style="font-size:15px;"> Rääkides globaliseerumisest, tellime baarist pudeli Smirnoffi viina, mida siinsamas Nairobis pruulitakse, ja Riz viskab kohe korgi minema. Muusika keeratakse valjemaks. Tantsime. Vaatan, kuidas kõrvuti tantsivad must poiss ja põhjamaiselt reserveeritud Anna. Täiesti teine maailm.
Elvis näitab, kuidas õigesti tantsida. Õõtsutab tagumikku. „Ja nägu peab sul olema kogu aeg selline, nagu sa teaksid midagi kavalat,” lisab ta. Tema oma nägu ei jäta mingit kahtlust. Anna õõtsub puiselt, mina ennast kõrvalt ei näe, aga on selgemast selgem, kes siin füüsiliselt andekam on.
Korraga valgus kustub ja muusika jääb vait. Ohoo! Mis juhtus? Ronime baari taha õuele. Paistab õrn kuu ja tuhanded tähed. Poisid panevad suitsud ette ja arutavad asja. Kaks poissi juba putitavad diiselgeneraatorit. Varsti lööb see uuesti podisema ja baarist kõmatab uue jõuga savannivaikusesse dancehall.
Kella kolme paiku otsustame tagasi sõita. Anna lubab meid oma džiibiga sõidutada. Ta on veidi vintis, aga savannis pole erilist ohtu kellelegi otsa sõita. Meie tšehhi vabatahtliku Peteriga oleme veel rohkem vintis ja nõuame tõelist safarit džiibikatusel. Ronime pakiraamile ja keeldume alla tulemast.
„Mis saab siin savannis juhtuda!” praalin. Midagi ei jää üle, sõidame. Džiip loksub august auku, ümberringi pimedus. Korraks valgustavad autotuled sebrakarja, kes meie ees laiali pudeneb. Eksisin. Ka savannis on kellelegi otsa sõita.
Masaisid ei näe linnas kuigi palju. Vahel harva on märgata pilvelõhkujate vahel punasekirjus tekis pika lehmaajamistokiga masaid omi asju ajamas.
Kui valge mees 19. sajandi keskel Keeniasse tuli, siis masaide sõdurid äratasid neis põhjatu hirmu. „Ärgu kohaku sa teel lõvisid, leoparde ega masaisid,” tavatseti põõsamaale ekspeditsioonile minejatele soovida. Masaid ei tahtnud koloniseerivate brittide kombeid või õpetusi üle võtta. „Te võite meie maal käia ja omi asju ajada, aga meid jätke rahule,” ütlesid nad esimestele saadikutele.
Nüüdki loeb masaidele rohkem nende lehmakari kui linnamõnud; enamik neist elab endiselt poolnomaadidena Keenias ja Tansaanias ning ehitab karja järel rännates savist madalaid hütte. Aga samas olid just masaidest ministrid ühed opositsiooniliidrid president Moi ainuparteirežiimi ajal. Ilmselt on nad oma asja ajajad igas plaanis.
Järgmisel päeval on meil plaanis Talekis ja naaberkülas koristada. Päike lõõskab, seome rätikud pohmellist tuikavate peade ümber turbaniks. Taleki turuplats on kileprahti täis.
Ma olen keset savanni, lasknud bussil ületada ilma sillata väikesi jõgesid ja eksinud tihedate põõsaste vahel. Tsivilisatsioon on justkui mõõtmatus kauguses. Igal pool on prügi. Kilekotid, tohututes mägedes kilekotte, joogikõrred, pudelikorgid, tetrapakid katavad ühtlase kihina madala rohuga turuplatsi. Siinsamas algabki maailmakuulus looduspark, mille piiriks pärismaailmaga on põõsastik. „Mis lilled seal kasvavad?” küsib keegi mu kõrval, osutades sellele põõsaviirule. Ei, need ei ole lilled, need on okastesse kinni jäänud kiletükid.
Ma olen sõitnud tuhandeid kilomeetreid, et kilemaailmast välja pääseda. Nüüd ronin okkaliste põõsaste vahel, suu pohmellist kuivamas ja käed värisemas, ning korjan räbaldunud kilet ja pakendeid, kuni kõhus mulksuma hakkab. Eksootiline kirjaviga nimekaardil ei ole mind muutnud rohkem omaks. Higistan välja eilset pummeldamist ja valge inimese kollektiivset süütunnet.
Küsin Green Warriorsi poiste käest, kuidas üldiselt kohalikud inimesed suhtuvad sellisesse koristamistöösse.
„Ah, tead, neil on üsna ükskõik,” leiavad nad.
„Keegi tuleb ja koristab nende järelt ära, pole paha,” arvavad Elvis ja Cyrus. „Eks me püüa nendega rääkida ka ja selgitada, aga see on vaevaline. Nad ei oska näha selles midagi halba. Paarkümmend aastat tagasi söödi puulehtedelt, mis ise ära mädanesid. Meie tugevaim argument on, et prügi peletab turistid eemale, ja see tundub neile väga vaikselt kohale jõudvat.”
