ei ole enam kolonisaator.
„Ash, see on sulle kingituseks sünnipäeva puhul,” annan talle üle raamatu Eesti kohta.
„Oo, aitäh! Ma olen Eestist kuulnud, aga ei tea sellest midagi,” vastab Ash rõõmsalt. Surume kätt. Magdalena tutvustab meid. Ash juhatab meid jookide juurde ja naeratab järgmisele külalisele.
Vaatan diskosaaliks muudetud garaažis ringi. Mind ümbritsevad inimesed näivad ennast hästi tundvat. Miks ka mitte? Õlled jahtuvad suurtes jäätünnides, laud on lookas suupistetest ja muusikal pole vigagi. Vahepeal sabistab peenikest sooja vihma aga muidu kummub pea kohal tähine Aafrika taevas.
Kuid minu jaoks tundub siin miski veidi valesti olevat. Mis küll? Enne kui oskan sellele küsimusele vastata, tõmbab keegi mu tähelepanu endale. Parkimisplatsil õõtsub kottpükste ja blondide rastadega tüüp. Aga mitte tema ei paelunud mind, vaid tema vestluskaaslane – kena must tüdruk, kelle peened patsid langevad kleidist paljaks jäetud seljale. Astun ligi ja teen juttu.
„Hei, kas sa oled läänerannikult?” küsin kutilt.
„Jah, Edinbourgist. Kust sa teadsid?”
„Oh, arvasin.” Tegelikult arvasin, et ta on Californiast nagu too teinegi tüüp. „Ja sina?”
„Mina olen Naomi,” ütleb ilus must tüdruk. „Ma olen Kongost. Aga olen elanud Ameerikas kaua aega. Õppisin seal.”
„Ohoo, tore, tore!”
Toetan ennast vastu pargitud autot ja püüan sundimatult juttu rääkida. Saan teada, et Naomi kirjutab enda multikultuursest elust. Ta pole veel midagi avaldanud, aga tahaks küll. Poiss on meditsiinifirmas vabatahtlik. Räägin, et ma olen ka vabatahtlik, kirjutan veidi lehtedele Eestis ja üritan teha dokfilmi.
„Ohoo, jajah!” reageerivad nad.
Siis ei oska ma enam miskit öelda. Naeratame ja ma nõksutan muusika rütmis põlve, vaatan eemale ja rüüpan õlut.
Täpselt samamoodi juhtus tolle Californiast pärit poisiga. Vestlused algavad ja lõppevad täpselt samamoodi. Kust tuled? Millega tegeled? Nagu liturgia, mille vankumatut kulgu veidi sügavama huvi üles näitamine rikuks.
Mul tekib tunne, et pärast sellist sissejuhatust on sisserännanutega kontakti saavutada veel keerulisem kui kohalikega, aga taas ei jõua ma oma mõtet lõpuni mõelda, kui minu kõrvale astub kõhukas, madala afro ja triibulise päevasärgiga poiss.
„Halloo! Kuidas läheb?”
„Hästi, aga sul?”
Tema nimi on John. Liturgia on alanud. Üks osa minust vastab sümpaatsele, lihtsa jutuga poisile, teine pool läheb järjest rohkem närvi. Kuulan teda ja samal ajal püüan aru saada, mis pagan mind niivõrd häirib. Kas see on muretuse all vohav pealiskaudsus? Pealiskaudsed püstijalavestlused, mille ainuke eesmärk tundub olevat välja selgitada, kas teine inimene oskab rääkida? Aga see pole ainult see.
Õlu käes, garaažipeol ringi vaadates tundub mulle, et siin, Ashi juures muretult pidutsevad inimesed on tulnud Keeniasse kerget edu saavutama. Iga vähegi ettevõtlik poiss on hinnas, sest konkurents on olematu. Müü, millist träni tahad, ikka on kaasaegne. Igavad ja labased valged tüdrukud on hinnas, sest nad on heleda naha ja valgete juustega, ja treenitud kehaga mustad poisid limpsavad nende peale huuli. Ja need poisid ja tüdrukud ongi Nairobi kõrgklass – põgenejad, kes ei ole omal maal millegipärast läbi löönud. Nad pole pingutajad, kes, rakmed pihus, savannikamarat kahekorra keerasid. „Kuradi ollatahtjad!” mõtlen vihaselt ja saan aru, et ma olen juba veidi jokkis.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
