ütles teine. Poiss ei olnud nunnu, vaid väga hot!, kui ta end kahe karguga, ainus jalg rulluisul, rongist välja tõukas – kahe teismelise tüdruku häbematu silmavaate all, ning küllap nägi, et teda vaatasin ka mina. Kui palju peab minult ära võetama, et hakkaksin elu hindama? Kas kahekümnest aastast piisab?
Ja ikkagi. Ma vajan tähelepanu. Oh issand, kuidas ma vajan tähelepanu, vajan sedavõrd, et kõnnin tänaval, äraseletatud nägu peas – selline, mida jäädaksegi vaatama ja mis jääb hiljem kummitama. Mehi muidugi. Igasuguseid – ükskõik keda. Aga eriti just selliseid, kes otsivad midagi ega näi seda leidvat. Tundlikke mehi. Eksleva pilguga. Neid, keda peaksin kaitsma, eksiteelt koju juhatama – just neile näitan valet valgust ma. Miks ma teen seda? Tule, anna käsi, lähme koos sinna, kust enam edasi ei saa.
4/
Igal teisipäeval kell kolm koguneb kiriku keskmistesse ridadesse omaalgatuslik salgake kellegi tõrrehäälse mehe juhtimisel. Temal on küll kaluri hääl, ainult jumal ise teab, kuidas ta nii suure linna keskmesse on ära eksinud. Kuidagi paadikujuliselt nad seal istuvadki täna, nende viiski on sõudmise moodi. Lappaja ja kakuaam.
Pressikeskuse arvutilaua peal on üks roos. Roosa, ilma lehtedeta. Vahetan tal vett ja lõikan otsa, olgugi et lehed langesid kohe maha. Aga õis on nõnda kaua vastu pidanud, et olen hakanud mõtlema, et see on T. Kui õis on tulevalgi nädalal veel alles, võib juhtuda, et hakkan sellega rääkima.
Kes on need pühad süütukesed, kelle järgi on see kirik nime saanud? Üks kole pilt on siin, emast ja tema lastekarjast, kõigil hädalised ilmed peas. Ons nemad nood süütukesed, keda anastajad hobustel tallavad? Ma ei usu, et lapsed sünnivad süütutena. Kuidas muidu saab mõnel neist olla nii roojane karma?
Keegi tuleb kontsaklõbinal. Mulle need naised meeldivad – kontsad all, sirge joonega, nii altari ette kui saab, raksti põlvili maha, palved kantakse ette ja minema. Ilma tseremooniata. Kirikut peetakse pühakojaks, see on viga, arvan. Kirik pole kriipsuvõrragi püham või vähempraktiline koht kui seda on pangakontor või autobussijaam või mistahes muu lapike maad. See, mis kirikuil on pakkuda, on ruum.
Vahel tunnen endal kohustust kiriku pühakujusid lähemalt inspekteerida. Käed seljal, muutun justkui ülevaatajaks, kuid väsin kohe ära. Nende sõnumid on rusuvad. Aeg-ajalt olen ka mõnda bukletti piilunud, tahtnud lugeda, kuid kõik nad suruvad peale mingit ähmast süütunnet, mida nemad – kirik? – konkreetne usund? – võivad siis mõõduka tasu eest leevendada – annetustekastid on igal pool. Ei, institutsioonina on religioossed asutused läbinisti mädad – ajast ja arust piinamise majad.
„Äkki saab minustki usklik inimene?” pelgasin teismelisena – „Üks noist õndsa nägudega poolearulistest, kes ei pelga linnaväljakuil lunastusest laulda.” Nõukogude Liit oli lagunemas, Läänest tulvas vastsesse Eesti Vabariiki kõiksugu jumalasõna kuulutajaid. Nende pinnatuna näiv optimism oli sama õõvastav kui nonde inimeste kirjeldused, kellest rääkis raamat „Allakäiguspiraal”. Nüüd kardan hoopis seda, et äkki minul ei õnnestugi luua sidet endast millegi kõrgemaga – Jumalaga? – ilma milleta ei jää püsima see, milleta mul elu ei ole.
Karskus. Karske ülesöömisest ning alatoitumisest, iha vallandavatest söögiainetest ning toidu välja oksendamisest.
Olgugi et mulle on hakanud tunduma, et abstinents – nagu karskust, kainust söögisõltlaste programmis kutsutakse – võib püsivalt ka minu elus võimalikuks saada, igatsen ma samas miskit enamat.
Kui käituda moel, et Jumal on justkui olemas, võibki elu ehk kordi kergemaks muutuda? Kuid Jumalat ei aduta mõistusega, vaid tuntakse? Nii võib act as if – käitu justkui oleks Jumal olemas – lõpuks ikkagi ju läbikukkumiseni viia? Või tuleb siiski julge olla – usaldada – vallandada oma hirmuhigist hallid juuksed kiivri alt ning lasta neil patjadele voolata kui kuhtunud Medusa ainsa elusoleva, kuid võimu kaotanud pea ainsa ehte – priiuse oma „väikesest minast” – peamisest tõkkest inimese ning tema Jumala vahel?
