veidi eemal. Süda on kerkinud kurgu kõrgusele ja mulksub erutusest. Harjumuspärane tsivilisatsioon on kusagil määramata kauguses.
Telke üles sättides mureneb ka senine ettekujutus hoolsalt ja siiralt pärimusi hoidvast hõimurahvast. David, läbi ja lõhki nairobilane, ajab teksad ja pusa maha, keerab masaide punasekirju teki, ngarasha endale ümber ja riputab ehistega paela vööle. Ta jääb kogu meie siinoleku ajaks sellesse rõivastusse ja kipub uhkeldama, et kohalikud peavad teda masaiks.
Mulle tundub, et ta ajab kägu, sest ta on hoopis kikuju ja masaide näokuju on äratuntavalt piklikum, peenema nina ja kitsaste oimukohtadega. Ei erine David tallinlasest, kes jaanipäeval mulgi kuue selga ajab. Traditsioonid lendavad ühest aknast välja ja inimlik edevus teisest aknast sisse. Koos rõivastega võtad varnast ka identiteedi.
Kui ma ümbrusega vaikselt kohanema hakkan, tunnen, kuidas seniõpitud arusaamad jätkavad pudenemist. Tühjus, lõvihirmus laagriplats ja masaideks riietuvad kikujud leiavad minu maailmamõistmises pragusid ja kraabivad sedakaudu koorikut vahetu kogemise eest ära. Seda magedam üllatus tabab mind järgmisel hommikul, kui meid maastikubussiga Masai Mara looduskaitsealale sõidutatakse.
Tuhandete ruutkilomeetrite suurune looduspark on siinsamas, aga jalgsi siin looduses käia ei tohi. Kogu eksootika veereb turvalise pildireana klaasi taga. Kui bussijuht silmab kauguses mõnel künkanõlval kobaras seisvaid Land Rovereid, kimatab ta mööda esimesi ettejuhtuvaid, looduskaitseala rohumaad ämblikuvõrguna katvaid rattaroopaid kohale, sest ilmselt on seal mõnda pudulojust näha.
Ühest järjekordsest maastikumasinate rühmast turritavad välja teleobjektiivid nagu kuulipildujad. Siin tehakse filmi. Minu jaoks ei erine keppivate lõvide bussiaknast vaatamine sellesama telekast nägemisest. Ekraan on ainult pisut suurem. Pärast esimesi kohtumisi faunaga lasen bussiistmel vaikselt silma looja. Inimloomad on palju huvitavamad.
Oma ängistuses tunnen kihvatavat vimma turistiseltskonna vastu, keda kohe pärast päikesetõusu aknast näen. Kallilt õhupallisafarilt saabuvatele khakivärvi kaabudega kõhukatele kahvanägudele katab paarkümmend punases pintsakus mustanahalist kelnerit keset savanni laua.
Kui õhupalligondlid maad puudutavad, keeravad kokad gaasipliitidel leegid kõrgemaks, kelnerid pakuvad šampanjat ja küsivad, kuidas härrad hommikumune soovivad… Ilmselt pole sõrmipidi ninasarvikujälgedes sorkimine nende turistide eesmärk.
Minu kaasreisijate energia on kadestamisväärne. Samal ajal kui eurooplased päikesest rammestunult lamavad, mängivad kohalikud jalkat või laulavad midagi. Edevus, kavaldamine, suurustamine ja enesekindlus on poiste pärisosa. Tüdrukud istuvad ringis tagapool ja naeravad. See on nende ülesanne.
Sama päeva õhtul võtame telkimisplatsil veidi napsu. Pisut vindisena lõbustavad poisid ennast üksteist solvates.
See ei käi mitte niisama.
„Wase! Wase! – Kutid! Kutid!” hüüab keegi poistest ja astub pimeduses ringis istuvate inimeste keskele.
„Eeeh!” vastavad istujad nõustuvalt.
„Wase! Wase!” kütab esineja veel teisi üles.
„Eeeh!” „Your home is so small,” näitab seisja kellegi peale, „that if you buy a box of matches you have to sleep outside!”
Kõik naeravad. Püsti tõuseb solvatu või keegi teine ja teeb läbi samasuguse üleskütmisrituaali. „Wase! Wase!”
„Eeeeh!”
„See kutt on nii must, et kui talle helistada, siis ütleb hääl torus: vabandust, inimest, keda te otsite, ei ole kuskil näha!”
