raha omamine ja mitteomamine tähendab seda siin sõna otseses mõttes. Päevi, vahest nädalaid ei ole poistel-tüdrukutel üldse raha. Söönuks saavad nad kuidagi ikka, pere või sõprade juures või merest või hangeldades. Raha eest saab tsivilisatsiooni mõnusid. Elus püsimiseks seda niivõrd vaja ei ole.
Mina räägin vastu oma plaanist minna õhtul Mombasa kuulsasse reggae-baari Office. Olin äsja räbaldunud plakatite otsa liimitud värskelt afišilt lugenud kuulutust live-peo kohta samal õhtul. Mike teab Office’it küll. „See ei ole kaugel, sõidad praamiga üle lahe ja siis kohe paremal pool, veidi aega kõndida, slummi ääres.”
„Aga võta takso,” ütleb ta pärast mõnd hetke mõtlemist. „See ei ole hea naabruskond. Slumm. Valgel ei ole hea seal üksi käia.”
Ma ei tea, kuidas sellistesse soovitustesse suhtuda. Tundub, et valge inimene on siin endast jätnud mulje, et ta muud ei tee, kui sõidab maastikuautos mööda loomaparke ja heal juhul käib turul suveniire ostmas. Kõik, mis sellelt rajalt kõrvale jääb, on liiga ohtlik. Ma ei oska nautida sellist turvaümbrist.
Võib-olla on minus sovetieestlaslikku hoolimatust oma ja ligimeste elu suhtes. Ameeriklane küsiks vist kohe: „Is it safe?” Ühe firma suvepäevadel nägin, kuidas meeskonnaülesannet lahendavad eestlased ronisid hurraaga pingule tõmmatud köiele, panemata miskiks selle all juhuslikult ogadena turritavaid võsatüükaid. Seda pealt näinud firma ameeriklasest konsultant pidi peaaegu minestama.
Aga jätan Mike’ilt kuuldu igaks juhuks meelde.
„Aga, Peeter,” küsib Mike minult pärast hetke vaikust. „Kas sa tüdrukutega tahad tuttavaks saada?”
„Mis mõttes – tuttavaks saada?”
„Me võime minna veidi ringi jalutada, võib-olla kohtume mõne tüdrukuga. Kena tüdrukuga, hea iseloomuga.”
Nojah. Jääme tänavanurgale seisma. Minu hotell on siinsamas, aga ma ei taha nüüd kupeldaja Mike’ile täpselt näidata, kus ma elan. Säh sulle omakasupüüdmatu uudishimu! Aga samas huvitab mind ka see, mis nüüd edasi hakkab juhtuma.
„Et siis prostituutidega?”
„Ei, nad ei ole prostituudid. Ma räägin hea iseloomuga tüdrukutest. Prostituudid on näljased tiigrid, need tüdrukud on meeldivad,” seletab Mike naeratades.
„Kui palju tüdrukud maksavad?”
Mike muutub otsekohe hirmsaks keerutajaks. „Tead, see kõik sõltub. Võib-olla tahad nendega lihtsalt juttu ajada. Lihtsalt istuda ja õlut juua ja relax’ida.”
Mida rohkem ma pärin, seda rohkem Mike keerutab. Ta ei naerata nüüd enam nagu enne. Vist tunneb, et ma ei ole väga aldis ja vilab silmadega ringi. Käin ikkagi peale, sotsioloogina olen igasuguseid intevjuusid teinud ja lugenud ja see on minu jaoks põnev.
„Tead, see kõik sõltub,” pigistab ta lõpuks. „Oleneb, kui palju sul raha on. Võib-olla 1000, võib-olla 2000, võib-olla 3000 šillingit.” Tuhat šillingit on 150 krooni.
Tänan Mike’i ja jätan temaga hüvasti. Ei tea, kui palju tüdruk sellest endale saab? Slummides müüvat naised ennast 100 šillingi eest. Mul on vastik ja kurb. Sellepärast ka, et mul on tunne, et ma ei saa kuidagi oma valgest värvist välja. Tänaval ma ju lausa helendan, ma pole nii kaua Aafrika päikese käes veel olnud, et päevitus mind kuidagi aitaks.
Kas ma jäängi ainult müügimeeste ja kupeldajatega rääkima? Omamoodi võiks see olla ju huvitav, pool araabia, pool neegritarist prostituudi juures kuskil rippkardina taga. Aga selline turism ei ole minu rida, mõtlen araablaste hotelli treppi pidi üles trampides.
