tema kõrvale ronida, ja seal üleval heintes kuulsingi kogu selle kurva loo…
Tema nimi oli Jan. Ta oli tore kahekümneaastane maapoiss, karske nagu tütarlaps, tugev ja avameelse näoga. Et ta oli väga ilus, heitsid naised talle silma, temal mõlkus aga mõttes ainult üks – üleni sametis ja pitsides nääpsuke Arles’i neid, keda ta oli korra linnas bulvaril kohanud. Kodus selle suhte peale algul eriti hea pilguga ei vaadatud. Tüdrukut peeti kerglaseks, pealegi polnud tema vanemad sealt kandist pärit. Jan aga ihkas oma arlitari kõigest väest. Ta ütles: „Ma suren, kui teda mulle ei anta.“
Ei jäänudki muud üle. Pulmad otsustati pidada pärast viljalõikust. Kord pühapäeval oli pere taluõues õhtusööki lõpetamas. See oli peaaegu pulmasöömaaeg. Mõrsjat küll kohal polnud, kuid tema terviseks oli joodud kogu aeg… Keegi mees ilmub väravale ja palub väriseval häälel luba kõnelda nelja silma all peremees Estève’iga. Estève tõuseb lauast ja läheb välja maanteele.„Peremees,“ lausub talle mees, „te panete oma poja paari petisega, kes on olnud kaks aastat minu kallim. Ütlen seda ja tõestan ka: siin on kirjad!.. Vanemad teavad kõik ja on ta minule lubanud, aga sestpeale kui teie poeg teda püüab, ei taha ei nemad ega tüdruk minust teadagi… Ma arvaksin aga siiski, et pärast kõike seda ei kõlba tal kellegi teise naiseks saada.“„Hüva!“ ütleb peremees Estève, kui on kirju vaadanud. „Astuge sisse ja jooge klaasike muskaatveini.“
Mees vastab: „Tänan, mu südamevalu on suurem kui janu.“
Ja lahkub. Pereisa tuleb ükskõikse näoga tagasi, istub lauas oma kohale, söömaaeg lõpeb lõbusalt…„Tol õhtul läksid peremees Estève ja tema poeg koos välja kõndima. Nad jäid kauaks ära; kui nad tagasi tulid, ootas ema ikka veel.
„Naine,“ ütleb ménager poega tema juurde viies, „kaisuta teda, ta on õnnetu…“
Jan ei teinud enam arlitarist juttu. Siiski armastas ta teda, ja rohkem veel kui enne, sestsaadik kui teadis, et tüdruk on teise kaisus. Ta oli aga liiga uhke ega rääkinud sõnagi. See ta, vaese poisi hauda viiski!.. Vahel istus ta päevade viisi üksipäini nurgas ega liigutanudki. Teinekord asus raevukalt põllu kallale ja vihtus üksi teha kümne päevilise töö… Kui õhtu kätte jõudis, läks ta Arles’i maanteele ja muudkui kõndis ja kõndis, kuni nägi ehataevas kerkimas linna sihvakaid kirikutorne. Siis pöördus tagasi. Kaugemale ei läinud ta iial. Teda niiviisi alati kurvana ja üksikuna nähes ei teadnud talurahvas, mida peale hakata. Kardeti õnnetust… Kord söögilauas ütles ema, poja veekalkvel silmi märgates: „Noh, kuule, Jan, kui sa teda ikkagi tahad, siis anname ta sulle…“
Häbist punane isa vahtis maha…Jan raputas pead ja läks uksest välja…Sellest päevast muutis ta oma eluviise, püüdes vanemate rahustuseks alati lõbus olla. Teda nähti jälle tantsuõhtutel, kõrtsis, härjamärkimispidudel. Fontvieille’ peol oli tema see, kes farandoolitantsu juhtis.
Isa ütles: „Ta on terveks saanud.“ Ema kartis aga endiselt ning valvas oma last rohkem kui kunagi varem… Jan magas koos noorema pojaga otse siidikoja juures, vaene emake laskis panna ühe voodi nende toa kõrvale… Siidiussidel võivat teda öösel tarvis minna. Jõudis kätte Püha Eligiuse, talupidajate kaitsepühaku päev.Mas’is oli lõbu laialt… „Châteauneufi“23 jagus kõigile ja koduveini voolas lausa ojadena. Siis veel paukraketid, ilutuled reheplatsil, värvilistes laternates jalakad… Elagu Püha Eligius! Farandooli vihuti nõrkemiseni. Noorem poeg kõrvetas oma uue pluusi ära… Koguni Janil oli rõõmus nägu, ta tahtis ema tantsitada, vaene naine nuttis õnnest. Keskööl heideti puhkama. Kõigil oli vaja välja magada… Jan aga ei saanud und. Noorem vend jutustas pärast, et ta olevat öö läbi nuuksunud… Oh, seda ma ütlen, too poiss oli tõesti ära tehtud…
Järgmise päeva koidikul kuulis ema, et keegi läheb jooksuga läbi toa. Ta oleks nagu ette aimanud: „Jan, kas sina?“ Jan ei vasta, ta on juba trepil. Ruttu-ruttu tõuseb ema üles: „Jan, kuhu sa lähed?“ Poiss ronib lakka, ema ronib tal kannul.
