Kui igav juba sisseastumisel – paanika – miks ma tulin siia? Istun maha, püüan mõelda, kui pikalt peab istuma, enne kui on viisakas lahkuda. Lounge on suur ja keldrikorrusel – tume. Ei, mitte paheline, lihtsalt hämar, et poleks näha, kui kultuurimajalik see on oma hiinalikkuses. Ja inimesed – muidugi ei meeldi mulle siin ka inimesed – olen neist ju kordi parem, väikese Euroopa pealinna ööelu kunagine kalliskivi. Mul ei kõlba ju teisejärgulistes lounge’ides kolistada, ja misasi on lounge? Vedelemine kanapeel? Mida siin lounge’is tehakse? Linette on ennast üles löönud – ta on näitleja ning nüüd ka mõistan – see sünnipäevapidu on tal pooleldi networking‘u üritus. Kui jube. Kui kaua on viisakas? 30 minutit, 40? Tund aega on vist siiski kõige viisakam. Hakkan sisse-välja hingama – kui viibid olukorras, mida 1) ei saa muuta, 2) millest ei saa lahkuda, jääb vaid kolmas võimalus – kõike totaalselt aktsepteerida. Lõdvestudes tekib paremat kätt vestluspartner Franco – stupid boring man, saab ta nimeks. Sünnipäevatüdruk kutsub tantsima – ma jälestan naisteringis tantsimist – kohe tekib teine tantsupartner – roosa triiksärk, teksad, sile nägu – stand up koomik? Vaatan maha – kingad – ei, koomikuil on tossud jalas – järelikult keegi muu. „Näitleja,” ütleb tema, ja küsib kohe: „Kuidas sa Linette’i tead?” Tõepoolest, kuidas ma Linette’i tean. „Meil on ühised … huvid,” ütlen kutile ja eemaldun temast. Muusika on nõme. Püüan mitte kellegagi tantsida. Nägu vastu seina. Silmakontaktita. Keegi ujub ligi, ujun eemale. Halb hakkab. Ja tunnen end nii kohutavalt haledalt – siin ma olen, sisuliselt 36-aastane, New Yorgi linnas, väga kahvatul peol – mitte keegi ei tea, kes ma olen, vaatavad ainult, et vaat kus see pikk võõramaine naine üritab … kui äkki avastan – what the fuck!! Ma olen kaine! New Yorgi linnas! Suvi on algamas! Ma tunnen ennast oma kehas suurepäraselt, näen noorem välja kui nii mõnigi 30-aastane siin toas – ma olen elus, muusika mängib, mind on siia kutsutud – üks tore naisterahvas, võitluskaaslane, on arvanud mu oma sõprade hulka, ning mulle meeldib tantsida! Kurat, kuidas ma TAAS läksin piinavate mõtetega kaasa, lasin endal hinnangute sohu vajuda, mida ei ole olemas! On vaid see, millisena ma ise otsustan seda kohta näha – kuidas mina seda lounge’i siin, neid inimesi, sünnipäevalast ja muusikavalikut tõlgendan. Hakkab mängima Whitney Houston’i „How will I know” – teab kust hüppab mu ette pikk, sale kutt, maikasärgiga, ning hakkab täpselt samamoodi tantsima nagu mina – mitte mind jäljendama, et luua illusiooni sünkist, vaid et talle meeldibki täpselt samamoodi tantsida – meil on NII lõbus – kõik jäävad vaatama. Ta on kiilakas, tal on õlal ankru ja seljal purjepaadi tätokas ja kaelas sõdurikett ning 2 plaati. Ja ta nimi on True. Erutun – ma pole ammu erutunud, ja täpselt õigel ajal ta jälle lahkub ning jätab mu omaette tantsima. „Like a Prayer”, Madonna lugu – mustanahaline tšikk tuleb ja tõmbab mu naisteringi tantsima – Jumalal pidi hea huumorimeel olema – naistering on toasuurune, ning taas – selle asemel et seda kõike põlastada, tunnen, kui hea on naisteringis käsi kokku taguda, Madonna laulu laulda – kas hakkan juba alanduse ning alandlikkuse vahel vahet tegema? Tunnen, kuidas sulan ühte nende võõrastega – võõras kohas, võõral peol, võõral maal – ei ole mitte midagi võõrast siin maamuna peal – kõik on oma – kõik on püha, kui ennast selle võimalikkusele avada.
