… Ma ei taha T-ga junky moodi käituda. Aga kust läheb piir loomupärase kirglikkuse ning sõltlasliku käitumise vahel? On see valu ning selle puudumine, mis mõõdab ühe käitumise haiglaseks ning teise terveks?
Kuulen, et siin räägitakse sellisest inimesest – nähtusest – nagu qualifier. „Kes on qualifier?“ küsin koosoleku lõppedes kõige lähemalt naisterahvalt. „Inimene, kellega end kõige rohkem piinad,“ vastab tema, ning vaatab mulle sügavale silma. Mõistan, et ma pole valmis veel selles programmis osalema, sain aga kinnitust, et seksi- ning armastusesõltuvus ei ole niivõrd nikunälg või armastuse kerjamine, vaid enda lakkamatu piinamine teis(t)e inimes(t)ega. Oma hingetühjusele täite otsimine kangete, kuid igavesti ebapiisavate vahenditega.
Tere T.
Oled sa mõelnud, et inimese hing ei ole üks tükk, vaid nagu liblikas, mitme tiivaga, ja et neid tiibu võib elu jooksul kaotada? Oled sa mõelnud, et inimese hingeosad võivad olla kinni eri paigus, tema enda teadmata minevikus, mõne inimese käes tolle teadmata, mõnes teises reaalsuses või tegelikkuses?
Nägin sind unes talvel – lebasid külili ringikujulisel diivanil, hõbedase iludusena, ning ütlesid, et sul ei ole hinge. Mõtlesin siis korraks ja ütlesin, et sul ON hing, kuid see hing on sinust eemaldunud. Ja siis nägin su hinge tähtede taga … Vahel olen mõelnud, et ehk on meie eemaldunud hingeosad koos kusagil, teiste lastega, kivipõrandal, koopas … Äkki sealt tunnemegi teineteist ära? Ja kust tuleb see sugulustunne? Armastan sind nagu venda, nagu poega, nagu isa – kõiki keelatult ja keeldudega … Kaitsen ma end selle mõttega? Või hoopis erutan? Julgen ma sind üldse armastada nagu meest või sai see armastus igavesti viga ning nüüd on ainult jäänud need lubamatud teed? Olen lugenud siin üht raamatut hingede tagasitoomisest, šamanismist. See kunst on tuhandeid aastaid vanem kui mediteerimine vms. Seal on kirjas, kuidas šamaanid, tänapäevasemad kui nood takkus juustega eellased, millistena neid filmidest teame, käivad inimeste hingeosasid ebaharilikest tegelikkustest tagasi toomas – veel tänapäevalgi. Väga huvitavad jutud, näidete ja kirjeldustega, ning räägib meiesugustest ka – sõltlastest, inimestest, kes ei suuda suhestuda, pole justkui kohal, pole tervikud jne. On oma hingeosad kaotanud …
Mäletad, rääkisid, kuidas sa 16-aastaselt, kuidas üks suhe … Kui ma ka mõtlesin, et see murtud südame jutt on ainult rumalus ja ettekääne, pidin ometi tol hetkel läbi nägema, et juhtunu oli sulle tõeliselt lõhestavat mõju avaldanud. Nüüd, sellest raamatust loen, et ka „murtud süda“ võib hingeosa kadumise põhjustada. Sina räägid, et sul pole südant ja on must auk ja nii edasi. Mina näen sellest kaugemale, ma näen – tahan näha? – sinu TOHUTUT võimet armastada.
Ma ei tea, kas see on sõltlaslik mõtlemine, et meie vahel võiks veel mõni täiesti uus ja ka söögikõlbulik õis puhkeda. Ma ei tea, kas need armu- ja seksijunky’d seal rühmakoosolekul mu üle naeraksid, kui ütleksin, et usun seda; või tunneksid mulle kaasa. Aga ma tean seda, et kui meie sinuga oma „majad“ korda teeks – taastaks terviklikkuse –, oleks meil koos huvitav ja naljakas ja turvaline ja rahulik ja ettearvamatu ning õnnis ja lihtsalt VÄGA HEA …
Kuid usun ka oma sõpra Katrinit, kes ütles mulle: „Pole valgustunud inimesi, on ainult valgustunud teod.“ Nii ei saagi ma sulle tegelikult mitte millestki rääkida. Saan vaid ise valgusesse kõndida ning uskuda, et sina kõnnid ka. Ja taas – kas armujunky’d naeraksid mu üle, kui sellest räägiksin? Väga paljud inimesed ei hakkagi eales küsima, miks nad midagi teevad, ja kas see on neile ka hea. Olen ma lihtsalt haige, et sulle kirjutan? Läksime ju nõnda-öelda lahku, ja ikka ma kirjutan … ja elavnen ja kurvastan. Kas kõik junky’d on „suured armastajad”? Eile koosolekul ütlesin, et olen alati arvanud, et olen suur armastaja – nüüd tahaks oma armastamisvõime ja sõltuvuse vahel vahet teha. Selle „suure armastaja“ peale mõni naeris, mõni noogutas mõistvalt. Mida sina arvad? On see kõik haiglane või tervendav? Ja ikkagi: mina usun nii, et Jumal viis meid kokku just siis, kui oli õige aeg. Me vastame teineteisele täpselt nii, et saame maksimaalselt paraneda, areneda, kui seda soovime. Kerge see jah ei ole. Lähen, muide, oma hingeosasid tagasi tooma. Ära siis imesta, kui sellest kirjutan.
