on öelnud seda, et kui mujal on taassünd, isiksuse transformatsioon võimalik, siis New Yorgi linnas on see kohustuslik. Ma ei tea, kas sellepärast on New Yorgis end ka keerulisem tunda vanana. Siin on 55-aastane inimene teglikult veel noor, kui ta seda tahab – keskea künnise peal. Minu kodumaal on 55-aastane inimene pensionieelik.
„Meie asemele, kes me kõiki linnatänavaid nii ööl kui päeval valitsesime, on tulnud nooremad – uued,“ tundsin Tallinnas ühel külaskäigusuvel väga teravalt. Olin siis pisut üle kolmekümne. Justkui vaiba oleks keegi korraks alt ära tõmmanud. Kuid tegelikult pole see tragöödia, leidsin, või lohutasin ennast? Sest „meie“ on veel olemas. Vananeme koos – meie põlvkonda nagu sugukondagi ei saa meilt keegi võtta.
Noortele naistele ei meeldi väga, kui neid vaadatakse, neile päris noortele, alla 24-aastastele, nad ju teavad vaistlikult, et pilgud on suunatud aastatele – ihule, ning mitte isikule. Samas, ma ise nii vajasin seda tähelepanu noorena, kuid põlgasin ka – sest olin kindel – see on igavene. Sellest esmasest põlvkonnavahetuse šokist üle saanuna – vähemalt siin, New Yorgis, võõraste noorte ning minuvanuste ja „vanemate“ keskel, olen hakanud suutma noorust ja ilu – noorte uskumatult siledat nahka nüüd juba ka ise imetlema hakata. Ning olgugi et selles imetluses on ka iha möödunu järele – noore naise ilu on 35-aastase naise jaoks palju lõplikumalt möödas kui sama vana mehe jaoks, sest nemad võivad neid naisi veel saada, ja vastupidi ka, olen hakanud rõõmu tundma selle üle, et toimub muutumine, et ma arenen. Ma ju ei igatse seda aega tagasi, mil ma veel lugeda ei osanud (või igatsen?) – miks peaksin ma igatsema taga neid muid aegu, olgugi et neile on ühiskonna poolt omistatud kõrgem väärtus, kõrgem müügihind kui teistele vanustele.
Joogatundi annab täna mees. Joogasüsteem, lugesin kusagilt, olevat välja kujunenud inimese soovist orgasmiseisundit pikendada. Mina käin siin sellepärast, et taastada silda, mis peaks inimese meelt ning keha ühendama, seda silda, mille olen ära lõhkunud buliimiaga. Seda, et jooga võiks olla seotud erootilisusega, kogen alles täna. Lähen targu tagaritta – silm Vartani piirjooni väga hästi ei seleta, kuid ongi hea – saan rahulikult nautida, ilma et näeksin, kui Vartan peaks märkama, kuidas end aeglustatud mõnuga joogapoosidesse vajutan. Vartani juhendatav jooga mõjub sensuaalsena, narkootilisena. Võib-olla mõjub sellisena tema? Hästi mõjub too pikk Vartan, lihastes ja beebinäoga, mu joogapraktikale. Tunnen end üle hulga aja – või esmakordselt? – oma luude, oma liha vastu armulisena. Arm ravib – midagi ei ole öelda.
Tere Jumal. – Tere. – Ma olen nii õnnelik. – See on tore. – Ma tahan sind tänada. – Tänasid juba. – Kas sa jääd nüüd minuga? – Jaa. – Ega lähe enam kunagi ära? – Ei lähe, kui sa just ei aja. – Kas siis lähed? – Mitte ära. – Aga ma ei näeks sind? – Oleneb sinust endast.
Täna õhtul adun esmakordselt, mida tähendab see Jumala kardetud tee, või God’s will nagu usundid seda nimetavad. Jumala tahe – tema tee – on see, et hakkaksin ise endale kõige paremat tahtma. Kõiges. Ja enda vastu ise hea olema. Et viibiksin omaenda muusikas. Tähendab see loobumisi? Neid, mida Jumala teest, Tema tahtest rääkides nii väga kardetakse? Selleks ei pea junky olema, et Jumala tahtesse sügava hirmu ning põlgusega suhtuda. Jah, oma kogemuse põhjal võin öelda, see tähendab väga suuri loobumisi – see tähendab loobumist kõigest piinavast. Piinavatest mõtetest, ihadest, tunnetest, käitumisharjumustest, inimsuhetest – kõigest, mis paneb meid end väärituina tundma. Loobumist piinavast ning tagasipöördumist omaenda põhiolemuse juurde. Lihtne näide. Ütleme, et mulle meeldib keegi mees. Ning talle meeldivad sellised ja sellised naised. Kui hakata talle meeldida püüdmise pärast ennast nende naiste moodi ülal pidama, ennast nende moodi riietama – kusjuures tõde polegi ju tegelikult teada, vaid mulle näib, et talle sellised naised meeldivad – pannakse toime iseendast eemale triivimise akt. Valus on nii siis, kui meeldin talle kellegi teisena, kui ka siis, kui ma talle ka selle teisena ei meeldi. David Lynch on öelnud, et üks asi on teha oma uskumustele vastavalt film, mis teistele ei meeldi ja sellepärast kannatada. Hoopis teine asi on teha film kellegi teise uskumuste järgi, mis ei saagi enam kellelegi meeldida, kuna pole autori oma, ja siis topelt kannatada – nii kehva vastuvõtu pärast kui ka iseenda reetmise pärast. Ja see on juba väga valus.
