tuhandeid kilomeetreid vaid selleks, et ulatada bossile oma käega kirjutatud lahkumisavaldus.
Just enne Indiasse sõitu kuulsin juhuslikult, et depressiooni korral on võimalik võtta kaheks kuuks töövõimetusleht. Hakkasin seepeale nutma: miks ma sellest alles nüüd teada saan? Lähedase inimese surm on kõige kohutavam asi, mis sinuga juhtuda võib, mul oleks seda kahte kuud väga vaja olnud. Loomulikult ei pea ülemus hoolitsema, et halvatujuline alluv jalust ära saata. Aga kus on meil ametiühingud? Kust leida abi, kui tunned, et enam ei jaksa? Kust leida aeg ja koht, et end jälle üles putitada, kuni see veel võimalik on? Sest hiljem, kui oled juba täielikult läbi põlenud, siis sind lihtsalt koondatakse.
Üks minu parimatest sõbrannadest, kes oli ühtlasi minu ülemus, koondati paar aastat tagasi. Minu mees koondati umbes samal ajal. Olen lähedalt näinud vallandamise alandust. Sõbranna elas selle üle, mees mitte. Sõbranna on äris tagasi, mina pole tänaseni šokist üle saanud.
Igaüks reageerib valule omamoodi. Ma tegin näo, nagu poleks midagi juhtunud. Minust sai kuulekas alluv järgmisele bossile, ma töötasin kolm korda rohkem kui varem. Mitte vallandamishirmu pärast, ei, minus lihtsalt ei olnud jõudu enda eest seista, lihtsam oli kõik tööd üksteise järel ära teha, see säästis energiat ja auklikuks kulunud närve.
Ma ei osanud abi otsida, kui mu mees suri. Ehkki intensiivraviosakonna valvearst andis mulle kaks unerohutabletti, on need tänaseni alles. Ekstreemolukorras kohtud sa oma sisemise jõuga.
Aga nagu minu mees lootis enne oma surma, et keegi halastab ja päästab ta viimasel hetkel, ent nägi ainult viirastusi, nii lootsin ka mina, et keegi halastab ja mõistab, kui kohutavalt raskeks on mulle muutunud iga väiksemgi liigutus selles neetud linnas. Ent kohtasin ainult ärihuvisid. Ma ei osanud end mõistetavaks teha ühiskonnas, kus surm on keelatud ja leina jaoks pole kohta. Kõigi hädade vastu pakutakse sulle tööd.
Miks keegi ometi ei öelnud, et depressiooni korral võib võtta kaheks kuuks töövõimetuslehe? Ei, ma ei taha sinna enam kunagi tagasi minna.
Siin, ema Ganga rüpes, jumalate seljataga, tunnen, et olen päästetud. Sel paigal on ravitoime. Mitte ilmaasjata ei peeta seda pühaks linnaks.
Igal õhtul lähen hotelli jõe poolt, üle põletusghati. Seisan seal pimeduses ja jälgin leekide mängu. Tunnen lausa füüsiliselt, et see põletab ka minu leina. Puhastab.
Olen õnnelik, sest ei pea enam peitma oma surmakogemust. See mõjub vabastavalt, lausa kirgastavalt. Indias lastakse surnutelgi elada. Tunnen, et olen lõpuks koju jõudnud.
Torman kohe, kui päike on tõusnud, internetipunkti ukse taha ja ootan kannatamatult selle avamist, sest tahan küsida sõbrannalt, kas ta oleks nõus elama minu korteris ja hoolitsema minu kahe kassi eest veel mõne kuu. Ehkki ajavahe Eestiga on 3,5 tundi ja Eestis alles väga varajane hommik, vastab ta kohe. Ta lubab minu kassid oma hoole alla võtta, ärgu ma muretsegu.
Järgmise sammuna teadustan meili teel oma ülemustele, et jään Indiasse ega naase niipea.
Seejärel lähen väga-väga aeglaselt, pea maas nagu samme lugedes, mööda Gangese serva oma hotelli poole. Julgustan ennast loosungliku sisekõnega:
„Super! Ära tegid! Sa oled ju alati tahtnud suurlinnas elada! Tubli!”
Ja teine, arem ja alalhoidlikum pool noogutab vaid õige pisut ebalevalt:
„Jah, ma ei taha enam kunagi nii kaugele maailma servale tagasi minna. Mõtle, kui see kilpkonn, mille peal me triivime, komistab, siis lendavad nad seal kõik üle ääre.”
Hindu kosmoloogia hakkab külge otse õhust, kui oled kord otsuse teinud. Nagu ka kergelt udune olek, mis muudab su laisaks, aga õnnelikuks. Milleks kiirustada, milleks närvitseda, kui sa tead, et jumal astub alati esimese sammu.
