style="font-size:15px;"> Lahkun majast. Selles kirikus siin, kanga- ning pornoDVDde kaupluste vahel, mis pilvelõhkujate mademetel kokkusurutuna üritab möödujate pilke püüda, Jumalat ei ole. Ja ometi seisab see kirik siin, püsivana paigal, möödakäijaid punaseks värvitud trepikäsipuudega peibutamas – ka mind, sisse kutsumas, ahvatlemas soojuse ning valgusega rajoonis, kus iga teine maja sirutub kõrgemale kui linnud lendavad.
I osa
1/
Pole kahtlustki enam, et kevad on lähedal. Talvepäikse ere paanika on pannud hallid kõnniteeplaadid kummaliselt kiirgama – valgust, mis kutsub lapsed pärast pikka talve tänavaile mängima, kuid minu mõtted on täna nende laste juures, kes istuvad haigla akendel ning näevad, kuidas talvest saab kevad, sellest muundumisest osa saamata.
„Mis sind siia toob?” küsib üks naine, teistest jutukam. „Sa näed normaalne välja.” Fuajees on hämar – ootame, et keegi tuleks võtmega.
Jõudsin New Yorki väga väsinuna, aga innukana. „Just New Yorgis, leian oma koha,” teadsin, „ja saan täpselt selliseks, kes ma loomuldasa olen – ilma vabandusteta ning piiranguteta.” Ka kõige metsikumais kujutlusis ei osanud ma ette arvata, et kogu tõde – hetketegelikkus – leiab mu slummi vaimuhaigla fuajeest, kus väsinuna, halli kampsuniga, 7000 korda läbi kukkununa istun lillemaali ees, mille on joonistanud sotsiaaltöötaja.
„Mul on buliimia,” ütlen naisele ning hakkan aknast välja vaatama. Kakskümmend aastat peitmist, häbi, soovi „üksi hakkama saada”, aina tugevama sõltuvusega ja madalama enesehinnanguga, üha revideerimatuma eluga ning üha isoleeritumana.
Kohe kogunevad siia vaimuhaigla ruumidesse põhjainimesed – alkohoolikud ja narkomaanid, mängurid ja võlgurid ja kõikvõimalikud teised sõltlased – junky’d ühesõnaga. Üks väga suur naine tuli juba. Inimene, kes ei suuda söömist lõpetada. Ning mina: inimene, kes sööb toitu põrandalt ja prügi hulgast, varastab seda, sööb toorelt, külmunult, sööb lõhki minemiseni ja oksendab, sööb halvaks läinud toite, lõhki minemiseni ja oksendab; sööb lõhki minemiseni ja oksendab kuni veresooned lõhkevad silmade all.
Usun, et iga inimene sünnib ilma elusa loomuga – võib-olla sellepärast ongi elu surnuna surmast raskem taluda. Kui aga lootus kaob – ning mitte nii, et ühe korraga ja läinud ongi, vaid nii, et tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul ja sureb lõunaks, tärkab hommikul, ja sureb … ja nõnda iga päev, kuni päevadest saab kuu ja kuudest aasta ning aastaidki võib juba kümnetesse jagada, kaotab inimene iga lootuselinnuga ka tükikese iseendast ning see ei saa ju nõnda olla, et nii peabki olema?
Ei, inimene pole lootuseta. Pole usuta ja pole armastuseta. Inimese kasv ei ole mulla alla. See osa minust, mis annab mulle aistingulisuse, paneb mu ka alatasa ülespoole sirutuma – usus, lootuses ja armastuses – võimsalt, paljutõotavalt, ükskõik kui tühjalt.
Olen nõus, et religioon võib olla oopium rahvale. Kuid usk ei saa seda olla. Usk on puhas. Kui inimeselt võtta ära kõik, millega ta vaigistab valu, millest ta mitte midagi teada ei taha; kui talle jäävad ainult valu, hirm ja üksindus ja põletav häbi ja söövitav süü ja mustad augud rinnus ja pinge peas, laiutav tühjus hinges ning varemed, siis nende varemete peal ei jää inimesel mitte midagi muud üle kui võbeleva tulukesena uskuda. Uskuda, et on olemas midagi võimsamat kui hävitustöö ta jalge all.
Minu usk on lootus, mida näen nois paranevais sõltlastes. „Kes tahab lugeda?” lehvitab paberiga toosama jutukas naine, koosoleku läbiviija. Tõstan käe – lugeda ma võin. Sõnapaari „kompulsiivne ülesööja” eel jään pidama. Parastavalt jõuan mõelda, et nüüd ei tohiks tol naisel, kes küsis „Mis sind siia tõi?” olla kahtlustki enam, et kuulun nende hulka. Olgugi et buliimikud ei kanna oma haigusrüüd seljas – mitte nii, kuis anoreksikud või ülesööjad, nemad kannavad haigust oma sees, kuid seda lootusetumana – mitte keegi ei näe, ega saa ka sekkuda. Naised ootavad. Musta riietatud naised – kahel pool. Vesi hakkab silmist voolama. „Kompulsiivne ülesööja,” loen. Jah, mina ka.
