teises elasid tütred. Väga lihtne majakraam seisis köögis lodja teises otsas lausa lahtise taeva all; laeva kasutati vaid suvise eluasemena.
On mõistetav, miks Välejalg nimetas seda kohta peidikuks. Paljudes kohtades rippusid järskudel, kõrgetel kallastel suuremad põõsad ja madalamad puud järve või jõe kohal, ulatudes okstega sageli vette. Mõnes kohas kasvasid nad kolme-neljakümne jala pikkuselt peaaegu vertikaalselt. Vesi oli kõige sügavam kallaste lähedal, kus kaljud olid kõrged ja peaaegu püstloodis. Seetõttu ei valmistanud Hutterile mingeid raskusi peita lotja niisuguse katuse alla, kus ta seisis ankrus ja oli täiesti varjatud. Sääraseid ettevaatusabinõusid nõudis julgeolek, kui asjale tema seisukohalt vaadata. Kui laev oli kord juba puude ja põõsaste all, siis piisas sellest, kui seoti paar kivi okste külge, et need vajuksid sügavale jõkke. Paar mahalõigatud ja osavalt paigutatud põõsast tegid ülejäänu. Nagu lugeja on juba näinud, oli see niivõrd osav maskeering, et viis eksitusse isegi metsaeluga harjunud mehed, kes just otsisid ärapeidetud laeva.
Lodja leid avaldas meie kahele seiklejale erisugust mõju. Niipea kui kanuu oli sõitnud ümber Noa laeva otse sissekäigu juurde, hüppas Välejalg pardale ja vestles hetk hiljem Judithiga rõõmsalt, kuid pisut salvavalt, olles nähtavasti unustanud kõik muu maailmas. Hoopis teisiti käitus Hirvekütt. Ta astus aeglase ja ettevaatliku sammuga praamile ning silmitses selle ehitust ja maskeeringut tähelepanelikult ja uurivalt. Tõsi küll, ta heitis Judithile vaimustatud pilgu, mille kutsus esile neiu pimestav ja erakordne ilu, kuid isegi see ilu ei nõrgestanud sekundikski tema huvi Hutterite elamu vastu. Samm-sammult uuris ta seda ainulaadset ehitist, katsus selle kinniseid ja ühendusi, tutvus kaitsevahenditega ega jätnud üldse ühtki pisiasja vahele, mis võisid huvitada inimest, kelle mõtted keerlesid alati samasuguste asjade ümber. Ka maskeeringut uuris ta üksikasjalikult, pomisedes aeg-ajalt endamisi oma tähelepanekuid. Kuna piiriasukate lihtsad kombed lubavad suuri vabadusi, siis käis ta kajutid läbi, nagu ta oli ennist lossis käinud, avas ukse ja läks lodja teise otsa. Siin leidis ta eest teise õe, kes istus lehtedest katuse all ja oli ametis mingi lihtsama õmblustööga.
Lõpetanud ülevaatuse, toetas Hirvekütt oma püssipära põrandale, nõjatas mõlema käega rauale ja hakkas tütarlast vaatlema huviga, mida polnud äratanud isegi tolle õe ebatavaline ilu. Ta oli Välejala jutust järeldanud, et Hettyle on antud vähem aru kui tavaliselt inimolendile osaks langeb, ja kasvatus indiaanlaste hulgas oli teda õpetanud suhtuma eriti õrnalt neisse, keda saatuse käsi oli nii rängasti tabanud. Samuti polnud, nagu seda nii sageli juhtub, Hetty Hutteri välimuses midagi, mis oleks võinud mõjuda eemaletõukavalt. Nõdrameelseks selle sõna tõsises mõttes ei tohtinud teda hoopiski nimetada. Tema mõistus oli nõrk ainult selles mõttes, et ta oli kaotanud enamikule inimestele omase kavaluse ja silmakirjalikkuse, kuid oli säilitanud lihtsameelsuse ja tõearmastuse. Need vähesed, kes olid teda näinud ja oskasid niisuguste asjade kohta midagi öelda, võisid kinnitada, et tema õiglustunne oli peaaegu vaistlik, ja et vastikus kõige väära vastu oli tema silmapaistvaim loomujoon, mis otsekui ümbritses teda kõlblusega. See iseärasus esineb eriti sageli inimestel, keda tuntakse nõrgamõistuslikena. Hetty oli nägus, kuna meenutas oma õe tagasihoidlikku ja alandlikku koopiat. Tal ei olnud Judithi välist sädelust, see-eest aga võlus kõiki tema vagura näo rahulik, vaikne, peaaegu pühalik ilme ja need vähesed, kes olid teda kauem vaadelnud, hakkasid tema vastu sügavat ja püsivat huvi tundma. Hetty näol ei olnud värvikust; lihtne meel ei sünnitanud tema peas mõtteid, millest tema põskedele oleks võinud süttida puna; tagasihoidlikkus oli talle niivõrd omane, et näis muutvat tüdruku olendiks, kes seisis kõrgemal tavalistest inimlikest nõrkustest. Loodus ja eluviisid olid teinud Hetty lihtsameelseks, süütuks, kavaluseta olevuseks ning saatus kaitses teda kurja eest moraalse valguse säraga ja, nagu öeldakse, ei lasknud tuuleõhkugi puhuda sellele pügatud tallekesele.
