kaugusele Avignonist. Igal pühapäeval läks auväärt mees õhtuselt jumalateenistuselt tulles temaga kurameerima; ja kui ta siis seal üleval oli, istus mõnusa päikese käes, muul tema kõrval ja kardinalid ümberringi tüvede najal pikutamas, laskis ta lahti korkida pudeli oma istanduse veini – seda head rubiinpunast veini, mis on saanud sealtpeale nimeks „Châteauneuf-du-Pape“, – ja maitses seda pisikeste lonksude kaupa, heldinud pilgul oma viinamäge silmitsedes. Pudel tühi, pöördus ta kogu kapiitli saatel linna tagasi; ja kui ta üle Avignoni silla trummide ja farandoolitantsijate vahelt läbi sõitis, tegi tema muusikast haaratud muul hüplevat teldrikäiku, sellal kui ta ise tantsutaktis mütsi kergitas, mis tema kardinale kangesti pahandas, kogu rahvast aga lausuma pani: „Oh seda head valitsejat! Oh seda toredat paavsti!“
Châteauneufi viinamäe järel armastas paavst maailmas üle kõige oma muula… Vanake oli temasse lausa hullupööra kiindunud. Igal õhtul enne magamaminekut käis ta vaatamas, kas tall on ikka kindlalt kinni ja ega sõimes midagi ei puudu, ning iial ei tõusnud ta lauast, enne kui polnud lasknud oma silma all segada kausitäit prantsuse moodi veini rohke suhkru ja lõhnarohtudega, mille ta siis loomale ise ette viis, kardinalide märkustest hoolimata…Peab ka ütlema, et loom seda vaeva vääris. See oli ilus must raudjate tähnidega muul, kindla sammuga, kiiskava karvaga, laia ning täidlase laudjaga. Uhkelt kandis ta oma väikest kuivetut, üleni tupse, tutte, hõbekellukesi ja lehve täis riputatud pead. Ja seejuures oli ta malbe nagu ingel, lihtsameelse silmavaatega, ja tema lakkamatult võbisevad kõrvad andsid talle heasüdamliku ilme… Kogu Avignon austas teda, ja kui ta mööda tänavaid kõndis, said talle osaks kõikmõeldavad tähelepanuavaldused, sest igaüks teadis, et see on parim vahend õukonnas heas kirjas seista ja et oma süütu näoga oli paavsti muul rohkem kui ühe mehe õnnele kaasa aidanud, mille kinnituseks oli Tistet Védène ja tema imetabane juhtum. See Tistet Védène oli jultunud loomuga uulitsapoiss, kelle tema isa, kullanikerdaja Guy Védène oli olnud sunnitud kodust välja kihutama, sest poiss ei tahtnud midagi teha ning meelitas tööst eemale ka õpipoisse. Pool aastat nähti teda luusimas kõigis Avignoni rentslites, peamiselt aga paavstilossi kandis; sest võrukaela mõtted tiirlesid juba ammu paavsti muula ümber, ja te näete, et see oli midagi õelat… Ühel päeval, kui Tema Pühadus oma loomaga üksinda linnamüüri ääres jalutas, astus meie Tistet talle ligi ja ütles, käsi imetlusest kokku lüües: „Issake! Suur Püha Isa! Kui tore loom teil on!.. Lubage ma vaatan teda veidi… Oo, kallis paavst, kui ilus muul!.. Säärast pole Saksamaa keisrilgi.“ Ja ta silitas looma ning kõneles temaga õrnalt nagu tütarlapsega:
„Tulge, tulge, mu kullake, mu kallike, mu imekena pärlike…“
Ja heasüdamlik paavst lausus endamisi väga liigutatult: „Milline tore poisipõnn!.. Kui kenasti ta mu muulaga käitub!“
Ja kas teate, mis juhtus järgmisel päeval? Tistet Védène vahetas oma vana kollase kuue ilusa pitsidega kooripoisirüü, lilla siidkeebi ja pannaldega kingade vastu ning astus paavsti laulukooli, kuhu enne teda oli ikka võetud ainult aadlivõsusid ja kardinalide nõbusid… Vaat mis tähendab intrigeerimine!. Kuid Tistet’le sellest ei piisanud. Kord juba paavsti teenistuses, jätkas võrukael mängu, mis tal nii hästi oli välja kukkunud. Ta oli kõigiga häbematu, ainult muula vastu jätkus tal tähelepanu ja lahkust, ja ikka nähti teda paleeõuel kaerapihutäie või esparsettheina tuustiga, mille roosasid õiekobaraid ta armsalt raputas, ise Püha Isa rõdu poole kiigates, otsekui ütleks: „Kellele see kõik on, ah?..“ Asi läkski nii kaugele, et hea paavst, kes tundis, et hakkab vanaks jääma, jättis viimaks tema hoolde õhtul talli ülevaatamise ja muulale prantsuse moodi veini viimise – mis kardinale sugugi naerma ei ajanud. Muula ammugi mitte, teda ei ajanud see naerma mitte üks põrm… Oma veiniaegadel nägi ta nüüd alati viit-kuut väikest laulukoolipoissi, kes tulid ja kõige oma keepide ja pitsidega kähku õlgedesse pugesid; silmapilgu pärast täitis talli hea soe karamelli- ja vürtsiaroom ning ilmus Tistet Védène, kes ettevaatlikult kandis kaussi prantsuse moodi veiniga. Siis algas vaese looma piinatund. See lõhnav vein, mida ta nii väga armastas, mis teda soojendas, mis teda tiivustas – neil jätkus julmust see talle sõime, nina ette tuua, nuusutada anda, ja kui siis sõõrmed seda täis olid – näh, aitab sulle! Ja ilus roosalt leekiv vedelik kadus nende väänikute kõrist alla… Ja oleks siis, et nad temalt ainult veini varastasid! Ei, kui nad joonud olid, said neist väikestest kooripoistest püsti kuradid!.. Üks sikutas teda kõrvust, teine sabast; Quiquet istus talle selga, Béluguet passis talle oma mütsi pähe, ja ükski neist marakrattidest ei mõelnud hetkekski, et ühe puusatõukega või tagant üles löömisega võinuks ta nad kõik saata Põhjanaela peale või veel kaugemale… Mis te nüüd! Mitte asjata ei olda paavsti muul, õnnistuste ja patulunastuste muul… Tegid lapsed mis tegid, tema ei pahandanud; ja üksnes Tistet Védène’i peale kandis ta viha… Kui ta teda enda selja taga tundis, kiheles tal kabi kõvasti, ja oli ka põhjust. Too väänkael Tistet mängis talle nii inetuid vingerpusse! Pärast joomist leiutas ta nii õelaid tempe!..Eks tulnud tal ju ühel päeval pähe vedada muul endaga üles laulukooli kellatorni, sinna kõrgele, kõrgele, palee tippu!.. Ja see, mis ma räägin, pole väljamõeldis: kakssada tuhat provanslast nägid seda pealt. Te ju kujutate endale ette selle õnnetu muula kohkumist, kui ta pärast tunniajalist pimesi keerdtreppi pidi tiirutamist ja ei tea kui mitmest astmest üles ronimist leidis end äkitselt valgusest kiiskaval platvormil ja nägi tuhande jala kaugusel enda all kogu fantastilist Avignoni, turuputkasid, mis polnud suuremad kui pähklid, paavsti sõdureid kasarmu ees nagu punaseid sipelgaid ja seal all, hõbelindi kohal tibatillukest silda, millel tantsiti, tantsiti… Oh, vaene loom! Milline õud! Kisast, mille ta kuuldavale tõi, lõid aknaklaasid värisema.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
