temale küsimusi esitada. Oli selgesti näha, et too tahtis kõnelda, aga ei suutnud end arusaadavaks teha. Märganud, et haavatu püüdis kätt taskusse pista, tõmbas emand Pietri sealt välja väikese taskuraamatu, avas selle ja pakkus haavatule. See võttis raamatu küljest pliiatsi ja katsus kirjutada. Tunnistaja nägi selgesti, kuidas ta suure vaevaga mõned tähed sirgeldas, aga kuna ta ise ei osanud lugeda, ei saanud ta millestki aru. Pingutusest väsinud, surus kolonel taskuraamatu emand Pietrile pihku ja pigistas tugevasti tema kätt, vaadates talle iseäraliku ilmega ootsa. Tunnistaja sõnade kohaselt oleks ta nagu tahtnud öelda: “See on väga tähtis, see on mu mõrtsuka nimi.”
Kui emand Pietri külla jõudis, kohtas ta härra meer Barricinit koos poja Vincentelloga. Siis oli juba peaaegu öö. Ta jutustas, mida oli näinud. Härra meer võttis taskuraamatu ja jooksis vallamajja ametilindi järele ning sekretäri ja sandarmeid kutsuma. Jäänud noore Vincentelloga üksi, pani Madeleine Pietri ette minna kolonelile appi, juhuks, kui ta veel elus peaks olema; aga Vincentello vastas, et kui ta läheneks mehele, kes on olnud ta perekonna kirglik vaenlane, ei jäetaks teda tapmises süüdistamata. Saabus meer, leidis, et kolonel on surnud, lasi laiba ära viia ja koostas protokolli.
Vaatamata niisuguse juhtumi puhul tekkivale loomulikule segadusele, kiirustas härra Barricini koloneli taskuraamatut kinni pitseerima ja kõiki tema võimuses olevaid uurimisi tegema; kuid ükski ei viinud märkimisväärsete avastusteni. Kui kohtu-uurija tuli, avati taskuraamat ja ühel verest läbiimbunud lehel nähti nõrkeva käega kritseldatud, aga siiski loetavaid tähti. Sinna oli kirjutatud: “Agosti…” ja kohtunik ei kahelnud, et kolonel oli tahtnud üles tähendada, et mõrvar oli Agostini. Aga Colomba della Rebbia, kelle kohtunik oli kohale kutsunud, nõudis taskuraamatut näha. Seda kaua lehitsenud, sirutas ta käe meeri poole ja karjatas: “Mõrvar on seal!” Ja vaatamata teda vallanud meeleheitehoole jutustas ta üllatava täpsuse ja selgusega, et isa oli mõni päev tagasi saanud pojalt kirja, mille põletas; enne aga kirjutas ta pliiatsiga taskuraamatusse Orso aadressi, kuna see oli äsja garnisoni vahetanud. Aadressi aga taskuraamatus enam polnud ja Colomba järeldas, et meer oli lehe raamatust välja rebinud ja et see oli olnud seesama, millele isa oli mõrtsuka nime kirjutanud; ja selle nime oli meer Colomba sõnade kohaselt asendanud Agostini omaga. Kohtunik nägi, et vihikus, kus seisis nimi, tõepoolest puudus üks leht; aga varsti ta leidis, et ka sama raamatu teistes vihikutes on lehti puudu, ja tunnistajad kinnitasid, et kolonelil oli kombeks taskuraamatust lehti rebida sigari süütamiseks; polnud midagi tõenäosemat, et ta oli eksikombel põletanud ka lehe, kuhu aadress oli kirjutatud. Peale selle tehti kindlaks, et, saanud emand Pietrilt taskuraamatu, ei võinud meer pimeduse tõttu midagi lugeda; tõestati, et ta polnud enne vallamajja sisenemist sekundikski peatunud, et sinna läks ta sandarmite brigadiri saatel, kes nägi, kuidas ta lambi süütas, taskuraamatu ümbrikusse pani ja tema silma all kinni pitseeris.
Kui brigadir oli tunnistuse andmise lõpetanud, viskus Colomba, ise täiesti endast väljas, põlvili ja palus kõige nimel, mis talle püha, meenutada, ega ta meeri hetkeks üksi jätnud. Pärast mõningast kõhklust, ilmselt liigutatuna noore neiu ahastusest, tunnistas brigadir, et oli läinud kõrvaltuppa paberi järele, aga polnud seal viibinud minutitki, ja et meer oli kogu selle aja, mil ta kobades sahtlist lehte otsis, temaga rääkinud. Pealegi väitis ta, et kui ta tagasi tuli, oli verine taskuraamat laual samal kohal, kuhu meer selle sisenedes oli visanud.