Uhkus olevat viimane proovikivi, mille Jumal inimese teele veeretab. Mina olen väga uhke loomuga. Mitte ülbe, mitte väärikas, vaid lihtsalt väga uhke. Mul on raske abi paluda. Sama raske on mul endale tunnistada, kui ma millegagi hakkama ei saa. Veel kümmegi aastat tagasi polnud sotsiaalselt aktsepteeritav, et inimene hakkab ühtäkki rääkima sellest, mis tema hinges tegelikult toimub, kui ta polnud just hullumeelne või poeet. Kuid usun, et inimestel on väga vaja rääkida sellest, mis toimub mitte ühiskonnas, aga nende oma hinges. Uhkust alla neelama panebki silmitsi seismine tõega, mis on küll hirmutav, kuid väärikas. Uhkus ja tõde ei saa koos eksisteerida. Tõde paljastab alati midagi ennekõike iseenda kohta, mis võib – kui Jumal annab – paljastada midagi ka üldisemalt inimkonna kohta, kuid annab ennekõike aimata, et nood mustad kujud, kellega me võitleme, ei ole valitsustes, teistes inimestes, riigikordades ja kaubanduses, metsa veerel, ega minevikuski mitte, vaid meie endi sees – kogu aeg kaasas ja olemas. Uhkel on väga raske tunnistada omaenda puudusi. Perfektsionismi-ihast piinakaevu langemiseks pole vaja aga sammugi astuda.
5/
„Noh, üles leidsin su, lähme,” ütleb tema. Üllatus asendub rõõmuga. Ta tuli! Ta ikkagi tuli! Ning leidis mu üles – siit linnast, ja kõndis vastu – sellel tänaval, ja nüüd ta vaatab mind – hella hurjutusega, justkui olnuksin mina see, kes jättis tulemata ja tema see, kes ootas ja ootas ja ootas, kuni tuli ise, tuli mu juurde mööda juudi ehte- ning kalliskivipoodidega ääristatud tänavat, neis riietes, mida mäletan, mind käisest sakutama ja kaasa kutsuma.
„Cancun,” ütleb ta, „kahele 199 dollarit. Mäletad?” – „Ma tegin nalja …” ütlen ma (rõõmsalt!). „Ma tean, söögid-joogid tasuta, 24h,” naerab ta. „Meie sinuga ei peaks ehk nõnda heasse kohta minema?” Naeran ka – T on alkohoolik, kes ei joo enam. Mina buliimik, kes ei söö üle ega oksenda.
T kaob ära. Ma ei tõsta silmi, et vaadata, mis tänavalõik, mis päikeselaik siin, kiiskaval kalliskiviteel, jääb mulle tema kohtamise võimalikkust tähistama. Kuid teadmine, et teda ta hallis riietuses, hallis nokamütsis võib kevadisel ajal, kui lumi juba sulab, näha selles kandis liikumas, asub minu sisse kindlusena. Tõelisuse kõrb junky’sid ei huvita!
Kuid samas. Teel panka – kiirustades, kähku-kähku inimeste vahelt ära soovides, ära sellelt tüütult tänavalt ja Midtown’ist! – mõistan korraga, et muud ei olegi. Kõik, mis on, on nüüd. See tänav – see jupike maad, millel kõnnin – 6. avenüü ja 46. tänav, 47. tänav, kiirustavad inimesed, uimased turistid, newyorklased ning mina, ja kõnnitee, ja päike kõrghoonete vahel ja kevad ja koht, kuhu minna. Pank. See on kõik, mis on. Ei ole mingeid imelisi hetki, huvitavaid kohtumisi ees – neid pole. Ning mul on valida, kas olla kohal või kaugeneda iseendast, T-st, tegelikkusest ja Temast; kas olla kohal, kus on kõik või mängulusti harrastada programmeerimata ala peal, seal, kus jalutab fantaasia, kuid asub ka fantasmimülgas.
6/
Täna pole sõudepaati ega mere ning puhvaikade lõhna, täna on ahjuküttega õppeklass ning läbi nailonpulloveri pressiv higihais. Ebameeldiva häälega naine hakkab palvust juhatama, mõne sõna peal kisub hääl kimedaks.
Inimesed, kelle hinges on hardus, räägivad mahedama registriga. Nood aga, kes kasutavad usku oma väiksuse upitajana, räägivad alati vinguva ning õpetava häälega, ning on inimese poolt välja mõeldud vooruselipu, õigluselipu lehvitajad. Selle lipu värvid on hirm, viha ning vassimine; see lipp on pettumuse verest kõva ning tuul – alati vaba – ei lehvita seda, vaid laseb sel ainult kurvalt plagiseda. Vihast, hirmust ning valedele ehitunud kibedusest laperdava hingega inimesed kasutavad usku – millele nad ennast tegelikult avanud ei ole – oma pimedate veendumuste,
