õhtuti „Ole mureta” sildi alla kokku ajab. Osa sellest on moodsa mõtlemise õhedus ja õrn iga. Arusaam elust, mis kuhugi suunas areneb ja peaks homme olema parem kui täna. See mõttemuster on mulle nii omane, et ma ei oskagi muudmoodi.
„Tööd tuleb teha, siis saab sust inimene!” heliseb ühes kõrvas eesti keeles. „Ah ära jama! Rõõmu tuleb tunda täna, kohe praegu!” kõlab teise kõrva suahiili keeles. „Ma elan slummis, süüa on vähe, poliitikud on korrumpeerunud. Mured? Mis mured?! Mais annab saaki neli korda aastas!”
Ja valge osa keenialastest laseb ka ennast lõdvemaks, unustab protestantliku kasinuse ja naudib vabadust, mida kodust kaugel olemine lubab. Nicholas Best pani Keenia koloniseerimise ajaloost rääkiva endakirjutatud raamatu pealkirjaks „Õnnelik org”. Nairobis pidutseti juba siis, kui siin polnud muud kui rongide ümberistumisjaam sisemaale suunduvatele uudismaarajajatele. Viimane valge tugipunkt enne lõputut savanni, kus valmistuti retkedeks ja elati end tagasi tulles omade seltskonnas välja.
Rohkem kui pooled valgetest elanikest läksid pärast Keenia iseseisvumist 1963. aastal koju tagasi, aga miski on kolooniaaegsest atmosfäärist säilinud. Ärimehed, vabatahtlikud, misjonärid ja konsultandid elavad siin mõne aasta ning lähevad siis järgmisele põllule, mida harida või kust saaki lõigata. Endiselt hõljub Nairobi kohal seikluse ja puhkuse tunnet.
„Oled sa abielus või kohalik?” tavatseti sajandi alguses väikese flirdi alustuseks küsida. „Mis juhtub Nairobis, püsib Nairobis,” öeldakse nüüd. Tollal kohtus kohviplantaator jäljekütiga, kes pärast mõnda kuud savannis matkamist jälle inimeste seltskonda nautis, nüüd kohtub ÜRO intern Briti arstiga. Isegi lood ei erine palju nendest, mida Nairobi Country Clubis korvtoolides kuulati. Mingil moel on ka nüüdsetes lugudes sees kohustuslik lause: „Ja seal ma seisin, laup vastu pühvli otsmikku, püss tühjaks lastud ja püssikandja sealsamas puu otsas…”
Ja nagu tollal, kiljatab selle peale vaid mõni äsjasaabunud preili, kohalikud prouad on neid lugusid juba sama küti käest loendamatuid kordi kuulnud. Nende jaoks on saabunud mussoonihooaja puhul päevakorralisem teineteisega kogemusi vahetada, mismoodi oleks pikas õhtutualetis kõige parem autot pori seest välja lükata.
Jah, miski on muutunud, aga palju on jäänud samaks. Ngong Road Race Tracks on tõeline inglise traditsioonide kants, mis peab pealetükkivatele muutustele senini kindlalt vastu.
Masai Maras kohatud Riz viib minu ja mu korterikaaslase Monica ühel pühapäeval hobuste võiduajamistele. Võtame külmad Tuskerid ja toetame ennast tribüünile vaatama, kuidas kõrgete Aafrika puude all sebivad sajad hasartis inimesed lahtises kihlveokorraldajate telgis. Siis tulevad nad tagasi sõitu vaatama, kihlveolipikud erutatud sõrmede vahel. Kaugemalt vaadates moodustavad inimesed tribüünil omalaadse mustri: mustad on servadel, keskel VIP-tsoonis on valged.
Rohukamarat värisema pannes kihutavad džokid teadustaja ingliskeelse mulina saatel tuhande viiesaja jardi lõpusirgel. Pärast finišit langevad pooled kupongid nagu sügisesed lehed murule, teine pool rahvamassi valgub kihlveotelgi poole võitu kasseerima. Tribüüni keskel aga kiigutavad jalutuskeppe pühapäevakübarates valged pensioniealised, halvad inglise hambad erutusest irevil.
„Ei tea kas Hall Hunt suudab Bongomanile sellel hooajal ära teha? Teen vist selles jooksus 2–8 svingi.” Nõnda arutab minu kõrval kaks krunniga prouat murelikult binokliga stardivärava poole kiigates. Rüüpan õlut ja tunnen ennast imehästi. Pole kahtlustki, et ka mina härrasrahva hulka kuulun.
Koorekihi osana tunnen ennast ka samal õhtul Westlandsis asuva Havana klubi uksest sisse pressides. Siin võib igal nädalapäeval kohata valgeid vabatahtlikke, musti muusikuid, mõlemat rassi ärimehi, kerge saagi peal väljas naistekütte ja kerge saagi peal väljas prostituute. Kodust kaugel elavate inimeste pinge maandatakse kohalikesse meega magusaks tehtud caipirnha’desse ja sadadesse pudelitesse jahedatesse Tuskeritesse. Siit tunnen ma leidvat endiselt jäärapäisete, hoogsate ja teotahteliste kolonisaatorite meeleolu.
