siia minult mu kurbust, raevu, elevust ja rõõmu välja pressima.
Küsimus ei olegi tegelikult selles, mida mina söön või jätan söömata, vaid selles, millel lasen toituda iseendast. Mis on need mõtted, need tundmused, sündmused, inimesed, kohad, millel lasen oma meelerahu kallal järada?
Nick Cave on öelnud, et heroiini tarvitav inimene ei muutu – ta on iga päev samasugune. Heroiin teeb valikud väga lihtsaks. Ärgates on halb olla – hangid ained – hea olla, lähed magama. Ärgates on halb olla … Kogu elu kohandub sõltuvusele.
Buliimiaga on sama. Ärkad üles – halb olla, hangid toidu, oksendad, hangid toidu, oksendad … – jääd magama, ärkad üles – halb olla, hangid toidu … Seni kuni tsükkel kestab, pole muud muret, kui et kust saada aineid. Kuid nüüd, ainetest puhtana, pean õppima eluga toime tulema, ja mitte minu, vaid elu tingimustel. Ja seda on sageli väga – ma ei ütle et raske, sest tahan elada, kuid ütlen – ülimalt harjumatu teha. Tuleb õppida oma mõtteid valima, ainult nii on võimalik diilida korraga nii väliskui siseilmaga, kuid kuidas, oh kuidas ei tahaks seda täna teha! Tahaks järgi anda, lohiseda, kuid pole enam saladus mu jaoks, kuhu lohiseksin – nii kordan: tahan elada.
Tere. – Tere. – Kas sa oled siin? – Jaa. – Oled sa olemas? – Jaa. – Mul on nii imelik olla. – Ma tean. – Miks? – Mis sa ise arvad? – Kurb olen. – See on loomulik. – Miks? – Sest nüüd sa näed oma elu sellisena, nagu see on. – Miks see mind kurvaks teeb? – Sest sa oled nii kaua näljas olnud.
10/
„God bless a beautiful white woman,” äratab hulkur mu tänaval. Kõnnin igatsustepuntras, äraolevana. Ime, et pole mõnest rentslist sisse sadanud, sinna, kus mu tegelik koht – virtsa sisse kaarutama. Muudkui ketran ja ketran oma minevikku T-ga, veelgi hullem – tulevikku ka! – igatsus tahab ära lämmatada. Seal rentslis oleks ehk rohkemgi õhku hingata kui minu sees. Tahan teda näha, katsuda, ta hingeõhus viibida. Lubasin igatsuse lähemale, korraks. Igatsen ma seksi taga? Inimese keha – sisenemist pühakotta?
Kõigil, kes räägivad, et ega inimene tegelikult ei muutu, on õigus, olgugi et seda juttu pole ma eales tahtnud kuulata. Nüüd aga tean, et kõik, mis on inimeses head, on temas kogu aeg, ning kõik, mis on temas halba, on temas jäädavalt. Ning et pole halba ega head, on küps või ebaküps. Inimene aga saab midagi teha – ta saab küpseda, valida igal eluhetkel halva asemel hea, üha ja üha. Selleks on inimene võimeline. Ma olen sõltlane. Seda ma muuta ei saa. Kuid oma käitumisvõrrandi – uute teadmistega, üha vähemate tundmatutega – saab elu jooksul tasakaalu ajada. Kui selle nimel tööd teha. Kuid seda muutumise – muutmise tööd ei hakka keegi enne tegema, kui ON VAJA. Kui vanaviisi olemise valu kasvab sellest valust suuremaks, mida ainetega matta soovitakse. Ainult siis, kui see esimene valu kasvab teisest suuremaks, hakkab inimene tegutsema – hakkasin tegutsema mina.
Mulle meeldivad need, kes tulevad, suured ostukotid sammu takistamas, otsejoonelt kiriku keskele või altari ette. Kotid pannakse seal käest ning käed tõstetakse üles – väga kummalisi käeliigutusi olen neid sooritamas näinud, mõned on vist küll seda kõike ainult kinos näha saanud, seda jumalate poole pöördumist. Kui raha vähe, saab tegelikult hakkama, kui napib usku, võib kõik kummuli käia.