Kummutan väiksest pudelist Kenyan Cane’i nimelist suhkruroopuskarit ja vaatan hotellitoas ringi. Ma otsin kohta, kuhu fotokat peita. Ust on ilmselgelt mitu korda lukustatuna lahti löödud, uksepiita on nii mitu korda parandatud, et see näeb välja nagu tisleri õppevahend. See ei sisenda usaldust. Variante ei ole kuigi palju, tuba on askeetlik. Voodi, laud ja tool. Raudpuuris telekas. Veetsee. Katkise dušiotsiku all saab ennast peldikupoti kõrval isegi pesta. Laes tiirleb aeglaselt ventilaator.
Madratsi alla? See oleks esimene koht, kust ma ise vaataksin. Vaatan vetsus potitaguseid plastmassanumaid. Näevad üsna jälgid välja. Pealegi liiga väikesed. Viimases hädas uurin telekat. See ripub rauast raamis minu pea kohal nurgas. Proovin kaamera sedasi teleka peale asetada, et uksest sisse tulles seda näha ei oleks. Lähen ukse juurde ja kontrollin. Ei, rihma on veel näha. Kohendan seda. Nüüd sobib.
Akna all mošee minaretis alustab oma venivat kutsungit muezzin: „Allah-u-akbar! Ash-hadu an laa illaha illallah!”
Ma olen valmis tunnistama Allahit, kui mu fotokas tagasitulles alles on.
Aga vintis ja kartlikku turisti Allah ilmselt ei tunnistaks, mõtlen järgmist lonksu Kenyan Cane’i kangutades.
Minu hotell on pikkade hämarate koridoridega neljakorruseline määrdundbeež hoone Mombasa lõunaosas. Kolmandalt korruselt alla minnes kuulen kuskilt summutatud röökimist. Ühe koridoriakna orvas kõlgutab jalgu mingi kolge ja saadab mind möödudes pilguga. Hea tunne on lõpuks kitsast treppi pidi valvuri juurde jõuda. Ta kõõlub tooliga trepiotsal ja minu läbi laskmiseks tõstab jalad seina pealt üles. Trepi all võre taga kirjutab teine araablane midagi suurde registreerimisraamatusse. Mul on taskus veidi raha ja mõned lömmis suitsud. Lonely Planeti jätsin koos kõigi ülejäänud asjadega tuppa. Astun Mombasa hämarduvale, saginat täis tänavale.
Keenias võib minna pimedaks. Aafrika pimedaks. See tähendab, et kui tuld ei põle, siis mitte midagi ei näe. Linnakeskusest väljas ei ole tänavalaternaid, seepärast on Office’i poole jalutades ainsad lambid möödasõitvatel autodel. See, mida räägitakse – et neegritel paistavad pimedas ainult silmavalged ja hambad –, on tõsi.
Enam mitte, sest Mombasa poolpilvises taevas särab täiskuu ning mina seisan Office’i õues ja räägin Ronnyga juttu. „Maailmas on kolm kõige paremat asja. Esiteks, on dreadlock’id, ja mul on dreadlock’id,” raputab ta oma vööni patsi. „Siis on rastafari usk, ja mina usun Jah Rastafarisse. Ja siis on üks väga hea asi – reggae – ja minul on oma saund.”
Ronny naerab lõbusalt. Oma saund tähendab seda, et Ronny ja ta neli sõpra mängivad pidudel plaatidelt reggae’t. Saundi nimi on Amaric.
„Me lepime juhatajaga kokku, noh, nagu Office siin, näiteks, ja trükime plakateid. Office saab 30 %, meie 70 %, vahel võime rohkem ka saada. Siis maksame laenatud raha tagasi ja ülejäänu saame endale.”
Parasjagu mängib kellegi teise saund. See ongi live-muusika, millest olin plakati pealt lugenud. Oleme kahe väikese lehtlaga plekkseintest ümbritsetud aias. Valgust heidavad meieni vaid mõned katmata elektripirnid teise korruse terrassilt ja siis see kuu. Vaatan taevasse ja olen hetkeks segaduses. Ma olen veidi vintis, aga peaksin ju selliseid asju mäletama. Täiskuu asemel on taevas poolik. Vaatan uuesti. Siis saan aru – kuuvarjutus!
DJ lööb uue plaadi mängima. Ronny räägib tema kõrvale saabuvate sõpradega ja siis jälle minuga, aga ainult pool minu tähelepanust on suunatud temale. Vahin taevasse nagu kuutõbine.
Miski ütleb mulle, et ma olen õiges kohas. Office ongi seal, kus ta pidi olema –
