Kõiki asju tuli teha. Nooruse aja harjumuste väljakujunemise põhjal võib teha järelduse, et see periood oli põhiline, mis kujundas arusaama sportlikust tegevusest, spordist kui eluviisist.
Polnud ime, et järjest rohkem kinnistus minus mõte minna ülikooli õppima kehakultuuri. Aga 1940. aasta sündmused ajasid need plaanid nurja.
Sõja-aastad lahingute keskel
Kevadel 1940 lõpetasin gümnaasiumi ja soovitud kehakultuuriteaduskonna asemel suunati mind uue võimu korraldusel õppima Tallinna sõjakooli. Õppetöö algas küll alles veebruaris 1941. Õppisin koolis seni, kuni algas sõda. Seega kokku vaid mõned kuud.
Sõjakooli kursandina evakueeriti mind alguses koos kooliga tagalalinna Slavgorodi. Sealt edasi Tjumenisse ja kui 1942. aastal hakati organiseerima Eesti 7. laskurdiviisi, viidi meid edasi Sverdlovskisse ning sealt juba Elanskisse, kus toimus väeosa formeerimine. Sinna kuulusid siis endised 249. Eesti laskurdiviis ning 1. Eesti tagavarapolk. Nii sai minust sõjamees.
Teenisin laskurroodus ja oma lahinguristsed sain Velikije Luki all, nagu paljud teisedki sõjamehed. See oli ääretult karm katsumus, kus 150-st meie roodu võitlejast jäid lahingute lõpuks tervetena rivvi vaid kolm meest. Mina ohvitserina, roodu vanem ja üks reamees… Mitte kõik siiski ei langenud, palju oli haavatuid.
Luki lahingud olid rängad. Surm varitses igal pool. Minu aastakäigu mehi jäi nendes lahingutes ellu väga vähe. Laskurkorpus kaotas rohkem kui neljandiku oma isikkoosseisust.
Hilisemad lahingud olid juba kergemad. Välja arvatud ehk 1944. aasta suve lõpus Emajõe forsseerimine, kus olukord oli samuti keeruline. Meid päästis suuresti suurtükitule tõhus ettevalmistus, mis tegi jõe ületamise veidi lihtsamaks. Samas olid meie parved kiiruga tehtud ja lihtsad, millest paljud purunesid. Inimesed uppusid…
Sõja tegin algusest lõpuni läbi rindemehena, Kuramaani välja.
1944. aasta septembris võtsin osa ka tankiväeosa dessandist Tallinnasse. Praegu on see hell teema, sest tänased ajaloolased mõtestavad seda üheselt. Nii olin minagi sügisel 1944 selle määratluse järgi üks okupantidest. Aga pean rääkima siinkohal ühes momendist, mis sageli unustatakse.
Kindralmajor Lembit Pärn, kellel oli suur populaarsus 2. löögiarmee juhataja Ivan Fedjuninski (Eesti territooriumil allus talle ka Eesti laskurkorpus) juures, sai viimaselt loa läbi viia tankidessandi. Aega oli vähe, sest venelaste regulaarväed lähenesid samuti Tallinnale kiiresti, kuid Pärn tegi seda väga operatiivselt. Kohe pärast Mustvee vallutamist 19. septembril võttis ta kokku 354. polgu 1. pataljoni ja pani need oma mehed tankidele. Öö jooksul kiiresti edasi liikudes saavutasime selle, et jõudsime hommikul kell 11 Tallinna. Ja tänu sellele need vene väeosad, mis tulid Narva alt otse, ei jõudnud meile järele. Nii olid Tallinnas toonastel septembripäevadel peremeesteks Eesti laskurkorpuse võitlejad.
See aga tähendas, et Tallinnas said korda luua eestlastest sõdurid. Näiteks linna komandandiks sai 300. laskurpolgu komissar. Olin ise tunnistajaks, kus pidime tagasi tõrjuma venelaste rünnakuid asutustele-ettevõtetele. Ka näiteks piirituse vabrikule, mida püüti isegi tankidega vallutada. Üldise korra loomisel oli eestlaste esmajõudmine pealinna otsustava tähtsusega.
Sõda ja sport
Ka sõjapäevil ei jäänud ma spordist kõrvale. Diviisis oli sport populaarne vaatamata sõjategevusele. Meil olid tolle aja parimad korvpallurid Joann Lõssov ja Jaroslav Dudkin. Mäletan, et kui olime juba Kingissepas, jagasin kergejõustikuvõistlustel kõrgushüppes 1.65-ga esikohta.
Kui jõudsime 1944. aasta sügisel Kuressaare alla, siis seal toimusid taas väesosa kergejõustikuvõistlused. Ka nendel õnnestus mul kõrgushüppes jagada esikohta. Ületasin tookord 1.45, nii et tulemus midagi eriti polnud, kuid sõdurina ja sõduri vormis oli raske ka palju enamat tahta. Hüpata tuli seejuures paljajalu.
