poolt surnuks pistetud. Teised kirjeldasid, tõtt-öelda, juhtunut küll teisiti, väites, et võrgutatu oli della Rebbia ja pussitatu Barricini. Niisiis, kasutades tavakohast väljendit, kahe maja vahel seisis veri. Vastupidiselt kehtivatele kommetele ei olnud see mõrtsukatöö esile kutsunud teisi; seda sellepärast, et Genua valitsus jälgis nii della Rebbiaid kui ka Barricinisid, noored olid kodumaalt välja saadetud ja mõlemad suguvõsad mitme põlve vältel oma energilistest esindajatest ilma jäetud. Möödunud sajandi lõpul läks üks della Rebbia, teenides Napolis ohvitserina, mängupõrgus tülli sõjaväelastega, kes muude solvangute hulgas nimetasid teda korsika kitsekarjuseks; mees haaras mõõga, kuigi oli üksi kolme vastu, ja ta käsi oleks käinud kehvasti, kui mitte keegi võõras, kes samas paigas mängis, poleks röögatanud: “Ka mina olen korsiklane!” ja talle appi rutanud. See võõras oli üks Barricini, kes oma kaasmaalast ei tundnud Kui asja selgitama asuti, järgnes nii ühelt kui ka teiselt poolelt lõputuid viisakusavaldusi ning igavese sõpruse tõotusi; sest vastupidi sellele, mis toimub saarel, leiavad korsiklased mandril hõlpsasti ühise keele. Seda on selgesti näha ka nimetatud juhtumist: della Rebbia ja Barricini olid südamesõbrad seni, kuni viibisid Itaalias; Korsikale tagasi tulnud, kohtusid nad haruharva, kuigi elasid samas külas. Ja kui nad surid, räägiti, et nad polnud viie või kuue aasta jooksul sõnagi vahetanud. Nende pojad elasid samal viisil, etiketi järgi, nagu saarel öeldakse. Üks neist, Ghilfuccio, Orso isa, hakkas sõjaväelaseks; teine, Guidice Barricini, advokaadiks. Saanud perekonnapeadeks ja olles eri elukutsega, polnud neil peaaegu mingit võimalust kohtuda või teineteisest midagi kuulda.
Aga ühel 1809. aasta päeval luges Giudice Bastias ajalehest, et kapten Ghilfuccio on aumärgi saanud, ja ütles tunnistajate juuresolekul, et see polevat mingi üllatus, kui arvesse võtta, et kindral*** soosib della Rebbiaid. See räägiti Ghilfucciole Viinis ette, kes omakorda lausus ühele kaasmaalasele, et Korsikale tagasi pöördudes leiab see Giudice ilmselt rikka olevat, sest too teenib rohkem kaotatud kui võidetud kohtuasjadelt. Senini pole teada, kas ta püüdis sellega vihjata, et advokaat pettis oma kliente, või piirdus ta vaid algelise tõega, et vilets kohtuasi toob juristile rohkem sisse kui korralik protsess. Oli kuidas oli, aga advokaat Barricini sai pilkest kuulda ja jättis selle meelde. Aastal 1812 pürgis ta kommuuni meeri kohale ja oli suuri lootusi, et ta selleks ka saab, kui kindral*** prefektile kirjutas ja talle hoopis üht Ghilfuccio naise sugulast soovitas. Prefekt kiirustas kindrali soove täitma ja Barricini ei kahelnud, et võlgnes oma läbikukkumise Ghilfuccio intriigidele. Pärast keisri kukutamist 1814. aastal kuulutati kindrali soosik bonapartistiks ja asendati Barriciniga. Viimane omakorda tagandati Saja päeva ajal; aga pärast neid tormilisi sündmusi sai ta uuesti nii meeri pitsati kui ka perekonnaseisu nimekirjad hiilgavalt oma valdusse.
Sellest hetkest alates säras tema õnnetäht heledamalt kui kunagi varem. Poole palgaga erru arvatud ja Pietranerasse naasnud kolonel della Rebbia pidi vastu seisma üha sagenevatele salasepitsustele; kord nõuti talt kohtu korras hüvitust kahjude eest, mille ta hobune oli härra meeri tarade taga tekitanud, kord nõudis viimane kiriku põranda remondi ettekäändel, et eemaldataks katkine kiviplaat, mis kandis della Rebbia vappi ja kattis ühe selle sugukonna liikme hauda. Kui kitsed sõid ära koloneli noored taimed, leidsid loomade omanikud meeri juures kaitset; üksteise järel vallandati ja asendati Barricinide pooldajatega Pietranera vürtspoodnikust postkontoriülem ja külavaht, vana vigane soldat; mõlemad olid della Rebbiate kaitsealused.