Ennist kui tantsisin, vaatles mind üks vanem paar – mees vaatles suisa imetlusega, nüüd tõuseb sellest lauast tema abikaasa, Linette’i tädi – kuulen sünnipäevalast ütlemas, et tädi hakkab meile laulma. Kartes, et kohe läheb piinlikuks, istun põrandale maha, naine alustab – kuid: tuleb tädi maalt ning esitab uhkena, võimsana ja väärikana „Summertime‘i” sellisel moel, et heat roomab auruna põrandal. Pisarad voolavad, küllap tunneb ka Linette sama, ta istub minu kõrval ning hoiab mul käest – terve laulu aja. Nüüd mõistan ka, miks vanadaami mees mu tantsu vaatas – tema pilgus oli annus sedasama imetlust, millega ta oma naist laulmas vaatab. „Võtaksid sa True tantsima?” küsib Linette loo lõppedes. Mina! Mina ei võta iial kedagi tantsima – olen selleks liialt uhke! „Jah,” ütlen ma. „Naiste valik, mõistan,” ütleb True kombekalt ning tuleb kaasa. Ka tema on näitleja, jõudis keegi öelda – no mängime siis, selle tantsu hetkeime, andun olukorrale – True mängib kaasa, hoiab mind „aeglase” vältel õrnalt oma käte vahel – pika, tugeva ning hellana. Hea näts on tal suus. „Sa oled super tantsija,” ütleb ta. „Sina ka,” ütlen mina. Lugu lõpeb – eraldume, „Every time I see you falling,” alustab New Order, ning mõistan, et aeg on lahkuda. Teen Linette’ile silma, tänan „Summertime’i“ lauljat komplimendiga – daam noogutab väärikalt, tema mees ütleb mulle komplimendi mõlemi eest vastu, ütleb, et olen hea tantsija.
„Ja mida sa ootasid?” küsin endalt juba tänaval. „Midagi enamat? Et lounge peab olema parem – inimesed edukamad, huvitavamad? Kuid elu on alati samasugune, ainult mina võin end muuta kinnisemast lahtisemaks. Suletust, kramplikust, piinlvast avatumaks. AVA END JA ELU TULEB – IGALT POOLT, IMELISENA!” Kõnnin, märkan nurga taga karvast kolli seismas – pingil istub kodutu – siniseks tõmbunud jalgadega, ning vaatab tudengite õudusfilmivõtteid tšillilt pealt – New York on suviti kui mänguväljak – kõik on tulnud õue mängima. Kõik muutub mänguks, kui vaid uhkusest üle saab. Brooklyni koduteel langevad mõned lehed, kapuutsiga mees jalutab koeraga – korraks tekib sügisene tunne, aga terve suvi on veel ees. Armastuse suvi 2009.
2/
Kirjutasin tugiisikule, et kannatan vist piiripealse isiksusehäire all. „Mul on kõik need sümptomid,” ütlesin, „ning depressioon ja buliimiagi pidid selle häirega kõige enam seostuma.” – „Miks sa otsid kiiret fix’i?“ küsib tema. „Suhe jumalaga võtab aega. Ära poe meditsiiniliste terminite taha. Sa pole hull,” ütleb ta.
Kuid igatsugu olukorrad? – Silme eest lööb pimedaks – midagi ju juhtub minuga. Afektihoog. VIHA. Viha tundmise võime kui põhjatu kaev. „Andesta, olen rumal,” ütles sõber Moskvast, kui talt vihahoo pärast vabandust palusin. „Andesta, olen psühhopaat,” ütlesin mina, kui ta julges kahelda, et kas ma räägin ikka tõtt, kui ütlen ühes raamatus, ühe loo alguses, et elan New Yorgis, näitlen ning kirjutan …
Miks ma reageerisin nii ägedalt? Kardan ma, et näitlemine polegi see kõige õigem tegevus mu jaoks? Et see polegi Jumala tee? „Vabasta oma meeled kõigest muust kui Jumala armust enda jaoks,” loen – ja kuidas seda teha? Kuidas vabastada oma meel kõigest muust – ning mis see muu on? On tahtmised ja on vajadused. Tahtmised on orienteeritud tulemustele. Käesolev hetk – see ülim! – taandub sellisel juhul ainult tühipaljaks vahendiks, millega mingisugust tulevikupreemiat välja teenitakse – eesmärk pühitseb abinõu, öeldakse selle kohta: süda minevikus, pilk tulevikus, oleviku peale kustes. Vajadused on aga orienteeritud protsessile – hetkes viibimisele. „Igaüks peab seda kunsti elama, mida oskab,”3 ning ütlen „elama”, sest inimene, kes on õigel teel, ei harrasta seda teed, vaid elab seda. Kui näitlemine oleks endiselt vajadus, siis ma ju näitleksin – iga hinnaga? Või on see ikkagi vaid seotud preemiaga? Imetlusega, mida nood tühjad kohad minus nõnda vajavad.
Möödunud suvel käis üks sõber külas, pruudiga, näitleja. Märkasin, et tema armastatugi – minust 10 aastat noorem naine – sööb raskelt laua kohale kummardununa – see pani mind end veidi paremini tundma, aga veendes neid mõlemit selles, et olen näitleja – tõeline – tundsin end kahanemas. Tundsin ennast väiksemana, kui ma olen, kui võiksin olla. Tundsin ennast madalalt lendamas. Küllap tuleb see „kõrgus” kätte teenida, mõtlesin tol korral, nüüd aga olen hakanud aduma, ning soovimata seda tunnistada, pean siiski tõdema, et ambitsioonid hoiavad madalal. Kui mina tahan aga lendu tõusta, siis polegi ehk näitlemine lõppjaam mu jaoks?
„Saad seda, mida annad,” olen kuulnud öeldavat. Olen rongis, sillal – puud on lehes juba, rohelised – tunnen tohutut tänusööstu ning ilmeksimatut armastusesööstu, ning vastu tunnen kohest
Aristophanes: „Let each man exercise the art he knows”
