le>Igal aastal sõidavad tuhanded vabatahtlikud Aafrikasse ja Aasiasse võitlema HIV-i, reostuse või kultuuripärandi hävitamise vastu. Rõõmsad noored peavad missioonil olles blogisid, mõned kirjutavad naastes raamatu. Enamjaolt annavad need kirjutised edasi vabatahtlikkust ümbritseva õilsuse ja ennastohverdava maailmaparandamise oreooli.
Minu kogemus Keenias oli veidi teistsugune.
Mitte et maailmaparandamine ei oleks olnud ka minu eesmärk. 2008. aasta talvel olin volunturismikorraldajate sihtrühma täiuslik esindaja. Kuus aastat sotsioloogia õppimist oli arenenud piirideta entusiasmist närvilise lootusetuseni. Mida rohkem õppisin tundma ühiskonna toimimise telgitaguseid, seda absurdsem tundus mulle, et me neid reegleid, mis me ise maailma toimimiseks välja oleme mõelnud, muuta ei suuda. Mulle näis, et ma võingi uurima ja kirjutama jääda, kuid maailm sellest paremaks ei muutu.
Lisaks kasvavale soovile miskit käegakatsutavat korda saata tundus mulle ülikooli kabinetivaikuses tööd tehes, et inimesed jäävad minust ainult kaugemale. Instituudikaaslaste viisakad kohvijoomised, liturgilised reedeõhtud marsruudil Noku – von Krahl – Levikas näisid mulle kombetalitustena, milles inimestel oli vaid statisti roll. Isegi kõige lähedasemad läbikäimised jäid mingi kindla reeglipärase tantsu tasemele. Seda oli rohkem kui osa, mida kirjutada eestlaste omaettehoidmise arvele.
Vajasin ja otsisin muutust. Vabatahtlike kirjeldused oma tegemistest olid ka mind mõjutanud ja mulle näis, et teoreetiliste asemel reaalsete probleemidega rinda pistmiseks on üks humanitaarmissioon just see, mis mulle sobib.
Kuna vabalt lehviv hipide maailmaparandamisind on surutud noorteorganisatsioonide, arenguabiprogrammide ja Rahukorpuse korrastatud raamidesse, oli edasine lihtne. Need asutused toimivad kui suured reisibürood, tõsi, veidi üllamatel eesmärkidel. Kas soovid maailmaratta halastamatule pöörlemisele vastu seista? Kas soovid aidata väeteid ja vähepriviligeerituid? Selge, siin on teile voldikud. Palun, minge koju, mõelge asja üle järele ja võtke siis uuesti ühendust.
Nii ma siis kirjutasingi motivatsioonikirja ja saatsin CV konkursile, kus valiti vabatahtlikke erinevatesse Aafrika ja Aasia riikidesse. Üks Keenias läbi viidav programm tundus mulle igati sobivat. „Kogukonnapõhine linnaplaneerimine” ütles programmi tutvustus ning oli nii ebamääraselt kirjutatud, et lugesin sealt välja just seda, mida vajasin: vaesteaguli elanikega koostöös elamistingimuste parandamine. Aafrika oli ka just sobiva raskusastmega probleemide pundar, kus oma kauakogutud teoreetilisi tarkusi proovile panna. Kui maailma muuta, siis ikka seal, kus seda kõige rohkem vaja on!
Vabatahtliku tööst räägib siin raamatus tegelikult ainult üks lugu. Laias laastus peaks see ütlema ära, mis minu missioonist lõpuks välja kukkus. Eks allpool saab see selgemaks, aga õilsusest ja ennastohverdavusest on minu lugu üsna kaugel.
Aga sellepärast ei tahtnud ma jätta veel oma Keenia kogemusest kirjutamata. Vastupidi. Mulle tundub, et veidi teise nurga alt vaadatud, võiks vabatahtlikuna võõras riigis viibimine avardada nägemust sellisest üritusest. Kuna mina ootasin ikkagi seda, mida vabatahtlikest lugenud olin, siis korrastas juhtunu veidi minu arusaamu. Kirjutades oli lootus, et ehk vähendab see raamat tulevaste, eriti entusiastlike vabatahtlikukandidaatide võimalikke pettumusi.
Lisaks humanitaartegevusele tõmbas mind Must Manner. Olin äsja käinud noortekonverentsil Jaapanis ning sealne reserveeritus ja kombekas käitumine jättis sügava mulje. Kuid oma võõrandumises tundsin tungivat vajadust mustanahaliste vahetuse ja elurõõmu järele. Ootasin kannatamatult augustikuuni, et lasta ennast sellest kaasa tõmmata. (Mitte et mul oleks kuigipalju Eesti monokroomses maailmas mustanahalistega kokkupuudet olnud, aga mõnevõrra siiski.)
Seepärast, kui esimesed tagasilöögid Keenias olid vastu võetud, otsisin ja nautisin seda enam enda ümber sagivaid inimesi ja esimest viibimist Aafrika päikese all. Peamiselt inimestest see raamat räägibki – väikestest lugudest, värvikatest juhtumistest.