„Pojake, taeva pärast!“ Poeg tõmbab ukse kinni ja lükkab riivi ette.„Jan, mu Janike, vasta mulle. Mis sa tahad teha?“ Kobades, vanad käed värisemas, otsib ta linki… Aken lükatakse lahti, õuesillutisele mütsatab keha, ja ongi kõik…Vaene poiss oli endale öelnud: „Ma armastan teda üleliia… Lähen ära…“ Oh neid meie õnnetuid südameid! Hirmus küll, et põlguski ei suuda armastust tappa!..Tol hommikul küsisid külainimesed üksteiselt, kes küll võis seal Estève’i mas’i kandis nõnda kisendada…
See oli ema, kes õues kaste ja verega kaetud kivilaua ääres ihualasti halas, surnud laps süles.
Paavsti muul
Kõikidest kenadest kõnekäändudest, vanasõnadest ja ütlustest, mida meie Provence’i talupojad oma jutusse tikivad, ei tea ma ühtegi värvikamat ega omapärasemat kui see. Viieteistkümne penikoorma raadiuses minu veskist, kui räägitakse vihapidajast, kättemaksuhimulisest inimesest, öeldakse: „Hoidke selle mehe eest!.. Ta on nagu paavsti muul, kes seitse aastat varub oma jalahoopi.
“ Ma uurisin kaua, kust see kõnekäänd võis tulla, mida tähendasid see paavstlik muul ja see seitse aastat varutud jalahoop. Keegi ei osanud mulle siin seletust anda, isegi mitte Francet Mamaï, mu vilepillipuhuja, kes ometi tunneb provansi muistendeid nagu oma viit sõrme. Francet arvab nagu minagi, et selle taga on mingi muistne Avignoni24 kandi kroonika, kuid ta pole sellest iial teisiti kuulnud kui ikka ainult kõnekäänuna…
„Ega te seda mujalt leia kui Tirtsude raamatukogust,“ ütles vana vilepuhuja mulle naerdes. See paistis hea mõte ja et Tirtsude raamatukogu asub minu ukse all, läksin sulgesin ennast sinna nädalaks ajaks.
See on imepärane raamatukogu, suurepäraselt koostatud, luuletajatele avatud ööd ja päevad ning seal teenindavad pisikesed simblitega raamatukoguhoidjad, kes teile kogu aeg muusikat teevad. Ma veetsin seal mitu oivalist päeva ja nädalase uurimistöö järel – selili maas – leidsin viimaks, mida otsisin, see tähendab loo oma muulast ja tollest kurikuulsast seitse aastat varutud jalahoobist. Jutt on kena, kuigi naiivsevõitu, ja ma püüan selle teile jutustada säärasena, nagu ma teda eile hommikul kuivanud lavendli järele lõhnavast ja härmaniidist järjehoidjatega koltunud käsikirjast lugesin.
Kes paavstideaegset Avignoni pole näinud, pole midagi näinud. Rõõmsameelsuse, elu, sagimise ja pulbitsevate pidude poolest ei ole iial olnud teist sellist linna. Hommikust õhtuni protsessioonid, palverändurid, lilledega üle puistatud ja siidivaipadega kaetud tänavad, kardinalide saabumised mööda Rhône’i jõge, tuules lehvivad lipud, vimpliehtes galeerid, väljakutel ladina keelt laulvad paavsti sõdurid, armuande koguvate vendade käristid; peale selle majades, mis tunglesid sumisedes ümber suure paavstilossi nagu mesilased tarus, keldrist pööninguni pitsitelgede klõbin, missarüüdesse kulda kuduvate süstikute vihin, missanõusid vermivate kullassepahaamrikeste kilin, kõlalaudade helin, mida pillimeistrite pool häälestati, kangakäärijate vagalaulud; kõige kohal kellakõlin, ja ikka mõni tamburiin, mille tarin kostis eemalt, silla kandist. Sest meil siin, kui rahvas on rahul, peab ta tantsima, peab tantsima! Ja et tollal linnatänavad olid farandooliks liiga kitsad, seadsid vilepuhujad ning tamburiinimängijad end Avignoni sillale, Rhône’i värske tuule kätte, ning seal siis muudkui tantsiti ja tantsiti, ööd-päevad läbi… Oh seda õnnelikku aega! Õnnelikku linna! Hellebardid ei raiunud kedagi, riigivanglaisse pandi vein jahtuma. Ei ühtki näljahäda, ei ühtki sõda… Vaat kuidas Comtat’25 paavstid oma rahvast oskasid valitseda! Eks sellepärast rahvas neid nõnda taga nuttiski…
Eriti üht neist, head vanakest nimega Bonifatius… Oi, kui palju tema surma järel Avignonis pisaraid valati! Oli ta ju nii armas, nii heldemeelne
kuulus veinimark (tõlkes „uus loss“)
