ei olnud. Ma taastasin selle LA-s. Alles seal hakkas tunduma, et kõik on võimalik. Lootusele järgneb usk. LA-s mul seda veel ei olnud, alles siin, New Yorgis, on mulle hakanud tunduma, et kõik võib olla võimalik ka minuga. Midagi on tekkimas. Ning alles siis on võimalik ka armastus – see kõige ülem.
Hardcore tantristlikud joogamehed harrastavad jumaliku armastuse tundmist sel moel, et lähevad surnuaiale, kaevavad mõne uuema haua lahti ning suruvad end vastu mädanevat laipa. Ei, see pole nekrofiilia, nad ei niku neid laipasid, vaid suruvad end vastu mädanevat surnukeha – ning kui suudavad siis ka selle elu osa – roiskumisprotsessi – vastu armastust tunda, näha kõige inetumas jumalikkust, võivad nad öelda, et on suutelised armastama.
Kuid mis siin mõtiskleda armastuse võimalikkusest, kui elugi võimalikkus vajab minu puhul veel tõestamist. Olen mõelnud, et kui see, mida mina olen elu pähe kogenud, on see, mille pärast me ilma sünnime, siis pole see küll midagi sellist, mille üle rõõmu tunda – kõne alla tuleb pigem vastupidine – elu on ilmutanud ennast rusuva koormana, sellisena, mille eest tuleb piisava kangusastmega vahendeid valides põgeneda – teha korralik check out. Kuidas muidu saab olla võimalik, et inimest ei ole huvitanud – veerandsada aastat tema elueast – kirjandus, luule ega muusika – muust inimväärsest rääkimata. Magus naftaliin, naeratuse mask, rusud.
26/
Milline on minu taevane vägi – kõrgem jõud, see tugevus, mis aitab mul oma kainust säilitada just siis, kui mitte miski muu ei aita, küsib tugiisik, ning palub mul selle jõu kirja panna.
Aitab mul kainena püsida ning elus olla? Ma saan aru, et see ei ole koht, kus tagasihoidlikkusega hiilata. Mõõdukus võib siinkohal elu maksta. Aga kes julgeb NII SUURELT unistada? Kes julgeb astuda üksusesse, kartmata veelgi rohkem lõhki rebitud saada? Miks ei julge ma nii suurelt unistada – ei julge ega taha, olgugi et see on imelihtne, nagu esimene sõit kaherattalisega või uiskudega – rada on näha. Ja ikkagi – kui tõusen, kas suudan lennata, või kukun maha?
Arvan, et panin tol päeval viimaks kirja otsuse „Otsin oma
Kõrgemat Väge“ mitte sellepärast, et olen usin, vaid sellepärast, et kui programmitöö ei edene, ei ole liikumises, siis tunnen, kuidas keegi teine minu ruumi siseneb, seisatab, mind puudutab, käe õlale paneb – algul hellalt, siis üha raudsemalt – käsi muutub teravaks, anastab, surub põlvili maha – ja põlastab. Ei, mitte usinusest ei kirjutanud ma oma „kodutööd”, vaid vajadusest olgu või ainult sammuvõrra ees püsida. Minu otsustuse kõige pöörasem, kuid valgustandvaim mõte oli, et Looja tunneb valu iga kord, kui näeb, et ma ei aktsepteeri iseennast sellisena, nagu olen – sellisena, nagu Tema mind nii jäägitult armastab. Toreda lõksu seab see halbadele mõtetele – nii et kui hakkan ennast aktsepteerimatult tundma, mõttes alavääristama, tean, et see teeb haiget minu Jumalale. Mitte sellepärast, et olen perfektne tema kätetööna, vaid sellepärast, et tema mind just täpselt sellisena nii väga armastab ega mõista, kuidas on võimalik end nõnda palju vihata. Mulle meeldis ka see, et näen oma Kõrgemat Väge hiiglasuure laevana, mis sõidab alati ja aina koiduvalguses.
Mitte selles pole asi, et ei suudeta leida elule mõtet, vaid selles, et polda võimelised elu kogema.
Nendel päevadel, mil igas hetkes plahvatab elu ime – sellist küsimust, nagu mis selle kõige mõte on, ei tulegi pähe, sest nii kaunis on kõik. Mis on ilu mõte? Elu on ilu ning meile on antud selles ilus mingi ime läbi viibida – miks nii vähe, seda ma ei tea, kuid ma ei pea ka enam otsima lahendust soovile siit enneaegselt lahkuda.
