too programm töötab ning kuidas neil on õnnestunud hakata oma kainuses kasvama – asi pole ainult selles, et „leitakse kõrgem vägi (Jumal?), vaid alkohooliku fookus hakkab kainena püsides iseenda hädade pealt, kuna enda hädad vähenevad, teiste hädasolijate peale nihkuma. Enesekesksus – enesehävitamine – hakkab teisenduma sooviks teisi teenida, rahuldades sel moel ka hinge sügavamaid tasandeid, kuna mitte keegi pole ühe alkohooliku abistamiseks-mõistmiseks paremat koolitust saanud kui teine alkohoolik. Rajaja maininud kirjas ka Jungi külastanud patsienti, kellest oli saanud kaine mees. Jung kirjutas kohe vastu ja pani kirja lõppu kolm sõna: „Spiritus contra spiritum“.
13/
Tulen linnast koju, sulgen ukse. Lähen magamistuppa, laskun põlvili ning avan suu, et palvet ütelda. Sõnad ei taha moodustuda ega üle huulte tulla – muutuvad kandiliseks, kõvaks klotsimoodi tükkideks, mis suus ringi liiguvad, kuid välja ei hääldu.
Mis mul arus, tõepoolest, olen ma ju seni vaid kõige viimasemas meeleheites Tema poole kraaksatanud. Hakkan uuesti sõnu ütlema ja tunnen end kui kehv näitleja. Ei juhtu imet, mitte midagi ei juhtu – ma ei veena ennast. Tekstikirja on ehk võimalik ilma sisemise usuta lugeda, olgugi et tuntakse end prostituudina, palvet aga – siin, kodus, üksinda, ilma meeleheiteta – ei ole lihtsalt võimalik ütelda.
Miski vägi aga hakkab end mu sees liigutama. Suunab mind hella käega justkui laevukest merevälja peal, tormi käest ära, justkui purje, mis hakkab laeva edasi viima. Keskendun neid sõnu uskuma ning tunnen, kuidas tuppa sigineb senikogematu intiimsustunne. Kiirelt lähenevad kaks traavlit – hirm nii võimsa lähedustunde ees, kuid hirmust veelgi kiiremini kappab rahunemine, kindlus, et kui selline intiimsus on võimalik üksinda toas, siis ei pea ma seda ehk nii palju enam mujalt otsima. Olgugi et tahaks tõrjuvana põgeneda, tunnen, et soovin sellest uuest mahepehmest tugevusest üha enam osa saada ning hakkan vajuma – avan suu ning tunnen end palvet öeldes intiimsusesse liuglemas.
14/
Sõltuvus on hakanud otsima tagaust, mille kaudu süsteemi naasta. Nätsu närimine, mis algas poolest lehest, jõudis paari päevaga mitme paki peale kuni leidsin end metroojaamast, seljaga inimeste poole, suu nätsu nii täis, et hambad ei ulatunud kinni minema. Seisin nagu paavian, inimeste poole seljaga, passion fruit’i-nimeline mass suus ringi käimas ning tundsin ennast kohutavalt alandatuna ja mahajäetuna. Nätsunarkomaan.
Olin, käsi kotis, juba uut pakki lahti harutamas, kui silmasin raudteerööbastel mingit pruuni tükki. Teab kust tuli mõte – kui see pruun tükk seal oleks minu Jumal ja ta näeks mind sellisena – sõgedana, kompulsiivsena – tema vaataks mind mitte hukkamõistvalt, vaid kaastundliku pilguga. Põhjus, miks Jumal, kes on tuttav usunditest, ei toimi, on väga lihtne – Jumalast, kes on hukkamõistev ja halastuseta, ei ole mitte mingit tolku mitte ühelegi inimesele, kes iseendaga võitleb, sest alati on hetki, mil jäädakse kaotajaks – areng pole kaunis kuldne tee kõrgustesse, vaid sammuke edasi – vahel – ning kaks tagasi – tihtipeale. Kui Jumal on kaastundlik, mõistev, halastav – lihtsalt tunnistav, siis selle halastuse helluses, mis inimese teadvuse ta enda toiminguile avab – mõistmise avaruses, tunnistamises, mitte kitsas hukkamõistus –, siis ollakse võimelised nägema, ning selle tagajärjel muutuma. See tunnistamise vägi, mitte minu tahtejõud, kuna nätsu maitse oli veel suus ning seda oli veel mitu pakki alles – pani mu kätt tõstma, nätsu suust võtma, kõike ära viskama. Sõltuvusil on meile palju õpetada.
15/
Ma tahan, et T tuleks Eestist ära ja astuks programmi minuga. Mina ühes, tema teises – käsikäes, koos, paranemas. Koos. Olen veendunud, et minu kokkupuude T-ga saab olema kujutlustest võimsam. Mitte allutatud minu väiksele fantasmimustrile, vaid meie kahe tõelise olemuse ühendumiskohana tõeline – tõeline suudmeala: mina ja tema ja nüüdsest Tema ka. Tema, kes ta toob tõe ning kustutab väljamõeldise, kustutab mu väiksed unistused ning asendab need ühe suurega.
