Arnold Green. Tiit Lääne

      Kokku kolmkümmend aastat olin ministrite nõukogu esimehe asetäitja ametikohal.

      Välja arvatud ainult terve 1959. aasta, mil ma olin tööl haridusministrina, sest toonases poliitikas oli kombeks, et pidevalt käisid kampaaniad valitsuse administratiivaparaadi vähendamise eesmärgil. Ühes kohas vähendati, teisalt võeti jälle juurde.

      Ja et teistes eluvaldkondades n-ö ohvrit ei leitud, siis olin see mina, sest kultuuri ja spordi poolelt võeti seda loomulikuna. Nõustusin ettepanekuga ja selle tänutäheks sain haridusministri koha aastateks 1958-1960. Iseenesest oli see väga huvitav periood. Eriti just mis puudutas uute õpikute koostamist ja nende kasutusele võtmist.

      Just siis hakati taas välja andma eestikeelseid originaalseid õpikuid. Samuti võeti vastu otsus, et Eestis oleks edaspidi keskkooli osas 11 klassi, sest mujal Liidus oli ju teatavasti kümneklassiline keskharidus. Suutsime läbi viia ka teeneka pedagoogi Johannes Käisi õpetuse juurutamise. Enne seda, kui Lentsman oli olnud haridusminister, seadis ta Käisi õpetuse põlu alla ja see lükati hariduselust välja.

      Suutsime lühikese ajaga Eesti kooli ühe põhialuse taastada. Kokkuvõttes oli see tegus aasta ja mul õnnestus korraldada nii, et minu järel jätkas ministritööd Ferdinand Eisen. Kusjuures edaspidi oli mul võimalus teda igal sammul toetada.

      Minu kolmekümneaastane tööperiood ministrite nõukogu esimehe asetäitjana lõppes Karl Vaino ajastuga. Kui temast sai keskkomitee I sekretär, ju siis mina ei olnud talle enam vastuvõetav mees. Põhjuseid oli selleks erinevaid, seotud peamiselt spordi ja kultuuriga, mis rahva meelsust võis üles viia.

      Kas või 1969. aasta juubelilaulupeo korraldamine minu juhtimisel, mille tulemusena võeti vastu otsus, et järgnevate laulupidude ettevalmistamiseks tuleb moodustada keskkomitees eraldi büroo.

      Ühesõnaga – ma ei olnud Vaino mees. Aga et olin ministrite nõukogu esimehe asetäitjana olnud aastaid ka välisministri ülesannetes, tekitati mulle Eestis n-ö vabastatud välisministri koht. Vaino rääkis selle koha välja N Liidu välisministrilt Eduard Ševardnadzelt. Seeläbi sai Vaino mind vaikselt kõrvale lükata. Samal ajal toodi Indrek Toome Tartust minu asemel ministrite nõukogu aseesimeheks.

      Muidugi peab kohe ütlema, et Toome jätkas minu liini. Selles suhtes Vaino mingit edu ei saavutanud. Kuid elu arenes omasoodu ja Vaino enda vahetas varsti välja juba Vaino Väljas.

      Eks Väljas oli olnud kogu aeg Käbini mees. Viimane tahtis Väljast enda asemele panna ka siis, kui läks Moskvasse Ülemnõukogu presiidiumisse. Aga Käbini soovi Moskvas ei aktspeteeritud ja tema asemel toodi Eestisse esimeseks sekretäriks Karl Vaino.

      Johannes Käbin tegi poliitilist karjääri 1950ndate alguses, kui ta astus aktiivselt välja esimese sekretäri Nikolai Karotamme vastu. Kuid hiljem ta muutus ja muutus võrdlemisi kiiresti. Ka 1953. aastal pärast Stalini surma, kui algas sulaperiood, muutis Käbin kiiresti meelt.

      Green ja Käbin päästsid maavõistluse

      Pärast jaanipäeva, 25. ja 26. juunil 1963. aastal sai Tartus teoks spordi suursündmus, Eesti – Soome matškohtumine kergejõustikus. Suurvõistlus, mis esmakordselt jõudis ülikoolilinna. Nagu on meenutanud toonane Tartu linna täitevkomitee esimees (linnapea), kauaaegne spordijuht Heino Sisask, said tartlased võistluse endale ainult tänu Tallinna spordijuhtide passiivsusele.

      “Tallinna spordijuhid ei viitsinud seda vaeva nägema hakata ja loobusid. Meie haarasime sellest võimalusest aga kohe kinni ja suuresti just tänu Arnold Greeni poolsele toetusele. Sest kiiresti oli vaja rahvusvahelistele nõuetele vastavaks viia Tartu Ülikooli staadion. Samuti korrastada Park hotell, mis oli ainus koht, kus väliskülalisi oli võimalik vastu võtta. Maavõistlus oli muide vene ajal esimene sündmus, kus välismaalastel lubati ööbida Tartus. Muidu oli Tartu tollal n-ö kinnine linn, kus väliskülalised ööbida ei võinud.”

      Nagu Sisask meenutab, jõuti suurejooneliste ettevalmistustega kenasti valmis ja oodati võistluste algust. Reede õhtul kell 18 pidi toimuma Volga restoranis esindajate koosolek. Sisask juhtis enne seda aga veel linnavalitsuse tavapärast istungit, kui teda sealt korraga välja kutsuti. Nimelt nõudis Soome delegatsiooni juht, nende kergejõustikuliidu president Reino Piirto kiiret kohtumist Sisaskiga, kes oli võistluste organiseerimiskomitee esimees.

      “Läksin saalist välja, kus mind ootas ilmselgelt närviline Piirto. Läksime minu asetäitja Johannes Loti kabinetti. Esimese hooga ütles ta kohe, et homne maavõistlus võib ära jääda. Nimelt olevat Tartus kohal ka Soome televisioon, kes tahab teha võistlustest teleülekannet. Kuna aga televisoonil on maksmata arved Soome kergejõustikuliidule, siis nõudis Piirto, et korraldajad ei tohi Soome televisioonile ülekandeõigusi anda. Vastasel juhul Soome sportlased võistlema ei tule ja lahkuvad Tartust.”