27/
Ärkan vara, Helengi, kes külas on, on üleval – vaatleb elutoa sohval puid. Mul on nii hea meel, et ta mõistab, miks ma pole akendele kardinaid ette pannud – kuidas katta sellist imet – kolme aknapanoraami taga õrnalt sahisevaid puid?
Nii hea on olla temaga, ta justkui mõistab kõike kogu aeg ning mõjub inimesena, kelle tahe on juba loomulikult, ilma pingutuseta (hea karma?) joondunud Tema teele – alistunult, aga seda mängulisemalt ning väga arusaajalt oskab Helen erinevais olukordades käituda – ei või(s)tle kogu aeg, ei pista rinda ega punnita, vaid laseb Loojal oma tööd teha, tehes ise oma.
Lähme kohvi ostma. Tagasiteel märkan (nii soe on juba!) puude võrade vahelt, kuidas Päev end avab.
Justkui tollal, tollel hetkel, millest mälestuski tuhmund juba, aga ikka jälitas mind, nõudis oma – ka tuhmununa.
Nüüd aga, Heleni kõrval kõnniteel puude latvu vaadates, neid nähes – murran korraks läbi õhuvärelusse, roheluse kiirgusesse, kiirtesse, ning Päev avaneb mu ees sellesama jõu ning heledusena, mis läbi puude võra oma sära lehelt lehele nii kergelt hüpitab – ma tunnen, kuidas olen igal pool ja kõige osa – kõige elava osa.
Tunnen ennast süütuna; mõttena puust ja tema lehest, kergena ja laotuvana nagu valguseime – ma pole enam raske, kuidas saaksingi olla, kui minu hing on puude osa? Viimaks ometi kõnelevad nad minuga. Päike murrab eredalt ja mänglevalt, harduse ja õrnusega minust läbi, ning olen tagasi Virtsu kahekordse telliskivimaja nurgal, tuulevaikuses, kui päev avanes mu ees viimast korda.
Ma ei tea, mida Jumal tähendab. Ma ei tea, mida tähendavad usundid. Tean vaid seda, et kui olla 35-aastane, oma esimesel kainusekevadel ning näperdada kingapoes, mille kohta ütleb online tutvustus „Great for sneakers but not for fuck-me bumps” 70ndate stiilis tenniseid – ning arutleda, on‘s mul vaja neid, muudaksid nood värvilised cool’id jalavarjud mu suve tõesti tõelisemaks, kergemaks ja meeldivamaks – võib kõlaritest kostuv viis, armulugu nagu neid üle terve ilmamaa kogu aeg kõlab, mu pisaraisse uputada.
„Siin siis?” küsin. „Siin Tip Top kingapoes, vanurite vahel (pood on tõesti mugavusele orienteeritud) leiad mu? Siin siis, Isa? Esmakordselt tunnen Sind oma südamega.” Pehmus esmalt, siis intiimsus, ja nüüd armastus?
Viis ujutab mu üle, läbistab mu südame – kojujõudmistunne. Tean – ja tahaks kõiki inimesi kingapoes kaissu haarata –, et armusõnum – viisid, lood, sõnad – räägivad nüüd alati ja ennekõike minust Temaga. Mitte minust-kallimast, või minust iseendaga, vaid minust Temaga – liidust, mis on alati kestnud, jääb kestma, ning kestab üle aja, üle aa.
Lahkun linnast. Sunset Park’is, Greenwood’i surnuaias, trummeldavas rohelusvajaduses, jalutan ja katsun kõiki taimi ja puid ja põõsaid, pinkigi katsun ning kivisid; ja püüan pargivahtidele mitte silma jääda ennast taimede ja puude vastu surudes, nendega rääkides ning LAULDES – võimatu on mitte laulda – ja julgen seda teha, sest New Yorgis ei vaadata hullumeelsustele mitte viltu, vaid vaadatakse mööda!, nii laulan:
MINA OLEN SINA
JA SINA OLED MINA
JA MINA OLEN SINA
JA SINA OLED MA
JA MINA OLEN SINA
JA SINA OLED TEMA
JA TEMA OLEN MINA
JA MA OLEN SA.
28/