Armastus aga – mida see sõltlase armastus väärt on? Mõned sandikopikad – ohtrad tõotused, murtud lubadused. Ja tapiga tagasi omaenda õudustelaagrisse. Tegevsõltlastena sööksime me teineteist panni kuumaks ajamata elusalt ära. Taastuvate sõltlastena aga, tõeliselt uhkete ning vabadena – sõltumatutena! – tõuseksime oma unistuste kõrgusele. „Ka kõige pimedamal tunnil tea, et lahendus on olema,” tahaks talle öelda. Ma tahan, et ta tuleks Eestist ära. Tahan.
16/
Enne igat kokkupuudet toiduga panen käed kokku ja ütlen palve. Ütlen küll neid sõnu, millest netist leitud meieisapalve koosneb, aga mõtlen selle taga mõtteid, mis mind aitavad.
„Saagu nii, et ka minul oleks võimalik elada nii, nagu on hea elada. Olgu nii, et laual oleks alati nii palju toitu, kui ma vajan – mitte vähem, mitte rohkem. Ning tee palun nii, et suudaksin oma teod iseendale andeks anda ning andestada kõikide teiste teod ka nendele, ning hoia mind eemal ihadest, sest ainult sina suudad seda teha – täna ja ka homme, ning mina usun seda.” Nii et ma ei tea, mida meieisapalve tähendab, kuid ma tean, mida see mulle tähendab.
Öeldakse, et ained lähevad viimastena. See tähendab, et isegi kui kainel junky’l pole hetkel probleemi oma põhisõltuvusega, siis käitub ta teiste inimeste, iseenda ja teiste ainetega seoses ikkagi nagu sõltlane. Mul on sõltlasena terve rida käitumisharjumusi, mille olen oma elu jooksul omandanud, et justkui eluga toime tulla, mis mind aga saboteerivad, ja mis veelgi hullem: ABOSLUUTSELT EI AITA ENAM.
Veetsin sooja ning idüllilise laupäeva Eno ja Karlito seltskonnas, aga kuna püüdsin sinna vahele ka omi asju sobitada, kasvas pinge veidi üle pea … Kui sinnamaani olin suutnud nende küsimuste tulvaga malbe kassi naeratusega hakkama saada, siis eile leidsin enda seest väikse käsigranaadi tiksumas. Olin nad õhtu lõpuks viinud maitsma väga head Ameerika burgerit ning sedasama burgerit oodates hakkas Eno kõval häälel väljendama oma katkematut sisemonoloogi – ma polnud tolleks hetkeks veel aru saanud, et selle peamiseks ülesandeks on teda ennast maha rahustada. Väljendus see mulle nendesamade küsimuste esitamisena, millele olin korduvalt vastuseid andnud, nagu kust leiab infot imelisse Beaconi muuseumisse väljuvate rongide kohta ja kust võiks selguda, millal, kus … JA NII EDASI. Niisiis. Eno katkematu neuroosiriba ajas mind granaati näperdama, kuid just Karlito pani mu selle vastu maad virutama. Jutt käis kauplustest ning sellest, kuidas siin, New Yorgi linnas, pole ikka piisavalt ägedaid poode, et kõige ägedamate jaoks pole raha, normaalse hinnaga poest pole mitte midagi osta ning second hand‘ides pole ka nagu mitte midagi. Karlito siis viimaks hüüatas: „Mõistad, ma ju PEAN midagi oma naisele leidma! Ma ju pean talle midagi kingiks viima, ja oma emale ka, kes andis mulle veidi raha.” Ja just siis küsis Eno uuesti, et kust saab tema oma emale ingli kuju osta. Plahvatasin, ütlesin, et MA EI TEA, et olen sellest teemast täiesti ära väsinud, et kõik on oma asjad siit linnast ostetud saanud, suurte kottidega ära läinud ja jumala rahule jäänud, et mingu nad tänavale, linn on poode täis. Ma tõesti ei tea, kus neid KÕI-GE ÄGEDAMAID riideid müüakse, ja muid asju ütlesin ka, sest on jumalast raske kogu aeg olemas olla ning kõigile küsimustele vastata ja tunda muret, et kas need minu pakutud kohad ikka kõiki nende soove rahuldavad. Oleks tahtnud ennast tühjaks karjuda, kuid sain end pidama, olgugi et vesi juba voolas silmist ja ninast ka.
Karlito ütles siis saatuslikud sõnad: „Ei, ma olen täitsa üllatunud, täitsa šokis olen.“ Sellest piisas, et muuta mind läbitungimatult kaledaks – muutun selliseks alati, kui keegi mind hullumeelsuses süüdistab – see on väga vana, väga tõhus rüü, rauast muidugi, ja lõhub kandjat –, kuid pean nentima, et väga mõnus oli selline olla – üle hulga aja! Kohutav.
Kuid nii nagu ainult üks närvihaige teisega, nii oskas ka Eno selles olukorras väga hästi käituda. Ka mina tunnen ennast rahulikult ning turvaliseltki, kui keegi teine närvivapustuse saab, sest ma tean, et see ei tähenda
