keelatud kanepitooteid, mis on siin nii tavalised. Igal õhtul hotelli minnes kostab mu selja taga pidev ussisisin: „Hash-hash-hash-hash-hash…”
Kaalun, kas küsida endale ka tilgake viskit, ehk lõdvestaks see mu koti ümber kangestunud käsivarrelihaseid. Aga siis jõuab ta oma jutuga bhanglassi juurde. Bhanglassi on hapupiimajook, mille sisse on segatud kanepit. Vivek räägib, et veebruaris, Šiva pulma-aastapäeval, kui suur jumal tõuseb ja tantsima hakkab, joob bhanglassit terve linn. Isegi need, kes aasta läbi mingeid joovastavaid aineid ei tarbi. Bhanglassit menüüst ei leia, seda peab spetsiaalselt tellima.
„Kas selles restoranis on võimalik tellida bhanglassit?” küsin.
See lause murrab tardumuse. Järsku algab sigin-sagin. Vivek selgitab, et bhanglassit tuleb tellida koos rohke toiduga, kuna see tekitab metsiku söögiisu. Meid juhatatakse ülakorruse söögisaali, mulle tuuakse tohutu vaagen mingit hautist ja Vivekile väike taldrikutäis riisi.
Bhanglassit on kolme sorti – lahja, keskmine ja kange. „Kas tellime sulle lahja?” küsib ta.
„Ei, keskmise,” vastan. Kui juba, siis juba. Tahan selle kogemuse täiega kätte saada.
Mulle tundub, et Vivek tellis siiski lahja. Sel pole mingit erilist maitset ega mõju. Hoian ikka oma kotirihma kindlalt üle rinna, ehkki Vivek leiab, et ma ei peaks selle küljes enam nii kramplikult rippuma.
„Loomulikult jää Varanasi,” nõustab ta. „Loomulikult saad sa siin hakkama. Sa ei saa mitte hakkama saada, kui sul on nii hea sõber nagu mina. Usalda mind.”
Ma usaldangi. Sõitsin ju koos temaga jumal teab kuhu. Ta võtab mu käe, vaatab sügavalt silma ja ütleb:
„Minu süda tunneb valu sinu südames. Räägi, mis sulle haiget teeb.”
Kuulan oma südant ega tunne seal mingit valu. Tahan koju, Gangese äärde, tagasi jõuda. Huvitav, mis see bhanglassiga õhtusöök maksta võiks?
„Nelisada ruupiat,” ütleb Vivek. No ei, protesteerin. Selles näruses restoranis ei saa ükski asi maksta nelisada ruupiat.
„Ma tegin nalja,” teatab Vivek. „Ma ju ütlesin sulle, et mulle meeldib narrida.”
Ta vabandab, et tal pole piisavalt raha kaasas ja palub mult 100 ruupiat arve tasumiseks. Piilun silmanurgast, kas ta arvet makstes omalt poolt ka midagi juurde paneb, aga mul ei õnnestu seda teada saada.
Ehkki Vivek tundub üsna purjus olevat, pole muud võimalust, kui istuda jälle mootorratta selga. Enne sõitmahakkamist topib ta suu mingit puru täis ja annab näpuotsatäie mullegi: „Näri, see värskendab.” Oletan, et see on aniisi ja suhkru segu, mida pakutakse restoranides toidu lõpetuseks, aga see on kibe ja kõva ja kohutava maitsega. Kahtlustan, et tegemist on beetliga.
Sellest saab minu elu kõige jubedam sõit. Vivek põrkab juba kohalt võttes vastu majaseina. Me kihutame täie hooga ülikitsastel tänavatel, tõmmates kõik kurvid sirgu. Rahvas tõmbub meie ees hirmunult kahte lehte. Sõidame otsa lehmale, kes õnneks meie peale ei pahanda. Tee tundub igaviku pikkune. Näen silme ees vilksatamas kõiki neid toredaid poekesi, millest olen iga päev mööda käinud, ainult et vastupidises järjekorras, tagant ettepoole. Näib, et see ei lõpe iial ära.
Pärast igavikku, kui mootorratas lõpuks seisma jääb ja ma oimetuna maha kobin, põrkan kokku Krišnaga. Ta on solvunud ja heidab mulle ette, et ma temaga kontserdile ei tulnud. Hakkan vabandama, et tegelikult ma ju tulin, aga… Vivek viipab ja me lähme edasi.
Krišna saab väga vihaseks ja hüüab meile midagi hindi keeles järele. Tundub, et vannub tuld ja tõrva. Vivek hõigub vastu. Nagu pudelikorjajad, kes on territooriumi pärast tülli läinud, tärkab kummaline võrdluspilt.