„Wase! Wase! See kutt on nii tuhm, et kui ta autot ostab, küsib ta, kas see on isane või emane!”
Ja samas vaimus edasi, kuni inglise keele asendab suahiili keel ja kuni mõne solvaja keel muutub nii pehmeks, et ta telki tuigub.
„Kas sa tahaksid midagi erilist?”
Pimedusest kõlava küsimuse esitas Elvis, palju reisinud ja sõbralik masai, kes meiega koos Nairobist kaasa tuli. Muidugi tahan. Ta palub mul oodata ning kaob akaatsiavõsa vahele pimedusse. Istun oma telgi ees ja vaatan tähtedest punnis taevasse, kui ta kahe teise poisi saatel tagasi tuleb.
„Proovi seda,” sõnab Elvis ja ulatab mulle pooleteiseliitrise plastpudeli.
Kuuvalguses on näha ainult pudelis loksuv hallikas vedelik. Võtan ettevaatlikult ühe lonksu. Maitseb kergelt käärinud, magushapu ja veel millegi hoomamatu järele.
„Mis see on?”
„Osugoroi. Traditsiooniline masaide pruul. Nagu vein.”
Tõepoolest võib pimeduses ette kujutada, et joon kehvemat sorti valget pakiveini. Aga ikkagi teistmoodi. Kergem, magusam ja vürtsisem. Elvis seletab, et osugoroi tegemiseks korjatakse kõigepealt erinevaid taimi ja juuri ning keedetakse nendest pikkamisi tõmmis. Taimenimedest oskab ta nimetada aaloet, mida ma ennist Taleki külas suurte põõsastena kasvamas nägin. Teisi nimesid oskab ta vaid suahiili või masai keeles. Taimeleotisele lisatakse mett.
„Palju mett. 50-liitristesse tünnidesse läheb 20 liitrit mett. Ja ei midagi muud. See on täiesti puhas, ilma konservantideta, tervendav jook,” kõneleb Elvis vaikse häälega tsikaadide sirina taustal, samal ajal kui pudel meie vahel ringi käib.
Hea kerge on seda juua, esimene pudel saab kiiresti tühjaks, tuuakse välja veel teinegi. See on hoopis kangem. Poisid suurustavad, et kõik need taimed aitavad immuunsussüsteemi parandada, potentsi tõsta ja mida kõike veel… Igatahes jääb sellest ka vinti. Ei miskit uut siin kuu all.
Paari tunni pärast seisab kottpimedas põõsastikus kellegi kohaliku poisi Toyota. Sinna topitakse üheksa inimest ja sõidame läbi lameda rohumaa Talekisse baari.
Turuplatsil nähtud majade tagakülgedest avastame kolm pisikest joomakohta. Excellent’i-nimelises on seinte ääres vakstuga üle tõmmatud lauad ja plasttoolid. Ühes nurgas saab traatvõrgust kuubikust jooke osta, teises nurgas on kohalik seltskond juba kohad sisse võtnud ja vaatab meie sissemarssimist suuril silmil. Meie, valged, vaatame sama suurte silmadega vastu.
Õhtu ei ole jahe, aga siinsed elanikud on soojaga harjunud ja kannavad sulejopesid ja suusamütse. Võtame mõned soojad Tuskerid ja istume olukorda kaaluma. Lae all teraspuuris ripub telekas, kust lastakse reggeton’i ja traditsioonilisemat bonga-muusikat.
Küsin, millest tiigrinahka riietatud muusik laulab.
„Barack Obamast,” vastab Elvis.
Müsteerium.
„See on kuulus laulja, Tony Nyadundo, ta on luo hõimust nagu Obamagi.”
Tagasi Nairobis olles otsin Nyadundo plaadi poest üles. Ümbrise ühel pool on tiigrinahas ja mütsiga pintslitaolist saua hoidev laulik, teisel pool pilt Obamast Valge Maja taustal.
Meie seltskond suureneb Rizi ja Anna võrra. Riz on hindu ja Anna rootslane, nad töötavad siiinsamas lähedal turismilaagris, kus me päeval väikse ringsõidu tegime. Elamine on seal võimas, mitte nagu meie telklas: püsivad kolmetoalised telgid, eraldi vannitoa ja rõduga.
Riz, kes juhatab laagri reklaamitööd, räägib, et 2006. aastal Keenias
