete vaadetega Orsol polnud mingit tahtmist võimu käsilasega jutelda: vestlust hoidis üleval vaid miss Lydia. Prefekt omalt poolt ei lasknud kõnelusel soikuda; talle pakkus ilmselt suurt naudingut vestelda Pariisist ja seltskonnast naisega, kes tundis Euroopa kõiki nimekaid isikuid. Aeg-ajalt, ikka rääkides, silmitses ta Orsot iselaadi uudishimuga.
“Kas te saite härra della Rebbiaga tuttavaks mandril?” küsis ta miss Lydialt.
Miss Lydia vastas mõninga kimbatusega, et ta tutvus leitnandiga laeval, mis tõi neid Korsikale.
“See on väga korralik noormees,” lausus prefekt poolihääli, “ja kas ta teile ütles,” jätkas ta veelgi vaiksemalt, “mis kavatsustega ta Korsikale tuleb?”
Miss Lydia manas näole suursuguse ilme:
“Ma ei küsinud temalt; võite seda ise teha.”
Prefekt jäi vakka; aga hetke pärast, kuuldes Orsot koloneli poole inglise keeles pöörduvat, jätkas:
“Mulle tundub, härra, et te olete palju reisinud. Te olete ilmselt Korsika ja… selle kombed unustanud.”
“See on tõsi. Olin väga noor, kui siit lahkusin.”
“Olete ikka väeteenistuses?”
“Mind saadeti erru, härra.”
“Te olete nii kaua prantsuse armees olnud, et teist on päris prantslane saanud. Ma ei kahtle selles, härra.”
Viimaseid sõnu lausus prefekt erilise rõhuga.
Korsiklastele pole see kuigi oivaline meelitus, kui vihjatakse, et nad kuuluvad suure rahvuse hulka. Korsiklased tahavad olla eriline rahvas ja seda pretensiooni õigustavad nad nii hästi, et ei jää muud kui neile järele anda. Orso lausus veidi puudutatult:
“Kas teie, härra prefekt, arvate, et korsiklane väärib ainult siis lugupidamist, kui ta on prantsuse armees teeninud?”
“Kindlasti mitte.” vastas prefekt. “Ma pole kunagi nii mõelnud; ma räägin ainult sellele maale omastest kommetest, millest mõned pole sugugi sellised, nagu üks haldur neid näha sooviks.”
Ta rõhutas sõna kombed ja tegi kõige tähtsama ilme. mida tema nägu võimaldas. Varsti pärast seda ta tõusis ja lahkus, saades enne miss Lydialt lubaduse tulla prefektuuri tema naist külastama.
Kui prefekt oli lahkunud, ütles miss Lydia:
“Siis selleks oligi vaja Korsikale tulla, et teada saada, mida endast üks prefekt kujutab. Aga see paistis mulle üsna armastusväärne.”
“Mina seda küll ei ütleks.” arvas Orso. “Minu meelest on ta oma salapärase ja ülespuhutud ilmega üsna veider.”
Kolonel magas norinal: miss Lydia heitis talle pilgu ja madaldas häält:
“Aga mina ei leia sugugi, et ta oleks nii salapärane, kui teie väidate, sest arvan, et mõistsin teda.”
“Ma ei kahtle teie läbinägelikkuses, miss Nevil. aga kui te näete tema sõnades mingit vihjet, siis olete kindlasti selle ise sinna mõelnud.”
“Ma arvan, et see fraas on markii de Mascarille17 vääriline, härra della Rebbia; aga… kas soovite, et tõestan oma läbinägelikkust? Mul on nõia silm ja ma tean, mida mõtlevad inimesed, keda olen kohanud vaid paar korda.”
“Mu jumal! Te hirmutate mind. Kui te minu mõtteid oskate lugeda, ei tea ma, kas kurvastada või rõõmustada.”
“Härra della Rebbia,” jätkas miss Lydia punastades, “me tunneme teineteist vaid mõni päev, aga merel ja barbarite maal – loodan, et andestate mulle – . merel ja barbarite maal sõbrunetakse kiiremini kui mujal. Nii et ärge imestage, kui ma nagu sõber räägin teiega intiimsemat laadi asjadest, millesse üks võõras võib-olla ei tohiks sekkuda.”
“Ah, ärge öelge nii, miss Nevil: viimase lause esimene pool meeldis mulle palju rohkem.”
“Niisiis, mu härra, pean teile ütlema, et olen osale teie saladusest jälile saanud, ilma et ise selleks midagi teinud oleksin, ja seal on nii mõndagi, mis mind kurvastab. Ma olen kuulnud teie perekonda tabanud õnnetusest: mulle on palju räägitud teie kaasmaalaste kättemaksuhimust ja viisidest, kuidas nad seda rahuldavad… Kas prefekt mitte sellele ei vihjanud?”
“Ega miss Lydia tõesti mõtle?..” läks Orso näost lubivalgeks.
“Ei,
Tegelane Molière’i “Naeruväärsetest eputistest”. (Tõlkija.)
