varem või hiljem selle vett verega?”
“Ma ei ole neist muidugi midagi head kuulnud, sõber Välejalg, kuigi mul pole seniajani veel juhust olnud kohata neid või ka ühtki teist surelikku sõjateel. Ma julgen öelda, et vaevalt küll poleks rüüstajad märganud taolist kena kohta; ja kuigi ma ise pole kunagi ühegi irokeeside suguharuga tülli sattunud, on delavaarid mulle neist nii palju jutustanud, et mul on kujunenud neist pilt nagu paadunud kurjategijatest.”
“Sa võid rahuliku südamega öelda sama iga teise metslase kohta, keda sa juhtud kohtama.”
Siinkohal hakkas Hirvekütt protestima, ja kuni nad järve teise otsa sõudsid, käis edasi äge vaidlus kahvanägude ja punanahkade vooruste ümber. Välejalg jagas kõiki valgete küttide eelarvamusi ja vastumeelsust, kes näevad indiaanlastes üldiselt oma loomulikke võistlejaid ja sageli ka loomulikke vaenlasi. Muidugi kõneles ta valju häälega, käratses, tegi kõige kohta huupi otsuseid ega esitanud mitte kunagi tõsiseid argumente. Hirvekütt käitus seevastu täiesti erinevalt; oma tagasihoidliku jutu, vaadete õilsuse ja lihtsate arutlustega tõi ta esile oma tugeva sünnipärase õiglustunde ja siiruse, millel puudus igasugune kalduvus kasutada sõnalisi konkse, et kaitsta mõnd oma arvamust või eelarvamust. Ent ta polnud eelarvamuste mõjust siiski täiesti vaba. See inimmõistuse türann, mis tungib oma ohvrile tuhandeid teid kaudu kallale peaaegu kohe, kui inimesed hakkavad mõtlema ja tundma, ja mis harva loovutab oma raudse võimu enne, kui inimesed enam ei mõtle ega tunne, oli avaldanud mõningast mõju selle isiku õiglusmeelele, kes siin siiski pakkus imekaunist näidet selle kohta, mida võivad teha noore inimesega sünnipärane headus ning halva eeskuju ja kurjale teele ahvatlevate kiusatuste puudumine.
“Tunnista, Hirvekütt, et iga mingo on rohkem kui pool kuradit,” hüüdis Välejalg ja sattus vaieldes õhinasse, mis oli lähedane pöörasusele, “kuigi sa tahad mulle selgeks teha, et delavaaride suguharu koosneb peaaegu tervenisti inglitest. Kuid mina omalt poolt vaidlen vastu, et see pole õige ka valgete inimeste puhul. Ka kõik valged pole patuta, ammugi siis ei saa kõik indiaanlased olla süütud. Seepärast ei ole sinu väide juba algusest peale pennigi väärt. Minu arvates on lugu nõnda: maa peal on kolm värvi – valge, must ja punane. Valge on parim värv ja sellepärast on valge inimene kõige parem; järgmisena tuleb must, kes on seatud elama valge inimese naabrusse kui täiesti talutav ja kasutamiseks sobiv; punane on kõige viimasel kohal, mis näitab, et need, kes ta lõid, ei lootnud kunagi, et indiaanlast võiks pidada enamaks kui pool-inimeseks.”
“Jumal lõi kõik kolm samasugusteks, Välejalg!”
“Samasugusteks! Kas siis sina pead neegrit ühesuguseks valgega või mind indiaanlasega?”
“Sa lähed kohe ägedaks ega kuula mind lõpuni. Jumal lõi meid kõiki – valgeid, musti, punaseid – ja kahtlemata olid tal omad targad kavatsused, andes meile erinevad nahavärvid. Kuid ometi lõi ta meid tunnete poolest ühesugusteks, kuigi ma ei eita, et igale rassile andis ta oma erilised anded. Valge inimese lõi ta ristiinimeseks, kuna punanahal on kõik tema võimed kohanenud metsikus looduses elamiseks. Nõnda näiteks on surnu skalpeerimine valgele suur patt, indiaanlasele aga lausa vägitegu. Või jällegi: valge mees ei või sõja ajal naistele ja lastele varitsuspaigast kallale tungida, punanahk aga võib. See on küll julm, ma tunnistan seda; nende meelest on see õige tegu, aga meie meelest alatu.”