“Teie olete Hetty Hutter?” küsis Hirvekütt tahtmatult. Ta rääkis nii lahkelt, et pidi kahtlemata võitma tütarlapse usalduse. “Harry Välejalg on mulle teist jutustanud ja minu teada olete teie alles täiesti laps.”
“Jah, ma olen Hetty Hutter,” vastas tütarlaps vaikse meeldiva häälega, millest loodus ja kasvatus olid ära hoidnud labase tooni. “Mina olen Hetty, Judith Hutteri õde ja Thomas Hutteri noorem tütar.”
“Sel juhul tean ma teist kõik, kuna Harry Välejalg on teist mulle palju kõnelnud. Temal ju juttu jätkub, kui ta kuulaja leiab. Kas te elate enamasti järvel, Hetty?”
“Aga muidugi. Ema on surnud, isa läks oma püüniste juurde, meie Judithiga istume kodus. Kuidas on teie nimi?”
“Tütarlaps, seda küsimust on hõlpsam esitada kui sellele vastata. Ma olen veel nii noor, aga mul on olnud rohkem nimesid kui mõnel kõige suuremal pealikul kogu Ameerikas.”
“Kuid teil on nimi siiski olemas – te ei heida ju enne üht nime minema, kui pole teist ausalt ära teeninud?”
“Loodan, et mitte, tütarlaps. Oma hüüdnimed olen ma saanud täiesti loomulikul viisil, ja ma arvan, et see, mida ma praegu kannan, ei püsi kaua, kuna delavaarid annavad harva inimesele alalise hüüdnime, enne kui tal avaneb võimalus näidata oma tõelist loomust nõupidamistel või sõjateel. Minu aeg pole veel tulnud. Esiteks, ma ei ole sündinud punanahana ja mul pole õigust osa võtta nende nõupidamistest, ja samal ajal olen ma liiga tähtsusetu, et minu arvamust küsiksid minu oma nahavärviga suursugused inimesed. Pealegi on see esimene sõda, mis on puhkenud minu eluajal, ja seni pole veel ükski vaenlane tunginud niivõrd kaugele kolooniasse, et teda võiks tabada pikemgi käsivars kui seda on minu oma.”
“Öelge mulle oma nimed,” jätkas Hetty talle avameelselt otsa vaadates, “ja võibolla ütlen ma teile, missugune on teie iseloom.”
“Ei eita, et see on võimalik, kuigi igakord see ei õnnestu. Inimesed eksivad, kui otsustavad teiste iseloomu üle ja annavad neile nimesid, mida need sugugi ei ole ära teeninud. Te võite selles veenduda, kui tuletate meelde mingode nimesid, mis nende keeles tähendavad sedasama mis delavaaride nimed – vähemalt nii mulle räägiti, sest ma ise tunnen seda suguharu vähe – kuid kuuldu järgi otsustades ei saa keegi nimetada neid ausaks, õiglaseks rahvaks. Sellepärast ei pea ma nimesid väga oluliseks.”
“Öelge mulle siiski kõik oma nimed,” kordas tütarlaps tõsiselt, kuna tema aru oli liiga lihtsakoeline, et eristada asju nende nimetustest, ja ta omistas nimedele suurt tähtsust. “Ma tahaksin teada, mida teist arvata.”
“Hea küll, ma ei puikle vastu, te saate kõik minu nimed teada. Kõigepealt olen ma ristiinimene ja sünnilt valge nagu teiegi, ja vanemad andsid mulle nime, mis läheb isalt pojale nagu pärandiosa. Minu isa kutsuti Bumppoks ja mind nimetati loomulikult tema järgi, ja ristimisel anti mulle nimeks Nathaniel ehk Natty, nagu enamik inimesi mind kutsub…”
“Jajah, Natty ja Hetty!” katkestas tütarlaps teda kiiresti ja tõstis uuesti naeratades pilgu käsitöölt. “Teie olete Natty, aga mina olen Hetty, kuigi te olete Bumppo ja mina olen Hutter. Bumppo ei ole nii ilus kui Hutter, eks ole?”
“Noh, see on maitse asi. Olen nõus, Bumppo ei kõla just väga suursuguselt, aga ometi on inimesed oma elu selle nimega ära elanud. Mina pole seda nime siiski mitte väga kaua kandnud: delavaarid märkasid peagi, või neile ehk ainult näis nii, et ma ei valeta, ja nad kutsusid mind kõigepealt Tõekeeleks.”
“See on tubli nimi,” katkestas Hetty teda tõsiselt ja veendunult. “Ärge öelge mulle, et nimed ei tähenda midagi!”
“Ma ei ütlegi, sest võibolla olen ma selle hüüdnime ära teeninud, kuna vale ei õnnestu mul nii hästi nagu mõnedel teistel. Mõne aja pärast nägid nad, et ma olen välejalgne, ja andsid mulle hüüdnimeks Tuvi, sest nagu te teate, on tuvil kiired tiivad ja ta lendab alati otsejoones.”
“Missugune ilus nimi!” hüüatas Hetty. “Tuvid on ilusad linnud!”