Koloneli naine avaldas surres soovi, et ta maetaks väiksesse metsatukka, kus ta jalutada oli armastanud; jalamaid kuulutas meer, et kuna tal pole volitusi eraldi seisvate matmiskohtade väljaandmiseks, tuleb proua sängitada kommuuni surnuaiale. Raevunud kolonel teatas, et kuni volitused tulevad, maetakse tema naine sinna, kuhu soovis, ja laskis metsa haua kaevata. Meer omalt poolt laskis kalmistule teha samasuguse ja kutsus välja sandarmid, et, nagu ütles, jõud jääks seaduse poolele. Matuste päeval olid mõlemad seltskonnad kohal ja oli karta, et ühel heaal momendil läheb lahti kähmluseks proua della Rebbia jäänuste valdamise pärast. Umbes nelikümmend lahkunu omaste poolt kohalekutsutud hästirelvastatud talumeest sundisid küreed kirikust väljudes metsa poole suunduma; meer oma kahe poja, hoolealuste ja sandarmitega teiselt poolt oli tulnud vastasrinnet moodustama. Kui ta ilmus ja nõudis, et matuserong tagasi läheks, võeti ta vastu vile ja ähvardustega; arvuline ülekaal oli meeri vastaste poolel, kes näisid väga kindlameelsed. Mõnedki püssid tõmmati teda nähes vinna; räägitakse, et üks karjus pani oma jao koguni palge, aga kolonel võttis selle ära ja ütles: “Et keegi ilma minu käsuta ei tulistaks!” Meer, kes Panurge’i19 kombel oli “tundlik valu suhtes”, loobus lahingust, tõmmates saatjaskonna tagasi. Matuserong hakkas liikuma, hoolitsedes selle eest, et saaks valitud pikim, vallamaja eest mööda viiv tee. Seal tuli ühele rongkäiguga ühinenud idioodile pähe kisada: “Elagu keiser!” Kaks või kolm häält vastasid talle ja üha enam hoogu sattudes panid rebbianistid ette tappa meeri härg, kes juhtumisi tee peal ees oli. Õnneks hoidis kolonel selle vägivallaakti ära.
Pole raske aimata, et koostati protokoll ja meer tegi prefektile oma kõrgeimalennulises stiilis ettekande, milles sarjas jumalike ja inimlike seaduste jalge alla tallamist – tema kõrguse meeri ja auväärt küree mittetunnistamine ning solvamine – , kolonel della Rebbia asumist bonapartistide vandenõu etteotsa, selleks et ära muuta trooni pärimise õigus ja õhutada kodanikke üksteise vastu relvadega välja astuma; kõik kuriteod, mis väärivad karistust kriminaalkoodeksi paragrahvide 86 ja 91 järgi.
Kaebuse liialdused vähendasid selle mõju. Kolonel kirjutas prefektile ja kuninglikule prokurörile: üks tema naise sugulasi oli seotud saare ühe deputaadiga, teine pärines kuningliku kohtu esimehe hõimust. Tänu neile sidemeile vandenõu haihtus, proua della Rebbia jäi metsa ja ainult idioot mõisteti kaheks nädalaks vangi.
Advokaat Barricini polnud asjade sellise käiguga rahul ja keeras oma patarei teisele poole. Ta nuuskis välja ühe vana dokumendi, mille alusel hakkas vaidlustama koloneli õigust veele, mis veskit käivitas. Algas kauakestev protsess. Aasta pärast hakkas kohus otsust langetama, kusjuures kõigi märkide järgi tundus, et koloneli kasuks, kui äkki härra Barricini esitas kuninglikule prokurörile kirja, millele oli alla kirjutanud üks Agostini, tuntud bandiit, ja milles teda, meeri, ähvardati tulekahju ja surmaga, kui ta oma nõudmisi tagasi ei võta. Korsika! on bandiitidelt kaitse otsimine teatavasti hea tooni tunnus ja need, et sõpradele meelehead teha, sekkuvad sageli eratülidesse. Meer lõikas sellest kirjast kasu, kuni uus seik asja komplitseerima hakkas. Bandiit Agostini kirjutas kuninglikule prokurörile, et on võltsitud tema käekirja ja sellega heidetud varju tema isikule, lastes teda paista mehena, kes oma autoriteediga äritseb. “Kui ma petise kätte saan,” lõpetas ta kirja, “saab see õiglase karistuse.”
Oli selge, et Agostini ei olnud meerile küll seda ähvarduskirja kirjutanud; della Rebbiad süüdistasid selles Barricinisid ja vastupidi. Nii ühelt kui teiselt poolt kostis ähvardusi ja kohus ei teadnud, kumma hulgast süüdlasi otsida.
Asjade sellises seisus tapeti kolonel Ghilfuccio. Toome ära faktid, mis kohus tuvastas. 18… aasta 2. augustil vastu õhtut kuulis Madeleine Pietri nimeline naine, kes Pietranerasse vilja tõi, kahte järjestikust püssipauku, mis tema arvates pärinesid nõost, külla viivalt teelt, umbes saja viiekümne sammu kaugusel kohast, kus ta viibis. Peaaegu kohe nägi ta meest, kes jooksis kummargile hoidudes viinapuude vahel jalgrajal ning suundus küla poole. Mees jäi hetkeks seisma ja pöördus ümber, aga suur vahemaa ei võimaldanud emand Pietril tema näojooni eristada; pealegi oli mehel suus viinapuu leht, mis kattis peaaegu kogu näo. Ta andis käega märku kaaslasele, keda tunnistaja ei näinud, ja kadus siis viinamarjapõõsaste vahele.
Emand Pietri laskis oma kandami maha kukkuda, jooksis jalgrada mööda edasi ja leidis kolonel della Rebbia, kaks kuuliauku rinnas, vereloigus, aga veel hingavana. Tema lähedal oli laetud ja vinnastatud püss, nagu oleks ta asunud end kaitsma kellegi vastu, kes ründas teda eest, hetkel,
Tegelane Rabelais’ suurteosest “Gargantua ja Pantagruel”. (Tõlkija)
