nii hea, et sellal, kui kõik hädaldavad, et pole armastust ja pole seda ja teist, on mul õrnus – Sinu vastu, mis sest, et oled kaugel – ja kainus. Need on kõige tähtsamad. Olen tahtnud Sulle öelda, et kui Sa peaksid leidma, et siiatulek teeb Sulle head, siis anna teada, küll me midagi välja mõtleme. Ja seda tahtsin ka öelda, et kui tuled, tule sõbrana! Neid armuasju jõuab edaspidigi ajada. Mina recovery’s, seks ja ained aastaks keelatud, Sinul omad, mitte vähem pealetükkivad jamad – mis armastajad me oleme! Filmides on nähtud küll ja küll, mis sellistest saab. Meid ootab parem saatus, koos või eraldi, pole oluline, tähtis on see, et mis meid ootab, on väga hea … Puhas süda teenib ainult ühte Jumalat. Viisin poisid teatrisse ja seal öeldi nii: In the midst of hopeless catastrophies, love has built pretty harbors.
A.
20/
„Don’t die with the music within you,” ütles mulle üks vanaldane daam – hüpnoterapeut. „Ära sure enne ära, kui oled lasknud oma viisil heliseda.” Minu viis on mulle kadunud olnud, tea kas sellepärast ajab muusika mind nutma ning saan heliloomingut vaid väga väikestes, kui üldse, annustes nautida. Vanadaam ütles ka seda, et nood armastuse piinad vanemas eas – sigimismehhanismide käibelt mahavõtmisega – taanduvad.
Unes kaotasin kaks teemantsõrmust ära. Üks oli Tiiu Truuverti ning teine Indreku ema oma. Tiiu Truuvertile aitasin kunagi pulmad korraldada, mille käigus kohtusime Indrekuga. Pidime abielluma. Õigemini tundus mulle nii, kaks aastat. Kui mulle enam nii ei tundunud, siis hakkas Indrekule tunduma. Nägin veel massiivset meest basseinis ujumas, ilma jalata – justkui oleks mõni äravooluauk tal selle otsast kaksanud. Verise basseini kohal põrkusid kaks lennukit kokku – tuli, rusud, veri, tolm – vaatasin seda kõike Vaida kodu aknast.
Mis lahti on? – Kurb on olla ja ebakindel. – Miks? – Sest mul on tunne, et jätsin Enole ja Karlitole lollaka mulje. – Arvad, et see on tõsi? – Ei ole. – Mis siis veel? – Ma arvan, et ma ei mõju neile veetlevalt. – Tahad sa? – Ei taha ilmtingimata. – Mis siis lahti on? – Raske on olla pideva tähelepanuta, imetluseta. – Aga mitte nii raske kui enne? – Mitte nii raske kui enne.
21/
Iga päev on võimalik otsast alustada. Iga hetk on võimalik otsast alustada. Olen hakanud aru saama, et teised pole mitte põrgu, vaid võimalus kasvada. Sartre tähelepanek peab olema hüppelauaks, mitte seisukoht.
Mida enam teadvustan teiste mõju oma enesetundele, seda enam ma ennast tunnetan – näen oma iseloomurikkeid, puudujääke – kõike seda, mida pole mugav vaadata, mida vaatlemata pole aga võimalik kasvada. Toksiliste inimeste mõjuväljas viibimine mürgitab. Kuid need, kes ei tapa, vaid panevad kinga kergelt pigistama, kitsaks jäänud nailonjope rinnust pitsitama, õpetavad mulle minu kohta kõige enam. Käisin eile baaris sõpradega, Eno, Karlito ja Marilyn‘iga. Õige pea olid laual tühjad õllepudelid ning kolm veeklaasi – minu omad. Tundsin ennast väga ebamugavalt, mul oli igav, peitsin seda lakkamatu viisakuse taha. Mitte miski pole ebasiirusest väsitavam! Tundsin end imelikuna, seltsimatuna, igavana, igavlevana, karismatuna, kaotajana, inimesena, kel on midagi viga. Väärakana, ühesõnaga. Olles esmalt otsinud vigu teistes (miks ma neid oma sõpradeks pean?), siis iseendas (panin oma sõbrad endas pettuma – ei lahutanud piisavalt nende meelt), mõistsin viimaks, et asi oli kohas. Sain aru, et mina, kellele alkohol enam ei sobi, ei peagi baaris istuma. Ei tuttavate ega heade sõpradega. Mul on seal igav. Et aeguvad nii käitumisharjumused kui ka kohad – see keskkond pole enam minu jaoks. Kui lihtne tõdemus, kui vabastav! Ning kui palju pidin ebamugavust ja piina taluma, et selle arusaamiseni jõuda. Sartre’il oli õigus – teised ON põrgu, kuid see pole kokkuvõte, vaid lause, mis midagi alustab. Iseendani ja oma tõeni jõuabki vaid läbi kõige pimedama öö, olgu pealegi sel nimeks põrgu. Naljakas, mida rohkem sellest räägin, seda vähem näib põrgu halb olevat. Kõik, mis juhtub ja on, on kasvukoht, võimalus areneda, paraneda, tõusta iseenda kõrgusele, oma inimeseks olemise potentsiaalini.