Härra Barricini andis oma tunnistuse ülima rahuga. Ta andestas, nagu ütles, preili della Rebbiale tema ägeduse ja nõustus isegi laskuma sinnani, et seda õigustada. Ta tõendas, et oli terve õhtu külas olnud; et ta poeg Vincentello oli koos temaga kuriteo hetkel vallamaja ees; ja lõpuks, et ta poeg Orlanduccio oli samal päeval palavikku jäänud ja polnud voodist tõusnud. Ta tõi näha kõik maja püssid, millest ühestki polnud hiljuti tulistatud. Ta lisas, et taskuraamatu suhtes taibanud ta jalamaid, mis tähtsat rolli see võib mängida; et oli selle pitseerinud ja asetäitja kätte hoiule andnud, aimates, et teda võidakse kahtlustada, sest oli koloneliga vaenujalal. Lõpuks ta meenutas, et Agostini oli ähvardanud surmaga seda, kes tema nimel oli kirja kirjutanud, ja poetas vargsi muu hulgas, et vaeseke võis koloneli kahtlustada ja seetõttu ta mõrvata. Bandiitide kombeid arvestades pole sellistel motiividel kättemaks kaugeltki erandlik.
Viis päeva pärast kolonel della Rebbia surma tabas salk sõdureid ootamatult Agostini, kes end meeleheitlikult kaitses, aga kes siiski tapeti. Tema juurest leiti Colomba kiri, milles tungivalt paluti, et ta avaldaks, kas ta on või ei ole tema arvele kantud mõrtsukatöös süüdi. Bandiit polnud andnud mingit vastust, millest üsna üldiselt järeldati, et tal polnud leidunud julgust öelda tütrele, et oli tapnud tema isa. Ent isikud, kes väitsid Agostini iseloomu hästi tundvat, rääkisid siiski tasapisi, et kui ta oleks koloneli tapnud, oleks ta sellega uhkeldama hakanud. Teine bandiit, keda tunti Brandolaccio nime all, andis Colombale üle avaldise, milles ta ausõna abil vandus, et seltsimees oli süütu; aga ainus tema esitatud tõend oli, et Agostini polnud talle iialgi öelnud, et kahtlustab koloneli.
Asi lõppes sellega, et Barricini jäeti rahule. Kohtu-uurija külvas meeri kiidukõnedega üle ja viimase tublit käitumist kroonis loobumine kõigist pretensioonidest oja suhtes, mille pärast ta kolonel della Rebbiaga kohut oli käinud.
Kohalike kommete kohaselt improviseeris Colomba isa surnukeha ees kõigi kogunenud sõprade juuresolekul ballaadi. Selles valas ta välja kogu oma viha Barricinide vastu, keda otseselt mõrvas süüdistas ja venna kättemaksuga ähvardas. See oligi sama, väga populaarseks saanud ballaad, mida madrus miss Lydiale oli laulnud. Orso kuulis isa surmast Põhja-Prantsusmaal, palus puhkust, ent ei saanud. Esialgu uskus ta õe kirja järgi, et süüdi on Barricinid, aga peagi sai ta koopia kõigist juurdlusdokumentidest ning erakiri kohtunikult peaaegu veenis teda, et ainuke süüdlane oli bandiit Agostini. Igal kolmandal kuul sai ta Colombalt kirja, milles see kordas oma oletusi, nimetades neid tõendeiks. Need süüdistused ajasid Orso korsika vere vastu ta enda tahtmist keema ja mõnikord ei olnud ta kaugel sellest, et õe eelarvamusi jagada. Ometi kordas ta igas oma kirjas, et öe väidetel pole mingit kaalukat alust, mistõttu nad ei ärata vähimatki usaldust. Ta isegi keelas õel sellest edaspidi rääkida, ent asjata. Niiviisi möödus kaks aastat, misjärel ta poole palgaga erru arvati; ja ta kavatses kodumaale tagasi pööduda, kaugeltki mitte selleks, et kätte maksta inimestele, keda pidas süütuteks, vaid selleks, et panna õde mehele ja müüa maha oma väikesed valdused, kui nende eest saaks nii palju, et mandril elada.
VII
Kas äratas õe saabumine Orso hinges mälestuse kodukotusest uue jõuga või kannatas ta veidi oma tsiviliseeritud sõprade ees Colomba riietuse ja metsikute kommete pärast, aga järgmisel päeval teatas ta kavatsusest lahkuda Ajacciost ja naasta Pietranerasse. Sellegipoolest võttis ta kolonelilt lubaduse, et juhul, kui too suundub Bastiasse, ei jätaks ta kasutamata ulualust, mida Orso oma tagasihoidlikus häärberis võiks pakkuda, ja et vastutasuks garanteerib ta kolonelile jahi hirvedele, faasanitele, metssigadele ja muule.
Ärasõidu eelõhtul tegi Orso ettepaneku minna jahiretke asemel lahe kaldale jalutama. Ta ulatas miss Lydiale käsivarre ja võis temaga täiesti segamatult vestelda, sest Colomba oli jäänud linna oste tegema ning kolonel jooksis neist alatasa eemale kajakaid ja tormilinde laskma; seda möödujate suureks imestuseks, kes kuidagi ei mõistnud, kuidas võib niisuguse saagi peale püssirohtu raisata.
Nad läksid mööda kreeklaste kabeli juurde viivat teed, kust avaneb kauneim vaade lahele – nemad aga ei pööranud sellele mingit tähelepanu.
“Miss Lydia,” sõnas Orso pärast pikka, peaaegu piinlikuks muutuvat vaikimist. “Öelge avameelselt, mida te mu õest arvate.”
“Ta meeldib mulle väga,” vastas miss Nevil. “Rohkem kui teie,” lisas ta naeratades, “kuna on tõeline korsiklane, aga teie olete liialt tsiviliseeritud metslane.”