Baari tänavapoolses osas, pungil täis verandal räägin pika blondi tüübiga, kellel on Lõuna-Somaalias mõned elektroonikapoed. „Ka paar aastat vana elektroonika on nende jaoks kõige uuem. Ükskõik mida sinna viia – videomakke, miksereid, mobiiltelefone,” seletab ta, kerge naeratus huulil ja taskutes käed. „Muidugi, turvalisusega on väike probleem. Saadetistele tuleb relvastatud valve kõrvale panna. Aga kui kaup on juba poes, siis on sellega korras. Kasum on kena. Pealegi, paljudes peredes ei ole elektrit. Nad peavad käima poodides oma mobiiliakusid laadimas. Minu poodides,” muigab ta, rüüpab viimase õllelõpu ja istub siis 250-kuubikulise mootorratta selga, mis sealsamas baari kõrval seisab. Mitte Metsik Lääs, vaid Metsik Lõuna.
Elu sõna otseses mõttes pulbitseb minu ümber. Sealsamas suitsuruumis tutvun kaks minutit pärast elektroonikaärimehe lahkumist kellegi Rumeenia päritolu hollandlasega, kes ilma mingi sissejuhatuseta teatab, et ta kõrvaldati töökohalt ÜRO-s, sest kolleegide seas hakkasid levima pildid temast alasti oma koduaias peo ajal basseini hüppamas. Ta sasib musti krussis juukseid, ja räägib kohe sinna otsa silmade põledes midagi Keenia naiste võludest ning tuigub kergelt. Tema kõrval seisev sõber röögatab: „Aga palka makstakse sulle ju edasi!” ja nad mõlemad möirgavad naerda.
Jah, kunagi uudismaad raadanud inglased tegid vist veidi raskemat tööd kui tänapäeva sisserännanud. Lisaks savanni taltsutamisele tegelesid nad ju ka tõrksate kohalike endale sobivatesse raamidesse surumisega. 42-st erinevast rahvakillust, mis joonlauaga kaardile tõmmatud Keenia piiride vahele jäid, põtkis enamik vastu.
Ainult kikujudega läks kolonisaatoritel lihtsamalt. Kunagi üsna vähearenenud metsarahvas, said nad inglaste saabudes kiiresti aru, kustpoolt kasulikum tuul puhub. Selleks ajaks, kui nende hõimlane Jomo Kenyatta esimeseks presidendiks valiti, olid kikujud koloonia bürokraatiamasinas kõige kõrgemale roninud. Kui kolonisaatorid maad riigile tagasi andsid, jagas president need suuremalt jaolt oma hõimlastele. Nii on nüüdki enamik tulusatest äridest kikujude ajada. Jõuga koloniseerimine ei ole kaugeltki nii edukas kui enesekoloniseerimine.
Kohtan Somaaliasse elektroonikat müüvat poissi korra veel kellegi Ashi sünnipäeval. Mind on siia toonud saksastunud poolakas Magdalena, minu paariline vabatahtlikutöös. Tema on kuhugi peo peale kadunud. Seisame elektroonikakaupmehega peosaaliks muudetud garaažis ja kummutame õlut.
„Ameerikast!” karjub ta blond pea minu kõrval kõrgudes üle diskomuusika.
„Ma mõtlen, mis osariigist?” karjun ma ülespoole vastu.
Diskotuled garaaži tagaseinas paistavad mulle silma ja panevad kissitama. Püüan ennast sedasi sättida, et need jääksid minuga rääkiva poisi varju. Ma ei taha, et ta arvaks, nagu ma kissitaksin selleks, et teda paremini kuulda. See ei läheks noorte nooblite ja enesekindlate ekspättide peo laheda atmosfääriga kokku. Mitte endiste pättide, vaid expat’ide – välismaal elavate anglosakside atmosfääriga.
„See on agressiivne, mees!” karjub ta vastuseks. „Ma olen Californiast!”
„Seda ma arvasingi!”
Pidu meie ümber võtab tuure üles. Rastapatsidega diskor garaažinurgas mängib 90ndate peolugusid – parasjagu midagi brasiiliapärast. Kaks musta tüdrukut kõlgutavad jalgu, istudes pika laua peal, millelt külalised endale järjest jooke plasttopsidesse valavad. Paarkümmend inimest seisavad ja tantsivad tühjas kaheautogaraažis või selle ees väiksel sillutatud platsil. Juba ammu on pime.
Keegi tuleb maja poolt, minu selja tagant hüütakse: „Hei, Ash!” Pööran pilgu saabuja suunas. Ma pole teda kunagi näinud, Magdalena