Tere, Jumal. – Tere. – Mis teed? – Sind kuulan. – Ma tahaks hakata toitu sisse laadima. – Miks? – Väsinud olen. – Kuidas sa kohe praegu puhata saaksid? – Mmm … parki istuma minna ja inimesi vaadata. – Seal saaksid ka mediteerida. – Jaa. – Aga mine siis, Keskpark on kõige lähemal. – Arvad või? – Jaa. (Paus.) Märkasid, mis juhtus? – Jaa. – Lõpetasid nätsu närimise. – Lõpetasin jah. – Mis sa arvad, kas see võis olla õige otsus, mis selle põhjustas? – Võis küll. – Aga mine siis parki, loodusesse, puhkama.
22/
Ma olin vist 13-aastane, kui mu venna sõbrad – kaksikvennad – ütlesid, et neil on mu venna jaoks Casé Dajm. Olin seda vaid paaril korral maitsta saanud – meie kaubandusvõrgus seda põhjamaade maiuseimet veel ei müüdud, kuid kaksikuil oli alati sidemeid. Olin müüdud, juba esimesel kohtumisel Dajm’i iirise-šokolaadistele maitseomadustele. Nii ootasingi terve päeva kaksikuid tulemas ja nende Dajm’i. Olgugi et see oli mõeldud minu vennale, ootasin oma poolikut sellest, sest poolitasime kõike palju aastaid.
Õhtul nad tulidki, andsid kella, läksin uksele – nad veeretasid kasetaime potis esikusse. Dajm’i maitse oli mul terve päeva suus olnud. Olin pettunud ja löödud, kuid veelgi enam – hämmingus. Kuidas saab see võimalik olla, mõtlesin tol korral – et inimene ütleb: me toome su vennale kasetaime ja mina kuulen Casé Dajm. Ma tahtsin seda maiustust nii väga. Veel 20 aastat hiljem sõitsin LA-st Tallinnasse läbi Helsingi – olgugi et lennud Frankfurdi kaudu tulnuksid nii mitmelgi korral odavamad –, et saaksin Vantaa lennujaama puhvetist osta Dajm’i jäätist šokolaadiga – mujal ei müüdud seda.
Telekas näidati junky’t täna. Junky’de probleem on, arvatakse, tahtejõuetus. Junky’del on aga erakordselt tugev tahtejõud, raudne, kui vaja, siis närivad nad ennast läbi kiviseina – mitte iial ei sure junky ainete puudumise kätte ära, kuid mis on see jõud, mis sunnib neid ja tagant kihutab?
Junky’d on tugevad armastajad. Nad armastavad puid ja taimi, ei tee kärbselegi liiga, armastavad ema ja isa. Kuid nii tugev kiindumus, nii tugev tunne polegi ehk selle maailma oma? On meil üldse seda kusagile suunata? Olen hakanud aduma, et väga tugev attraction – külgetõmbejõud – on kõva emotsioon. Mida see kõva tähendab, ma veel ei tea. Hetkel tean seda, et võin selle kõva tunde Tema poole suunata. Tungi T-le pikalt kirjutada, kirjadesse, armusõnumeisse ära kaduda, on raske ohjeldada, nii võib hakata teist inimest liigse (kõva?) tähelepanuga koormama hakata. Inimesed on haprad – nendega peab ettevaatlik olema. Tema aga – Tal ei ole piire, Tal pole reegleid – Ta on vastupidav.
23/
Ja kui sa selle asemel, et tunda rõõmu maailma suuruse üle, hakkad selle väiksust märkama, pole sa ehk iseendaga kõige parema järje peal? Mu silme ees – rongis – võnkleb üks kõrvarõngas, inetu ehe – metallist, et mitte öelda plekist, kärjemoodi vedru ühe naise kõrvas. Pilkupüüdev pole too naine ehk eales olnud, kuna pilke püüdnud ikka üritavad häälekuse, käitumise, värvidega ka keskealiselt veel mõjuda, kuid too on ehtinud end kõrvarõngaga, mis teda mitte põrmugi ei kaunista. Tunnen, kuidas hakkan mingi madaluse sisse langema.
Tänaval tokerdab üks inimene, otse minu ees. On näha, et tema mind ei taju. Tahan temast mööduda, kuid inimene näikse olevat tajupuudega. Siis märkan tal valgeid juhtmeid küljes. Virtsus olid merepoid, kai ääres. Ulpisid seal iga ilmaga – kerged, vahased potsikud, ülesandeks kaitsta. Kas nood iPod’e kandvad inimesed – inimPotsikud – on ka selleks tänavail, et teised ennast millegi muu vastu ära ei lööks? Muud otstarvet ma neil „omas maailmas viibivail” tajuhäiretega iZombie’del ei näe. Kui ei taha kohal olla – kui päris hääl ei tundu piisavalt huvitav – kui elu vajab, nagu filmgi,
