sobisidki lühimaajooksud ja hüpped. Eelkõige kaugushüpe. Koolis olin siis esinumber nii jooksudes kui kaugushüppes. Siis ilmuski ühes pealinna lehes, see oli vist Vaba Maa, uudis, et üks Rakvere koolipoiss hüppas kaugust 6.05.
See poiss olin mina ja loo kirjutaja oli muide toonane Eesti esisprinter ja kaugushüppaja Ruudi Toomsalu. Olin sel ajal viieteist- või kuueteistaastane ning kuuemeetrine tagajärg oli siis iseenesest minuvanuse poisi kohta väga kõva tulemus.
Spordiharrastus levis Rakveres noorte seas paljugi just tänu Eesti Noorsoo Spordiliidu poolt korraldatud laagritele. Neid viisid läbi Eesti toonased kõige paremad spetsialistid, näiteks kergejõustikus Aleksander Kolmpere, poksis Nigul Maatsoo, jalgpallis Elmar Saar, ujumises Herbert Rahman ja teised. Sealt saime algteadmised spordialadest. Laagrid toimusid koos Soome Noorsoo Spordiliiduga, nemad käisid siin ja meie seal.
17-aastaselt tulin Virumaa meistriks 400 m jooksus ja võistlesin 1938. aastal Virumaa koondises kaasa Pärnus toimunud Eesti maakondadevahelistel meistrivõistlustel. Need olid siis väga populaarsed kergejõustikuvõistlused, kus maakonnad, Tallinn ja Tartu kord aastas üksteiselt mõõtu võtsid.
Olin seal 400 meetris kuues. Hallik ja Arvo, kes võitsid, olid sel hetkel Eesti kõvemad veerandmailerid. Kaotasin neile seal selgelt. Kuid 17-aastase poisi kohta oli see ikkagi päris kõva koht.
1. A. Hallik (Tallinn) 52,0
2. H. Arvo (Viljandimaa) 52,1
3. V. Laats (Petserimaa) 53,8
4. E. Ülevain (Harjumaa) 55,1
5. V. Vahtra (Pärnumaa) 55,8
6. A. Green (Virumaa) 56,2
Minu tippajaks 400 meetris jäi 54,7. Just Pauskari teene oli ka see, et ma 1938. aastal sain võimaluse Eesti noorte spordidelegatsiooni koosseisus osaleda Soomes Vierumäel korraldatud noorte rahvusvahelises suusalaagris. Kokku oli meid viis poissi Pärnust, Viljandist, Rakverest ja Tallinnast, kes siis Eestist välja valiti. Mina nende seas.
Seal kehtis nõue, et igal poisil pidi olema kaasas kaks paari suuski. Saime sealt nii hea suusakooli, et tagasi tulles oli mul neljast suusast ainult üks terve. Aga hea füüsilise põhja pani see alla.
Sõit Soome toimus samal ajal, kui Lahtis korraldati suusatamise MMvõistlusi. Eesmakordselt tegi just siis Lahtis maailma tippvõistlusel kaasa ka Eesti suusakoondis. Meil oli võimalus kahel päeval seda suurvõistlust oma silmaga vaadata. Olin Lahti hüppemäel ka siis, kui Eesti mäehüppajad Ove Veldemann ja Eduard Raidla tegid kaasa suusahüpetes. Olime tunnistajaks, kuidas Eesti suusalendurid raskelt kukkusid ja võistlus nende jaoks kiiresti otsa sai. Ega meie suusatajad ei saavutanud siis kõrgeid kohti ka murdmaarajal, aga omadele kaasa elada oli ainulaadne võimalus. Ning Lahti MM-il nähtu süstis mulle hinge sellise suusahuvi, mis on ajaproovile vastu pidanud tänase päevani.
Lahti MM-võistlusel
Eesti suusatajatele olid 1938. aasta Lahti MM-võistlused esimesed, millest osa võeti. Enne suurvõistlust loodeti edukat esinemist, kuid võistlus ise tõi noore suusarahva maa peale tagasi. Jättes kõrvale teateneliku 10. koha (eelviimase), olid Eesti võistkonna parimad üksikkohad kahevõistleja Aleksander Peepre 50. (viimane) ja Edgar Siitani 109. koht (üle 200 võistleja) 18 km murdmaarajal.
“Krahh ja endakindluse langemine tulid aga järsult. Silmad avanesid Lahti päevade mõjul. Kui juba soomlased julgesid meie suusatajaid pidada Soome, Norra, Rootsi omadele paremuselt järgnevateks, siis tegelikult olid nad Lahtis maailma suusatamisrahvaste sabas sörkijateks,” kirjutas MM-i järgses kommentaaris spordiajakirjanik Aadu Adari.