Kohe pärast sõja lõppu mind veel ei demobiliseeritud ning olin 1946. aastani diviisis. Sel ajal moodustati Tallinna ohvitseride maja juures korv- ja võrkpalli meeskond. Mängisin seal kaasa. Tähelepanuväärne oli, et neid meeskondi juhendas Eesti tuntumaid korvpallureid, 1936. aasta Berliini olümpial mänginud Bernhard Noony. Me ei mänginud mitte ainult Eestis, vaid käisime mängimas ka Leningradis, kus kohtusime sealse ohvitseride maja meeskonnaga. Lakki me seal igal juhul ei saanud.
Väärt treener Bernhard Voldemar Noony
Mitmekülgne pallirüütel Bernhard Noony (9. veebruar 1909 Harjumaa, Rannamõisa – 7. mai 1997 Tallinn) sai tuntuks nii Eesti koondise jalgpalliväravavahi kui korvpallurina. Jalgpallurina mängis Kalevi ja TJK eest. Kuulus ka Tallinna väikeseltside koondisse. Eesti koondises mängis A-maavõistluse Läti vastu 1933. aastal. Kahel korral kaitses Eesti Bkoondise väravat mängus Soomega.
Lisaks jalgpallile mängis edukalt korvpalli, võrkpalli ja pesapalli. Aastail 1928 – 1937 kuulus korvpalli rahvusmeeskonda 12 korda. Võistles 1936. aasta Berliini olümpia korvpalliturniiril Eesti korvpallikoondises.
“Kui algas ettevalmistus Berliini olümpiamängudeks, öeldi, et kes jalgpalli mängib, see korvpallimeeskonda ei pääse. Loobusin korvpalli kasuks ja õigesti tegin, sest lõpuks ei sõitnud jalgpallimeeskond kuhugi. Mina aga osalesin olümpia korvpalliturniiril,” on Noony meenutanud oma valikut.
Võrk- ja korvpallurina võistles ta paljudes Euroopa riikides. 1944. aasta sügisel ta arreteeriti ja saadeti Valge mere kanalit kaevama. Põgenes vangilaagrist kaks aastat hiljem ning jõudis õnnelikult Tallinna. Pärastpoole juhendas treenerina mitmeid korvpallimeeskondi.
Pärast demobiliseerimist alustasin ajakirjanikutööd. Lühikest aega olin ajakirja Eesti Kommunist toimetuses osakonnajuhataja. Sealt suunati mind edasi Moskvasse õppima kõrgemasse parteikooli, kus olin ajakirjanduse osakonnas.
Ka seal tegime väga intensiivselt sporti. Meil oli seal oma tugev võrkpallimeeskond, kus mängisid eestlastest ka Edgar Matiisen ja Boris Tolbast. Võistkonna tugevust näitab seegi, et tulime Moskva kõrgkoolide meistriks. Treeningutele ja võistlustele kulus sel perioodil palju aega.
Pealtvaatajahuvi on mul alati olemas olnud. Ega ma jätnud naljalt ühtki kergejõustikuvõistlust vahele. Ka võrkpallivõistlustel püüdsin alati kohal olla.
Pärast kolmeaastase kooli lõpetamist suunati mind juba Rahva Hääle peatoimetajaks. See oli 1950. aasta sügisel. Õhus oli siis ärev aeg, mida saatsid kurikuulsa märtsipleenumi otsused.
Rahva Häält tegime koos Paul Kuusbergiga. Huvitav oli see, et meie toimetusel oli väga tugev võrkpallimeeskond. Nimelt töötasid Rahva Hääles siis kaks Eesti koondislast – Paul Jürjo ja Ülo Jeret. Mina ja Kuusberg olime tõstjad.
Meeskonda kuulus veel ka nimekas korvpallur, samuti 1936. aastal Eestit Berliini olümpiaturniiril esindanud Aleksander Illi. Suutsime oma meeskonnaga võrdselt mängida päris tugevate võistkondadega. Töö ja sport olid ka neil aastatel minu elus lahutamatud.
Rahva Hääle peatoimetajana töötasin 1953. aasta kevadeni. Märtsipleenumi otsustest algas siis teatav taganemine. See muudatuste aeg algas eelkõige Stalini surmaga. Aga suhtumisi sellesse oli erinevaid, naljakaid. Oli neidki, kes isikukultust taga nutsid.
Mäletan, kuidas ma pärast diktaatori surma pidin minema keskkomiteesse. Sealne propagandaosakonna juhataja Leonid Lentsman istus oma töölaua taga ja nuttis suure häälega. Stalini surm oli teda selliselt muserdanud.
Elu
