et ta on elanud Taanis oma girlfriend’i juures. Suhtest ei saanud asja, kuid Vivek on omandanud laheda euroopaliku suhtlusstiili. Temaga on tore naljatleda, sest tema naljad ei erine kuigivõrd ühe eesti poisi naljadest. Ka tema riietuses ja soengus on vihjeid lääne kultuurile, ent ta on siiski osanud jääda hinduks, mille poolest ta erineb ameeriklasi või italiaanosid ahvivatest playboy’dest, kes ghattidel oma seltskonda pakuvad.
Vestleme kümme minutit, ta räägib päris head inglise keelt ja on kannatlik, kui mina sõnu otsin. Näen teda samal päeval veel mitu korda, teda näib jätkuvat kõikjale.
Järgmisel pärastlõunal, kui bhadžaneid laulma lähen, ootab ta mind ghatil. Kui laulmise lõpetan, seisab ta jälle mu teel ja viib armsasse galeriikohvikusse, kust võib jälgida õhtust tulerituaali jõel. Ganga, nagu hindud Gangest kutsuvad, ei ole lihtsalt jõgi, ta on jumalanna. Minu vastas istub mees, kes on ilus ja tähelepanelik nagu jumal. Olukorra pidulikkusest ei saa aru ainult sääsed, kes maiustavad laua all mu jalgade kallal. Vivek soovitab mul õhtust süüa, aga mul pole isu. Võtan vaid veel ühe masala chai. Vivek on minuga solidaarne ja ei söö samuti. Ta tellib mulle suure, endale väikese klaasi teed ja kaks suitsu. Kaks suitsu sellepärast, selgitab ta, et kui ta ostab paki, siis tõmbab selle korraga tühjaks.
Temaga saab rääkida kõigest, ka minu abikaasa surmast. Tema räägib oma gurust, kes hiljuti suri ja keda ta oma õlgadel põletusplatsile viis. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi varem nii südamlikku ja abivalmis noormeest kohanud. Jumal tänatud, et tal on Prantsusmaal pruut, see muudab olukorra turvalisemaks.
„Küsi,” julgustab ta. „Sa võid kõike küsida. Kui ma tean, siis ma vastan.” Mind huvitavad templid ja hindu jumalad. Ta viib mind kohe ühte populaarsesse pühakotta, mis olevat kuulus selle poolest, et seal võib endale head abikaasat paluda. Ta ootab väravas, kuni ma templile tiiru peale teen. Tegelikult ma ei mõelnud sellist rahvalikku asja, olen huvitatud millestki esoteerilisemast. Tahan süveneda hindu müstikasse, näha reaalsuse teist poolt.
„Kas sa palusid?” küsib Vivek, kui me jälle teed joome.
„Mida? Ah uut meest? Oi, vabandust, ma unustasin, teine kord!”
„Ära vabanda, ma lihtsalt narrisin sind,” keerab Vivek asja naljaks. „Sa pead sellega arvestama, et ma nokin ja narrin kogu aeg.”
Siis kaob elekter. Terve linn on mattunud pimedusse ja ma ei leiaks oma hotelli mitte mingil juhul üles, kui Vivek mind ei saadaks, hoides kottpimedatel teelõikudel käest kinni ning lastes selle delikaatselt lahti, kui mõnest poekesest valgub tänavale valguskiir. Midagi romantilisemat on raske välja mõelda, aga minu peas on üks manitsev mehike koha sisse võtnud ja raiub nagu rauda: liiga hea, et olla tõsi.
Kõtt, laske mul nautida hetke, homne päev tuleb niikuinii!
Hotelli ees jätab Vivek viisakalt hüvasti. Lepime kokku, et kohtume homme kell pool üheksa ja külastame tema kaitsejumalanna templit. Reede on kõigi ohtude eest kaitset pakkuva Sankata Devi* päev. Vivek küsib punastades, et ega mul ei ole päevad, sest sel ajal ei tohi naine templisse siseneda, ja palub kohmetult, et kui mul võimalik on, siis riietuksin pandžabi kleiti. Kõige muu eest hoolitseb tema.
Pärast hommikust päikesekummardamise retke ei lähe ma tagasi hotelli, vaid sukeldun kaubandusse, et osta endale õhtuks pandžabi kleit. See on tegelikult kostüüm, mis koosneb pikast pluusist, pükstest ja sallist, mis pannakse kaela tagurpidi, nii et salliotsad lehvivad selja taga.
Sobivat pole kerge leida, sest igal pool müüakse vaid ilutuid kotjaid puuvillaseid hõlste, millesse lääne turistid armastavad end mässida, sest kaltsudes käimine tundub nii vaimne, nii vaimne. Ent mina tahan midagi ilusat. Värvilist ja säravat, nagu hindu naised kannavad. Raiskan šoppamise peale mitu tundi ja pean leppima kompromissiga, sinise puuvillase pandžabiga, mille kangale on trükitud väiksed kuldsed elevandid. Kleit kotis, põrkan kokku Vivekiga.