Aafrikas käinud eestlasi on omajagu, kuid turistina riiki läbides ei saa ehk sellist maiku tegelikust elust tollel mandril. Selle raamatuga löödud kild suurest lahmakast toob loodetavasti eksootikat veidi lähemale. Võib-olla väheneb nii ka võõrastus, mis eestlasel pahatihti neegriga suheldes tekib.
Olin Keenias kokku neli kuud augustist novembrini 2008. Pole just pikk aeg täiesti teistsuguse maailma ja teistlaadi inimeste tundmaõppimiseks. Sellepärast saigi raamatu nimeks „Kättpidi Keenias”. Just niipalju tundsin, et olen torgatud suurde, kuumavasse ja põnevasse tiiki nimega Keenia. Siin on kümme lugu, mis kõige tugevamini sõrmede otsa haakusid.
Aitäh perele, Silverile, Terjele ja minu merevennale Monicale.
ESIMENE PUUDUTUS
Bussist väljudes liibub vastu ihu soe ja kergelt niiske õhk. Vähesed unised inimesed, kes ei ole juba linnaservas maha läinud, potsatavad minu järel kõnniteele. Coast Pekee buss on peatunud suvalise bensiinijaama kõrval. See ongi lõpp-peatus. Kell on pool kuus ja Mombasa ärkab koos meiega. Vaikselt tuksudes peatub meie kõrval kolmerattalise roller-taksoga tõmmu monokulmuga mees. „Taxi?” küsib ta pigem ilme kui sõnadega. Viipan eitavalt ja tema tuk-tuk puksub eemale.
Kõrvulukustava vilinaga kimavad meist mööda matatu’d. Meid silmates võtavad need minibussid hoo maha ja bussiabilised, end ühe käega kinni hoides uksest välja riputades hõikavad: „Town! Town!” või „Ferry! Ferry!”, ja kui me ei reageeri, kimavad dancehall’i kõmades ja valuvelgede välkudes mööda teed edasi. Pärast pikka öist sõitu tahaks nüüd küll veidi kõndida.
Sinise- ja valgeruudulist kahhelpõrandat söögimajaesisel terrassil pühib valges kitlis noor poiss ja ümiseb endamisi mingit laulu. Meid nähes ümin vaibub hetkeks, ta laseb meid mööda ja siis jätkab pilku tõstmata oma tööd. Nurga peal õhutab pisikese liivakellakujulise jiko-ahju all süsi halatis mees. Seab siis kahe kasti peale asetatud lauale ritta kruusid ja võtab kuskilt välja kausitäie kolmnurkseid saiakesi, mandazi’sid.
Vaevu sada meetrit edasi, panga ukse ees istub poollamaskil imekõhn vanamees. Meid nähes upitab ta ennast käte abil köntidele, mis tema jalgadest on järele jäänud, ning sirutab meie poole oma tolmuse käe. Inimesed meie ümber valmistuvad hommikusöögiks.
Linna keskele jõudes silman eemal turulette ja nende peal virnade kaupa puuvilju. Küsin koraani lugeva moslemimütsis mehe käest apelsinide ja avokaadode hindu. Teeme kaupa. Tahan osta kaasa ühe ananassidest, mis ripuvad leti kohal varikatuse küljes. Maast sinna ei ulatu. Ta küsib soolast hinda, aga ma jään nõusse. Ilmselgelt ei viitsi ta üles ronida, aga kauplemisvaim jääb peale. Ta ulatab mulle kilekoti viljadega ja istub siis kiiresti tagasi pingikesele, avab koraani ja jätkab pooleli jäänud kohast. Mingisugused turistid ei näi teda eriti morjendavat. On tähtsamatki teha.
Jah. Eks me Nicole’iga parajad turistid olemegi. Õngitsen seljakotist välja Lonely Planeti, otsin tulba pealt tänavanime – Mwembe Tayari Rd – ja keeran kaarti niikaua käes, kuni saan aru, kuspool on kesklinn. Vinname kotid jälle selga. Päike piilub juba üle araabia pitsiga kaunistatud majaderivi ja särk kleepub kergelt ihu külge.
Mulle ei meeldi siin turist olla. Keenia on minu jaoks nii võõras, nii kauge, et pigem näen seda maadeavastajate maana. Romantiline valge laik kaardil. Ehkki tegelikult olen umbes saja viiekümne aastaga mööda pannud. John Henning Speke, püss seljas, jõudis Niiluse lätet otsides esimese kahvanäona Victoria järveni Lääne-Keenias 1858. aastal. Läbi kaardistamata savanni ja tundmatute mägede.
Nüüd ei juhata sellel avastamata maal teed pelgalt kaardid, vaid lausa teejuhid: „Kõndides sada meetrit edasi, näed paremal maja, mida tuleb selle ajaloolise väärtuse pärast silmitseda…” Topin reisiraamatu tagasi kotti ja mõtlen ümbruse vähemalt hallikaks laiguks. Pealegi, paigad ei ole ju avastatud, kui valge inimene ei ole neid oma silmaga näinud. Victoria järve ääres elasid tuhanded