Pärastlõunal, kui kilemassiiv on koos pohmelliga veidikene taandunud, jalutame Cyrusega oma laagriplatsilt prügi korjamiseks tünne kandes Taleki poole, kui meile tuleb vastu kaks umbes 6–7 aastast poissi. Ümberringi on tühjus, ainult punasel savil meie hirmpikaks veninud varjud. Vaikides kummardavad nad oma pead veidi ettepoole ning jäävad sedasi seisma. Olen kohmetu ja ei oska kuidagi reageerida.
„Nad tervitavad nii,” ütleb Cyrus ja asetab käe korraks kordamööda poiste pealaele. „Niikaua kui poisid ei ole ümberlõigatud, ei tohi nad kättpidi tervitada,” seletab ta. „Masaide seas ei saada meheks enne ümberlõikamist. Seda tehakse ilma tuimestuseta ja poisile on auasi valu pärast isegi mitte grimassitada.”
Panen käe samamoodi poiste pealaele. Poiste pead on soojad ja lühikesed juuksed pehmelt traatjad.
See kerge puudutus jättis mu pihku ja meelde kauaks jälje. Justkui kinnitus, et masaide kultuur tõepoolest elab ja hingab. Kile ja autod pole seda veel matnud. Aga võib-olla nõuavad kohalikud inimõiguslased peatselt, et valulik ja alandav eesnahalõikamine tuleb ära lõpetada? Vahest Nairobis ülikoolis käinud masaid enam oma laste noku kallale ei lähegi ja paarikümne aasta pärast pole enam kedagi sedaviisi keset savanni tervitada.
Lääne tsivilisatsioon ei hiili ligi pealesunnituna, vaid seestpoolt. Masai mehed kannavad vööl mõõga ja nuia kõrval mobiiltelefoni. Tahaks küll, et oleks ikka eksootikat, mida sedasi katsumas käia. Aga miks peaks kohalikus baaris purjutava turisti ihalus takistama karjustel tehnoloogiast rõõmu tunda? Pole nende nokud ja soov naabriga lobiseda sugugi tähtsusetumad kui minu omad.
Pärast prügikoristamist esimest pohmelliõlut võttes arutame seda Cyruse, Elvise ja Davidiga. Nemad on oodatult selle poolt, et traditsioonide hoidmise ettekäändel ei tohi kellelegi kergemat elu keelata. Mõtlen meie Eesti isemoodiolemiseihalusele ja sellele, kuidas see ihalus on üleilmastumise entroopiatungi pihtide vahele võetud.
Nelja päeva jooksul, mil me Masai Maras elame, joome oma laagriplatsil tünnidesse kogutud vihmavett. Täiesti korralik vesi. Siin pole ka tehaseid ega liiklustossu, mis seda kuidagi solgiks.
Tagasi Nairobisse jõudes haigestub kogu reisiseltskonna valge osa tundmatusse kõhutõppe. Käin arsti juures ja saan teada, et minu kõhus elavad mingit sorti ussid. Arst kirjutab mulle rohtu ja kolme päeva pärast on parasiidid juba jäljetult haihtunud. Aga mälestus sellest ei kao ilmselt kunagi.
Reisimiseks on tõenäoselt sama palju viise kui inimesi. Kellele meeldib rohkem „käed küljes” kogemus ning kes vajavad rohkem tsivilisatsiooni turvapatju enda ümber. Kuid kogemuseks ei saa valmistuda. Kogemus ei hüüa tulles. Ühel hetkel on ta lihtsalt sinu kõrval või sees ning mida vaiksemalt ja hääletumalt ta hiilib, seda võimsam on emotsioon. Olgugi sellesse segatud veidi ebameeldivust. See teeb reisi ainult meeldejäävamaks.
KOLONISAATORID JA OLLATAHTJAD
Nairobi lugematud baarid sumisevad igal õhtul rahvarohkelt. Valgete ja mustade keenialaste rahakott võib olla küll väga erineva paksusega, aga õlu on suur võrdsustaja. Tusker ja Pilsner maksavad 150 šillingit (koos taaraga) nii väikeses plekist hurtsikus Mairgoini slummi kõrval kui ka kahel korrusel laiutavas karaokebaaris kesklinnas Nations Toweri kõrval.
Nooblis baaris jalutab kena naisterahvas laudade vahel ja jagab mikrofoni soovijatele ning inimesed laulavad sealsamas püsti seistes valesti ja mõnuga. Hip-hopist värisevasse slummibaari on ennast pikkadele puupinkidele surunud rohkem inimesi, kui istuma mahub. Mõned kõõluvad, õlled käes, sissekäigu