Sain T-lt kirja. – Ja kuidas sa ennast tunned? – Halvasti. – Mispärast? – Ta ei armasta mind. – On see sulle uudiseks? – Ei ole. – Mis siis lahti on? – See tegi mulle haiget. – Misasi? – See, et ta teisi naisi nimetas. – Miks? – Sest ta pani mind nendega ühe pulga peale. – Ja miks see halb on? – Sest ma tahan olla eriline. – Kõik on unikaalsed, keegi pole eriline. – Aga mina tahan olla eriline tema jaoks. – Iga inimene on eriline ennekõike iseenda jaoks. See, et tema kõik naised, kes teda armastada on püüdnud, sinu kuuldes ühte patta paneb, pole sinu probleem. See on tema puder, mitte sinu oma, sinu armastus on ainulaadne ja eriline, tea seda. – Aga miks see mulle niimoodi haiget teeb? – Sest sa armastad küll teda, kuid sa ei armasta veel piisavalt iseennast, et ennast sellise armastuse eest hoida. – On mul lootust, et ta hakkab mind kunagi armastama? – Aga miks sa paned lootuse sõltuma välistest asjadest? Miks sa paned armastuse sõltuvusse välistest asjadest? Mida sa tahad temast? – Et ta mind armastaks. – Tahad võimatut? – Jah. – Miks? – Ma ei tea, kas see on võimatu. – Sõltub see sinust? – Ei. – Sa ei saa panna teda oma soovi järgi tundma, kui tahad, et kõik oleks puhas. – Aga mida ma pean tegema? – Kõigepealt mõtle, mida see telliskivi sinu rinna peal tähendab. – See on raskus, nagu kruustangid. – Mida nad kokku suruvad? – Minu olemust armastust vääriva olendina. – Miks sa otsid armastust mehelt, kes ei suuda ega taha su tunnetele vastata? – Mul on tegelikult tunne, et kui ta tahaks, ei vääriks ta minu omi. – Ja mida see sisuliselt tähendab? – Et kui tema mind armastaks, kaoks minul tema vastu huvi ära. – Ja mida see tähendab? – Et inimesed, kes mind armastavad, tunduvad mu silmis mulle kohe väiksematena. – Mida see tähendab? – Et minu arvamus iseendast pole veel eriti kõrge. – Kas äkki sellepärast käiski sulle närvidele, kui ta teisi naisi nimetas? – Jaa. – Palun luba mulle ühte. – Mida? – Palun ära säti ennast olukordadesse, millistes jääd juba ette kaotajaks. See pole su kainusele mõeldes hea. – Ma tean. – Ja palun mõista ka seda, et armastus, mida oled ise võimeline tundma, on hetkel küll veel tema näoga, kuid kas ei hakka see nägu muutuma kõiksuse näoks? Äkki ei julge sa seda endale lihtsalt tunnistada, et armastadki rohkem kui ei eales varem. Mitte ainult teda, vaid iseennast ka? Naudi seda. Ära ole arg ja ära püüa seda ilmtingimata mõne mehega siduda. – Seda on raske teha. – Peabki olema. Aga sina suudad seda.
11/
Taipamine käis minust läbi LA-s, kui nägin näidendit, mis oli niivõrd selge ja lihtne, et autori ja näitlejatööde jäägitu kohalolu pani mind mõistma – ma ei hakka mitte kunagi nii hoolivalt, nii jäägitult mängima – ei mängima ega kirjutama –, kui ma ei lahenda ära seda probleemi, mida nimetasin tol korral veel toitumishäireks.
Pool, kui mitte enam minust, oli alatasa mujal, ma ei olnud kohal ning sellisena näideldes tundsin ennast – leebemat sõna leidmata – hoorana. Mõnda aega toimis näitlemine vahendina, mis lahutas mu söögimaailmast ning hoidis – selles teises ilmas – kohal. Need õhtud ja hommikud aga, mil läksin näitlema pärast seda, kui olin end korduva õgimise ning oksendamisega oma kehast, ainsast kohast, milles on võimalik füüsiliselt kohal olla, välja peksnud, muutusid piinavaiks. Tunne, et petan iseennast ja teisi, hakkas muutuma valusamaks kui pilguheit enda sisse, et näha, mida ma nii toore jõuga hävitan. Mida ma endas ei aktsepteeri, mis paneb mind ennast maamunalt pühkima? „Oleme haiged inimesed – paranemas – mitte halvad inimesed, kellest saavad head. Me ei ürita teistest paremaks saada, vaid terveneda,” ütlevad taastuvad sõltlased.
Ei, keegi meist ei ürita enam perfektseks saada. Valmidus on võti. Valmidus paraneda. Täiuseihast? Perfektsionism on alandlikkuse vastand. „King baby, imik-kuningas” – kuulsin täna sõltlaste kohta öeldavat. Kui sõltlane on nõudlik, riiakas ja arg, kinnijooksnud egotsentriline imik-kunigas, siis paranev sõltlane on avatud küpsuse teenija – julge, alandlik ja tugev.
Metroos push’ib tüüp kollaseid M&M–i pakikesi otse minu nina all. Olgugi et hoian silmi poolsuletuina, tahaks talle jalaga perse virutada. Ma olen junky. Jah, mina olengi junky. See kõige hullem, mida iga lapsevanem võib oma lapsest karta. Ema, kas sa tead, et olen sõltlane? Et olen seda olnud, terve eluea? Ma tahaks selle tüübi läbi rongipõhja taguda.
Kolm aastat tagasi LA-s. „Sa ütled, et sa pole sprirituaalne?” – „Ei ole jah.” – „Aga mida sa seal ookeani ees siis alati teed, kui hakkame ära minema?” – „Ei midagi, räägin temaga, ütlen head aega.” – „See ongi