Suundume juba tuttavasse galeriirestorani. Ei tea, kas surmasõidust või bhanglassist, aga olen järsku eriliselt läbinägelik, nagu oleks mu aju mõne targema inimese omaga ära vahetatud. Kardan, et see uus tark inimene minu sees arvab, et Varanasi jäämine on viga ja saadab mu koju tagasi. Vaatan ghattide maagiliselt värelevaid tulesid ja räägin talle, kui armunud ma olen sellesse linna. Linna, millel on seitse nime, kui mitte arvestada lääne rändurite pandud nimesid nagu India Ateena, hindu Jeruusalemm, hindu Meka, India Oxford ja Cantebury üheskoos.
„Valguse tõttu, mis siin särab ja mis on sõnulseletamatult Šiva, olgu tema nimi Kāšī,” on kirjas vanas hümnis „Kāšī khanda”.
Linna kõige vanem nimi Kāšī oli kasutusel juba 3000 aastat tagasi. Võib-olla on see nimi tulnud kõrgest kasa* rohust, mis kasvab Gangese kallastel, võib-olla pandud iidse kuninga Kasa järgi, ent üldiselt arvatakse, et see on tulnud sanskritikeelsest sõnast kas – särama, sätendama, ilus olema. Sõnamäng rõhutab linna seost valgustumisega. Kāšī äärelinnas pidas Buddha 600 aastat enne meie aega oma esimese jutluse.
Vārānasī nime on mainitud nii budistlikes džaatakates* kui ka hindu eeposes „Mahābhārata”*. „Padma puraanas”* antakse teada: „Varanā ja Asī on kaks jõge, mis on jumalate poolt paika pandud. Nende vahel on püha maa, millega võrdväärset ei leidu kuskil ilma peal.”
Need pole lihtsalt jõed, vaid pärinevad algolend puruša* kehast – Varanā tekkis kosmilise hiiglase paremast jalast, Asī vasakust. Maa nende vahel on parim paik palverännakuks, see suudab vabastada kõikidest pattudest.
„Džabala upanišadis”* kirjeldatakse Asīd ja Varanād mitte kui geograafilisi, vaid sisemisi jõgesid, müstilisi veene, mida mööda liigub peenkeha psühholoogia. „Teda kutsutakse Varanā, kuna ta tõkestab kõik meelte patud. Teda kutsutakse Asī, kuna ta hävitab kõik meelte patud.”
Kui pühakult küsitakse, kus asub Varanā ja Asī kohtumispaik, vastab ta:
„See asub seal, kus nina ja kulmud kokku saavad. See on taeva ja maa kohtumispaik.” Niisiis kuuendas tšakras*, kolmanda silma kohas.
Nii kutsuti linna moslemite valitsemise ja Briti koloonia ajal. See on tulnud paalikeelsest Vārānasī versioonist Bārānasi, millest kujunes ajapikku Banaras. Moslemite sissetungimise aegadel lõhuti hindu templid mitu korda maatasa. Seetõttu on linnas väga vähe ehitisi, mis on vanemad kui paarsada aastat. Ometi on säilinud linna keskaegne atmosfäär ja ehkki linnas on tänapäeval elekter, paljudes kodudes külmkapp ja telekas, pole vanalinna elustiil aastasadadega kuigivõrd muutunud. See on vanim elav linn maailmas.
Suur jumal Šiva, kelle iidne nimi on Rudra, elab selles linnas päriselt. Ta elab mitte ainult templites ja lingades, vaid ka tänavakivides, puudes, loomades ja linnarahvas. Kõik, mis puudutab Kašit, muutub temaks, nii nagu vein, mis valatakse Gangesesse, muutub Gangese veeks.
Kašit nimetatakse Rudrāvāsaks mitte ainult sellepärast, et Rudra elab siin, vaid et igaüks, kes siin elab, on samuti Rudra. Teda tuleb austada nagu Rudrat ennast.
Ehkki Šiva elab igal pool ja igaühes, elab ta siin erilise intensiivsusega. Membraan selle maailma ja teispoolsuse vahel on siin nii õhuke, et see on peaaegu nähtamatu.
Šiva ütleb ühes oma puraanas: „Kuna ma ei hülga teda kunagi ega loobu temast, olgu selle suurepärase koha nimi Avimukta.”
Legendi järgi on see koht, kus šivalinga esimest korda maa peale ilmus, väljendades jumala kohalolekut. Isegi kui kogu maailm hukkub, hoiab Šiva oma kolmhargiga linna ikka