Tõstan pea – olen märkamatult jõudnud põletusghatile – ja näen enda ees templit. Imelik, et ma ei ole seda templit enne märganud, ehkki minu kodutee viib iga päev siit läbi. Vaatan uudishimulikult läbi aknavõre sisse ja näen ilusat joogit, kes Diwali ööl lõhnaküünlaid põletas. Aga kui tollal oli ta ümbritsetud säravoranžides rüüdes pühameestest, siis nüüd on templis karmid hallides nartsudes tüübid, kes heidavad ümbrusele sünkjat varju.
Joogi istub dhuni, rituaalse tuleaseme ees ja segab suurte tangidega tuhka. Nähes mind, viipab ta kutsuvalt. Ma ei julge siseneda, tempel asub kaldanõlval ja sissekäiguks on trepp, mis viib allapoole, nagu maa sisemusse. Ülemisel trepiotsal istuvad kolm koera. Joogi naeratab veel kord, ent ma eelistan jääda välja. Aega ju on, ma ei sõida ära.
Kummaline, et ta ilmus just nüüd, kui olin kõhklused lõpetanud ja otsustanud jääda.
Minu esimene kohtumine Kašiga oli seitse aastat tagasi. Pärast pikka ja rasket budistlikku seminari jätsin vallatleva nunna Bodhgaya pimedasse hotellituppa ja suundusin enne kukke ja koitu bussi peale, võtmata kuulda ühe kaastundliku munga hoiatust, et bussisõit Varanasi võtab väga kaua aega ja parem oleks sõita rongiga. Kartes India hulluksajavaid raudteejaamu ja rongide hilinemist, mõtlesin kergemeelselt, et 200 kilomeetrit – kaua see kaua ikka olla saab? Kuus tundi? Kui hommikul kella kuuest sõitma hakkan, jõuan keskpäevaks kohale.
Ent sõit kestis 13 tundi. Liikusime teosammul mööda tolmumattunud teed. Kohati oli tolmupilv nii paks, et kattis kogu maa ja taeva, meenutades jumalate hämarat maailmalõpu eel. Läbi tolmu paistsid ainult kaamelite pead, kes möödudes bussiaknast sisse vahtisid. Mõnes külas tungis bussi nii palju rahvast, et kahesel istmel istuti viiekesi. Olin juba enne külmetanud, pea valutas metsikult, bussis loksudes jäin aina haigemaks.
Varanasi jõudes hakkas kergelt hämarduma. Mul oli võetud pilet Sarnathi, Varanasi budistlikku äärelinna. Ent Kaši loojanguvalguses juhtus minuga midagi. Tundsin seletamatut kutset ja hüppasin bussist maha.
Olin nii nõrk, et ei suutnud hakata hotelli otsima. Vedasin end raudteejaama ja võtsin voodikoha sealses puhketoas. Arvasin, et veeta öö kenade puhaste India naiste hulgas polegi nii halb perspektiiv. Aga toas olid ainult mehed. Kakskümmend meest, kelle nelikümmend musta silma iga mu liigutust pingsalt jälgisid.
Kempsul polnud ust ees, õiendasin seal tagasi vaatamata oma häda ära ja võtsin kraanist kruusiga vett, et see keeduspiraaliga keema lasta, sisendades endale, et kõikjalt vastu vaatavad silmad on vaid tähed öötaevas.
Öösel tõusis palavik ja ehkki ööd on jaanuaris külmad, ärkasin oma magamiskoti sees higiloigus. Tundus, et minust voolab liitrite kaupa vett välja, iga väiksemgi pealiigutus tekitas metsikut valu ja ma hakkasin muretsema, et ega ma oma ajusid niimoodi välja ei higista.
Siis, taustaks kahekümne mehe norskamine, läks kõik järsku väga-väga selgeks. Ei tea, kas selline ongi valgustunud olek, mida ma sel ööl kogesin? Selgus ja meelerahu, taevalik õndsus. Saccidānanda*. Olin täiesti teadvel, ja ometi väljaspool teadvuse piire.
Hommikul läksin Durgā templisse. Mitte sellepärast, et ma oleksin tingimata tahtnud sinna minna, aga seda oli kaardi järgi kõige kergem üles leida. Päike lõõskas, olin kohale jõudes nii omadega läbi, et ei suutnud püsti seista ja ronisin kitsast treppi mööda templi katusele. Lamasin seal, kuni templivalvur vaatama tuli. Ilmselt oli minu olek nii kõnekas, et ta lahkus sõna lausumata.
Alla tagasi jõudes nägin nurganišis suurte ekspressiivsete silmadega jumalanna kuju. Ma ei teadnud, kes ta on, tema hakkas minuga kõnelema. Õigemini ta ei rääkinud, vaid lülitas justkui sisse minu sisemise ekraani, nii et ma nägin pilte oma silmade taga. Filmiklipp näitas mulle, kui lähedane võib inimene