„Kuhu sa jäid?” küsib ta.
Kuhu? Selgub, et tema ootas mind hommikul kell pool üheksa, sellal kui mina valmistusin õhtuseks kohtumiseks. Ta ootas mind tund aega, käis hotellist küsimas, aga Varanasi hotellid ei anna oma elanike kohta informatsiooni. Kohalikke ei lasta üldse hotelli territooriumile, nii nagu Eestis nõuka ajal, kui ärikad Viru hotelli piirasid.
Ta on oodanud mind kogu hommikupooliku, aga nüüd on tal kiire, sest peab minema vaatama oma pimedat sõpra. Niipalju tal siiski aega jätkub, et viia mind Puja hotelli väga ilusa vaatega katuserestorani teed jooma. Vivek jutustab oma sõbrast, kellega teda seob ühine guru. Pärast guru surma on sõber väga kurb ja üksildane ning Vivek hoolitseb ta eest ja toetab rahaliselt. Taipan väga hästi, et see on koht, kus minust oleks ilus oma rahakoti rauad lahti lüüa ja sõbra jaoks pisut annetada, aga mul on muud mured. Ma arvutan ikka veel, milline peaks olema miinimumsumma, et Varanasis talvituda. Vaevalt küll, et Vivek mulle süüa tooma hakkab, kui ma siin nälga jään.
„Ma otsin armastust, aga ei ütle ka rahast ära,” läheb Vivek jutuga edasi. „Mina võtaksin kõik rahas välja,” vastan ja Vivek naerab sunnitult, nagu oleks minu praegune meeleseisund lihtsalt halb nali. Ometi annab ta mulle head nõu:
„Osta küllusejumalanna Lakšmī* pilt ja viibuta iga päev tema ees lõhnaküünalt. Palu, et ta kannaks osa oma lõpmatust rahavoolust sinu pangaarvele. Usu või ära usu, aga ta aitab sind, ja sulle läheb see maksma vaid lõhnaküünalde raha.”
Nüüd naerab ta juba märksa rõõmsamalt.
Ilma et kavatseksin seda Vivekile reeta, lähen ja teengi nii. Ostan Lakšmī pildi ja paki lõhnaküünlaid, ehkki tunnen, et saan ostuga kõvasti pügada. Mis siis! Mul on vaja oma majanduslikku seisu kindlustada ja kusagilt peab ju alustama.
Pealelõunal põrkan kokku Krišnaga ja ta kutsub mind omakorda teed jooma. Kuna Vivekiga õnnestus see suurepäraselt, siis võtan kutse vastu. Krišna pole nii särav ja südamlik kui Vivek, ent kannab trendikaid prille ja näib märksa intelligentsem. Ta töötab siiditööstuses müügijuhina.
Ta räägib, et Varanasi linna kaitsejumalanna on Annapurna, kes hoolitseb toidu eest ja siin linnas ei pea mitte keegi kunagi nälga tundma. Iga päev antakse paaris kohas hädalistele tasuta süüa.
Krišna selgitab ka levinud väärarvamust, et Durgā* templit kutsutakse Ahvitempliks, nagu reisijuhtides kirjas. Ei, ahvjumal Hanumani* tempel on Durgā templist kilomeetri jagu lõuna suunas. See on minu jaoks oluline informatsioon, sest olen ju tulnud Indiasse jumalate ja templite, mitte poiste pärast. Aga hindud ei ole väga avatud oma religiooni võõrastele tutvustama. Vahel mulle tundub, et nad ei tea isegi kõiki tagamaid, jumalad on neile nii lähedased, et analüüs oleks kohatu. Sa ei analüüsi ju oma ema olemust, ema on lihtsalt ema.
Krišna kutsub mind õhtuks ühe suure hotelli katuseterrassile kontserdile. Lähen päris hea meelega. Aga ma ei taha poissi oodates tänaval tolgendada, seetõttu suundun kohe hotelli terrassile. Paraku seal mingit kontserti ei toimu, olen midagi sassi ajanud. Jumal tänatud, päev ongi läinud liiga pikaks. Tõttan oma hotelli, tellin restoranist une-eelse piimakokteili ja jään raamatut lugedes magama.
Ma ei joo mitte tavalist, vaid igikestva õndsuse veini.
Kui ma kordan oma ema Kālī nime,
joovastab see mind niivõrd, et näin olevat purjus.
Oo, ema, hulluta mind oma armastusega!
Milleks mulle vaja teadmisi ja targutusi?
Ärkan südaöö paiku hirmsa lärmi peale. Ehkki hotelli nimi on Shanti, see tähendab rahu, on katuserestoran avatud ööpäev läbi ja pidu ühes sellega. Minu parim sõber