“Eesti prestiiž suusarahvana langes peaaegu nullile – see on kõige kurvem järelkaja Lahtist. Selgus, et peame veel palju õppima tõusmiseks rahvusvaheliselt hinnatavaks suusamaaks.
Kui tulevikus avaneb võimalus startimiseks suusatamise maailmavõistlustel, siis tuleb meeskond kohale saata juba nädalaid enne maailmavõistluste algust, et mehed saaksid treenida raskel maastikul, millist Eestis pole leida…
Kuid vigade najal õpitakse tulevikus parem olema. Seepärast unustame Lahti kurvad päevad ja pühendame kogu tähelepanu suusaspordi paremale arendamisele Eestis,” märkis Adari.
Vierumäel õpetati meile lisaks suusatamisele isegi väiksel mäel hüppamist ning mis esmane, suuskadel kukkumist. Eraldi koolitust saime mäest laskumistel. Ühesõnaga, see oli väga hea suusakool, millest Eestis ei võinud siis undki näha. Juba maastik oli soomlastel selline, mida me kodus ei olnud varem kogenud.
Minu vahetu huvi suusaspordi vastu oli tegelikult alguse saanud Kadrinast, kuhu asusin elama 1933. aastal. See oluline periood (1933-1938) kestis viis aastat, kui ema töötas Kadrinas müüjana. Käisin iga päev rongiga Rakveres koolis. Spordiga tegelesin väga hoolega, sest Kadrinas oli hea sportlik seltskond.
Seal lähedal olid Neeruti mäed, kus me igal vabal võimalusel koolikaaslastega suusatamas käisime. Pärast tunde koju jõudes panime kohe suusad alla ja sõit läks Neeruti poole.
Sporti tegid noored palju, lähedal asuv Kadrina oli toona vägagi sportlik kant. Kohalikud eestvedajad olid vennad Lillod, Alfred ja Osvald. Neist Alfred Lillo, meie praeguse tuntud raadiohääle Erik Lillo isa, oli Virumaa tugevamaid kergejõustiklasi. Ta tuli 1938. aastal Virumaa meistriks kuulitõukes 12.85 ja kettaheites 41.86-ga.
Kadrinas tegelesime kõigi võimalike spordialadega. Kergejõustik oli siiski peamine. Siin olid ka minu tulemused kõige paremad: 100 m 11,5, kaugus üle 6 meetri, kõrgus 1.70.
Sportlikku eeskuju andsid samuti suusatajatest vennad Vebornid, kellest vanem vend Artur hukkus traagiliselt Rakvere suusarajal 1931. aasta talvel Eesti meistrivõistluste eelõhtul. Muide, Artur Veborn ja Theodor Andresson olid esimesed eestlased, kes käisid Soomes suusavõistlustel.
Nakatav eeskuju Artur Veborn
Kui 1931. aastal selgitati Eesti suusameistrid Rakveres, juhtus võistluste eelõhtul traagiline õnnetus Karitsa küla juures. Rada proovimas käinud Eesti tippsuusataja Artur Veborn (30. november 1905 Neeruti, Virumaa – 27. veebruar 1931 Rakvere) kukkus laskumisel rinnuli lume all olnud kännu otsa. Pool tundi hiljem suri 25-aastane Veborn sisemise verejooksu tagajärjel.
“Tehes ettevalmistusi Rakveres algavaiks suusatamismeistrivõistlusteks, sõitis A. Veborn reedel, 27. veebruaril koos mitme teisega tutvuma 25 km suusarajaga. Tagasi tulles tabas aga A. Veborni umbes 6 km kaugusel Rakverest, Vinni mäeseljandikul õnnetus. Mäest alla laskudes jooksis suusaots vastu lume all olevat kändu nii õnnetult, et A. Veborn rinnuli kännu otsa kukkus. Meister tõusis, aga vajus jälle kohe uuesti tagasi lumele, kaevates suurte valude üle rinnus. Kaaslased kandsid kukkunu, kes kaotas meelemärkuse, lähedal olevasse tallu. Ja pool tundi hiljem, enne kui kohale jõudsid arstid, oli Eesti parim suusataja kukkumisel tekkinud raske sisemise verejooksu tõttu siirdunud igaveseks sinna, kus lõpeb kõik…” kirjutati Eesti Spordilehes.
Vendade Vebornite ja teiste kohalike meestega koos ehitasime Kadrinasse isegi väikese kergejõustikustaadioni, kus ei puudunud jooksurajad ja hüppepaigad. Seal korraldasime ise võistlusi ning teistel nädalalõppudel organiseerisime väljasõite mujal maakonnas toimuvatele võistlustele. Kõik nädalavahetused möödusid sporti tehes ning erinevaid võistlusi toimus igas maakohas.
Ka raskejõustik ei puudunud, sest siis olid meil tuntud õpetajad vennad Alfred ja Leonhard Kukk. Leonhard käis meid