Arvan, et on viga mõelda, et elu peidab ennast ennekõike tähelepanuväärsetes hetkedes – neis hetkedes, mil tunneme end nõnda elusaina – nagu armumine, promotsioon, lotovõit – need on tegelikult kriisiolukorrad, erakordsed sündmused, mis tuleb suuta teatava neutraalsusega läbida. Elu peidab ennast aga kõige argisemas – kõige enam just neis tegevustes, mida teeme kogu aeg. Pesu kuivama panemise naudingust, nõude pesemise rituaalist – meditatsioonist – ei kõnele ükski Lääne tsivilisatsiooni poeet. Kuid magama asutamine, söögi valmistamine – see päris elu, võib olla väga nauditav, kui sellesse kui pühadusse suhtuda … On lihtsalt kohutavalt rumal öelda, et eluhetked, mida tuleb iga päev läbi teha – sest söömata, magamata, pesemata jne me ju olla ei taha ega saa – polegi elu. Aga mis see siis on? Nende tegevuste ärapõlgamine on sama mis iseennast ära põlata. Võib-olla just sellepärast vihkavad junky’d, ärapõlgamise professionaalid, argitegevusi kõige enam ning ihkavad muudkui ära.
Olen nii harjunud siin kirikus neid palvetajaid vaatama. Ja ometi pean ütlema, et see on hoopis midagi muud, kui näed inimest põlvitamas, kiriku põrandal, mitte sametise palvepingi peal, vaid põlvitamas, täitsa maas, palja põrandani kummardamas, peaaegu et suuga maad puudutamas. On see ainult häda, mis paneb inimese alandlikkuse kaevust jooma?
„Olgu,” mõtlen. „Kui sõltumatuks saamiseks pidin saama sõltlaseks, siis lepin sellega. Ja võtan vastu armu, millesse ma usun ning mida usaldan. Annan end üle – asun veelgi valmimalt teele, mida minu jaoks mõelnud oled.”
Vasakul mu pea kohal süttib hele tuluke – jõuan veel mõelda, kui hea on selle tule all istuda, kui kalapaadi juhi moodi mees kõmistab: „Welcome to the Saving …” Tänan.
Lahkudes püüan gei moodi mehe valget kuube ning Püha Antoniuse pruuni kuuehõlma katsuda, nagu olen näinud teisi siin kirikus tegevat. Ei teagi, mida ootasin, et kuub hakkab käega suhtlema, soojendab seda, põletab? Ei juhtu midagi, tunnen end imelikult ning jätan need riitused edaspidi selle koguduse liikmetele.
Nood hirmud aga, et mis siis, kui Ta ei tahagi, et oleksin näitleja, mis siis, kui Ta ei taha, et ma kirjutan või mis siis, kui Taeva tahe minu jaoks on olla pottsepp või lasteaiakasvataja, hakkavad taanduma … Tean, et Taevas tahab mulle kõige paremat, aga mis see kõige parem mulle on, ma ise veel ei tea.
Eesti naiste ilumüüt on veidi tüütu. New Yorgis on väga palju kauneid naisi. Ütlen kauneid, ja mitte ilusaid, sest newyorklannad on isikupärased. Ka siin on herd – hulk, kari naisi, kes riietuvad üheselt, moemärkidesse, trendidesse ning kuulutavad, et oleme vabad ja saadaval – need on kõige igavamad. Samas nähtusena siiski huvipakkuvad. Neil liigitunnused muutuvad kogu aeg. Sel suvel kannavad nad kõik sõjaprintsess Xena kingi, või on need gladiaatorite omad? Isegi mu toanaaber Jeanne teeb seda, olgugi et tema pole päris selle herd’i liige, kuid pariislannana peab ta ehk moega arvestamist oma sünnipäraseks kohustuseks? Iroonilisel kombel koguneb see kari hetkel Meatpacking‘is – seal on nende klubid ja söögikohad (kuigi küllap see rajoon varsti jälle muutub, kui pole juba muutunudki – mul on viimase suve andmed, kui üks gei-stjuuard, näitlemistudeng, meid kõiki brunch‘ile vedas). Seesama kari, mis Eestigi tänavapildis domineerib, küllap võimsaminigi, mõjub esmalt pilkuköitvana, kuna sellele osatakse rõhku pöörata, pilgud esile kutsuda, kuid lähemal vaatlemisel mõjuvad nood naised oma püüdlusis kellegi teisena näida, kellegi teisega samastuda, hoopis igavana. Igav ilu aga … lill, mis küps, kuid ikka õide puhkemata … „Vaadake liiliaid, kuidas nad kasvavad, ei vintskle ega rühma,” on Jeesuse paljutsiteeritud tsitaat. Et kui liiliaile on antud sisuliselt ainult selle eest, et nad on olemas, sellised rõivad, siis miks peab inimene – looduse kroon – kogu aeg rassima, muret tundma, kust saaks rohkem riideid, raha – ehk meilegi on kõik antud, pelgalt olemasolu eest, me vaid ei oska seda omaks võtta. Kõige kadunum on herd – need naised, ja ka mehed, kes tuginevad ainult välimisele, või rikkad, kes tuginevad ainult rahale. Noja noodki, kes tuginevad ainult teadmistele. Ei ilu, raha ega teadmisi saa olla eales piisavalt, kui ollakse pidevas konkureerimises.
Küllap konkureeritakse ka siin, New Yorgis, ja ikkagi ei näe ma New Yorgi naisi konkurentidena – vastupidi, vaatan neid imetlusega. Ühes tänavavahes võib vastu tulla punaste sukkadega, jazz-age kleidis