Kui oled sattunud allakäiguspiraali peale, on parem põhjas ära käia, olen kuulnud öeldavat. Küllap sellepärast, et alles siis, kui jalad puudutavad maad, saab hakata valima.
2/
Aasialased on veidi teise olemisega. Näib, et sama usinad kui töös, on nad palvetamises. Midagi lohiseb mu kõrval, vahekäigus. Vaatan, lüheldane töölisnaine lohistab end, valge küünal käes, jumalaema kuju poole. Täie alandlikkusega.
Alles põhjas – nurkaaetuna saab valida: kas elu omaenda mina igaveses ja üha jõhkramas vangistuses või vabakssaamine eimiskiks olemise hinnaga. Sest ainult eimiski võib ilma tiibadeta lennata. Leap of faith, ütlevad mu kaasmaalsed selle tüki kohta ning tegevusena tähendab see, et teed ühe suure otsuse ainult südamega – hirmununa, aga uskudes, et oled õigel teel ning hakkad hüppama, kuid maalapp, millele maanduda, joonistub su jalge alla alles siis, kui oled julgenud õhku tõusta.
Väga paljud inimesed põlvili ei palveta. Kuid roomamas polegi veel kedagi näinud – aasia naine ikka lohistab veel ennast – aeglaselt, justkui hirmuvalitseja ette, kes on võtnud tema lapsed enda kätte surmata. Veidi sagedamini ollakse vist ametis sellega, et „püütakse ühe jala peal tasakaalu hoides Jumala olemasolust aimu saada. On aga suur vahe, kas vaevata end oma raskusega või väljendada tänulikkust põlvili laskudes”1. Kuid nii juba kord on, et mina istun siin, ja kiriku laest paistab mulle valgustki pähe, kuid ma ei suuda oma südamesse tänulikkust meelitada; aasia naine aga lohistab end pimedas, põlvitab kuju ette maha ning hakkab temaga rääkima – vaikselt ja pühendumusega. Kadestan teda. Tema jaoks ei ole see riitus, vaid tõelisus. Hämmastav, kui kiirelt kadeduse sabas vimm jalutab. Juba ma põlgan teda. Põlgan ka jumalaema, kes näib aasia naisega nii lahkelt rääkivat, kuid minu möödudes kaob sügavale seinaorva sisse ära. Naine tõuseb püsti, ega ma talle otsa vaatamast hoiduda ei suuda – teen seda meelevaldselt, ta mööduvast kujutisest nii palju kaasa krabades, kui kahe sekundiga saab. Nüüd näen, et naine on jõukas. Muidugi. Vaene inimene, kes käib tööl – teeb tööd oma kätega – ei vaja kinnitust, et ta on oma tegemisis õige tee peal? Naine tõusis lõpmata rõõmsa näoga sealt kujukese eest püsti, kuid vannun, et sinna roomates meenutas ta ema, kes anub armu oma laste elu pärast. Täie alandlikkusega roomas ta, end tervenisti unustades. Ennast unustades … mis õnnis seisund. Ma ei pilka. Taltumise tugevus ja tahtejõuetuse voorus.
3/
Võib küsida, kas tunnen ennast üksildasena? Ma tean, mis tähendab olla inimestega koos – inimeste hulgas – kohal olemata, ja ma tean, mis tähendab olla üksinda – kohal. Üksi ei pea teesklema. Ega teesklus olegi midagi pahelist, mille teeskleja salamisi valmis sepistab, ning oma rüü siis ilmarahva ette kaitseomadusi proovile panema toob. Ei, teesklus on midagi hoopis vähemat. Teesklus on kusagilt kätte haaratud ese, mis aitab libiseda – kergelt – inimeselt teisele, ilma et peaks nende pilke sissepoole laskma või ise vaatama. Üksi aga …
Eile nägin rongis ühte suhet, milles soovinuksin osaline olla. Mees oli vana, valge peaga, šarmantne. Poiss oli varateismeline, nutika pilguga ning ühe jalaga. Vana mees luges lehte ning ajas endale midagi peale. Poiss otsis mehe taskust salvrätiku, pühkis äti varruka puhtaks ning tõmbas ka oma tühja püksisääre üle. Muidugi teadsid nad, et neid vaadati: vanataadi pilk peatus tihti minu kõrval istuvate teismeliste tüdrukute peal, poisski vaatas nende poole – ulja, elumeheliku pilguga. Midagi sõltumatut, samas loomulikult siduvat, mängulist ja õrna oli nende vahel. Olen seda korra elus tundnud – oma vennaga. Nii et kui küsida, kas tunnen ennast üksildasena, pean vastama, et igas traditsioonilises
„To stand on one leg and prove God’s existence is a very different thing from going down on one’s knees and thanking Him” (Kierkegaard).