Igatsen sind,
A.
PS Täna õhtul – esimest korda – ei teinud videvik mind kurvaks. Midagi ei juhtunud, ei muutunud. Varem tundus alati, et maailm hülgab mu, et „öö teeb olematuks päevatöö“, nagu ütleb üks vanem kirikuõpetaja noorele külavaimulikule ühes romaanis ja linateoses, kuid täna seda minuga ei juhtunud.
Nägin, kui hele ning pehme on une-eelne taevas, kui pehmed on langetatud laud, mis mind varem nii ahastama panid. Nüüd nägin videvikku kui kaunist osa päevast, seda aega, mis Van Gogh‘i maalima pani. Võib-olla mõistis temagi, et valguse kadumine füüsilisest ilmast paneb proovile valguse inimese sees. Kui sinu sees on ainult tumedus, jäädki pimeduse kätte, kui sinu sees on valgus, süttib inimeses heledus – iseenesest – ja mitte midagi ei muutu: päev ei lõpe, ei tule ööd. Kõik on valge, ja hirmu pole.
Mõistsin midagi ka oma tunnetest sinu vastu. Jah, osa sellest ongi sõltuvusarmastus – see tavaline armastus, omamisarmastus, tahtmine sind katsuda ja enda omaks teha.
Kuid väga suur osa, ja nii on olnud algusest peale, on tõeline armastus – ülevoolav rõõm ning tänulikkus, et maailmas, milles kõik elab, elad sina ka. Ja et me saame vahel rääkida ja vahel teineteise peale mõelda. Mis on igatsus? Mul pruugib vaid tahta, mõelda, kui juba sirutan käe ning seal sa oledki, juba vaatan sulle otsa – seal sa oled, juba räägin sinuga ja sina räägid ka. See kõik on nii – kogu aeg – ma ei pea sind omama.
II osa
1/
„Aigi! Millal me viimati nägime?” – „Talvel.” – „Miks me teineteist nii harva näeme?” Karam näeb väsinud välja – täna on puhkepäev. Kohtume ta kodurestoranis – selles, kus ta veedab aega iga päev.
Karami lauakaaslane, šarmantne hallipäine mees, itaalia näoga, kõneleb agiteeritult ning valjuhäälselt sellest, kui kehvaks on läinud toit tema lemmikrestoranis, kui nõme on Obama ning kuidas Ameerika suurim mobiilioperaator teda röövib. Karam kaasa ei räägi, kuid noogutab. „Sobib sulle, kui lähen ja mediteerin sinu pool?” küsin ma – „Mine,” ütleb Karam, „ja sööme pärast koos õhtust,” lisab ta. Teel Karami poole ostan sparglit – köögivilju tal kodus kindlasti ei ole, minu toiduplaan aga näeb neid ette.
„Mis toitu pühakud söövad?” küsib Karam tund hiljem külmikust india toite välja võttes – Karam on indialane, hingelt joogi, ametilt jurist. „Mis vahet on sellel, mida pühakud söövad, tähtis on see, mida sina sööd.” Jään Karami vaatama – tal on karismaatiline õilis nägu, tulised silmad, kaunid käed: peened sõrmed ja siledad küüned. „Ma hakkasin rongis nutma,” ütleb ta, „kui Jumalale mõtlesin.” – „Aga miks sa nutad?” küsin mina. „Guru ütles mulle, et minust saab õnnetu mees, kui oma rajalt kõrvale pööran.” – „Aga mis sa arvad, millepärast see juristipraksis sul õitsema ei lähe? Ehk ei olegi see sinu tee, ehk Jumal teeb sulle suure teene sellega, et tunned ennast viletsalt – kuula seda tunnet – millest see kõneleb, kuhu kutsub sind? Ja kui juura ongi sinu jaoks, siis milleks nii vihasena, nördinuna, tulisena – vaata oma käsi – need on õilsa mehe käed, need ei ole sellise mehe käed, kes on vihane Obama ning mobiilimonopolide peale. Suured mehed, sellised nagu sina imetled, ei ole vihased maailma peale.” Karam on vait ning üritab romantilise muusikaga meeleolu luua. „Ära palun mängi seda,” ütlen mina. – „Ma lugesin, et tofu pole tegelikult kasulik …” – „Aga miks sa loed ja kuulad seda, mida keegi räägib, miks ei otsi sa omaenda tõde iseenda seest?” – „Minust oleks võinud saada joogi,” ütleb Karam. „Sa oled