“Kõik sõltub sellest, kes su vaenlane on. Vaenlase skalpeerimine või isegi tema naha seljast nülgimine on minu meelest niisama hea kui hundi kõrvade äralõikamine tasu saamiseks või karunaha nülgimine. Ja sa arvatavasti eksid rängalt, kui hakkad punanahku kaitsma, sest isegi koloonia annab autasu selle töö eest; nad maksavad seal ühtmoodi hundi kõrvade, varese pea ja indiaanlase skalbi eest.”
“Kuid see on siiski vastik, Välejalg. Isegi indiaanlased ütlevad, et see on valgetele häbiks, nähes, et see käib valge inimese kommete vastu. Ma ei hakka vaidlema, nagu oleks kõik, mida valged inimesed teevad, tõepoolest ristiinimesele kohane ja kooskõlas neile antud vaimuvalgusega; sel juhul oleksid nad niisugused, nagu nad peaksid olema, kuid me teame, et nad pole seda. Ma tahan väita, et kombed, harjumused ja nahavärv ning seadused eristavad rasse nii suuresti, et ulatuvad vaimuanneteni. Ma ei eita, et on tõepoolest indiaanlaste suguharusid, kes on loomult rikutud ja pahelised, nagu on mõned rahvad valgetegi hulgas. Esimeste hulka arvan ma mingod ja teiste hulka Kanada prantslased. Seadusliku sõja ajal, nagu me hiljuti pidasime, on meie kohus maha suruda igasugune kaastunne elava vaenlase vastu. Kuid skalbid on hoopis iseasi.”
“Ole nii hea ja võta mõistust kuulda, Hirvekütt, ja ütle mulle, kas koloonia võib välja anda seadusevastast seadust? Kas pole seadusevastane seadus loomuvastasem kui metslase skalpeerimine? Seadus ei või olla seadusevastane, samuti nagu tõde ei või olla vale.”
“See kõlab küll arukalt, kuid viib meid kõige arulagedamate järeldusteni, Välejalg. Kõiki seadusi ei anna välja üks ja sama asutus. Jumal on meile andnud oma seadused, ja mõned annab koloonia, teised on pärit kuningalt ja parlamendilt. Kui koloonia seadused ja isegi kuninga seadused käivad jumala seaduste vastu, siis on need seadusevastased ja neile ei tule alluda. Ma arvan, et valge inimene peab austama valgete seadusi, senikaua kui need põrkuvad mõne teise kõrgema seadusega; punanahk on aga samamoodi kohustatud kinni pidama oma punanaha kommetest ja harjumustest. Aga vaidlemine on kasutu, kuna igal inimesel on õigus mõelda, kuidas ta tahab, ja kõnelda seda, mida ta mõtleb. Otsime parem üles sinu sõbra Ujuva Tomi, sest muidu me sõidame temast mööda, kui ta on neis kaldapadrikuis peidus.”
Hirvekütt ei nimetanud järvekaldaid asjata nõnda. Kogu kalda pikkuses rippusid väiksemad puud vee kohal ja sageli ulatusid nende oksad läbipaistvasse vette. Kaldad olid järsud isegi kitsal liivaribal, ja kuna taimestik paratamatult püüdleb valguse poole, oli tulemuseks just see, millest oleks võinud unistada maaliliste maastikuvaadete armastaja, kui nende lopsakate rikkalike metsatihnikute korraldamine oleks tema kätte antud. Arvukad neemed ja sopid muutsid kaldajoone katkendlikuks ja kääruliseks. Kanuu hoidus järve läänekalda lähedusse – nagu Välejalg oli kaaslasele selgitanud – et luurata vaenlast, enne kui liiga avalikult nähtavale ilmuda; mõlema seikleja tähelepanu oli alaliselt pingul, kuna kumbki ei võinud ette öelda, mis ootab neid lähema neemetipu taga. Nad liikusid kiiresti edasi, sest Välejala vägilasjõud võimaldas tal mängida kerge paadiga nagu udusulega ja tema kaaslase osavus peaaegu tasakaalustas nende niivõrd erinevad looduspärased anded.
Iga kord kui kanuu möödus mõnest neemetipust, vaatas Välejalg ringi, lootes näha Noa laeva lahel ankrus või triivimas. Kuid talle oli määratud pettuda; ja nad olid jõudnud juba ligi miili kaugusele järve lõunatipust või peaaegu kahe miili kaugusele lossist, mis oli nüüd pilgu eest varjatud poole tosina etteulatuva neeme taha, kui Välejalg äkki lakkas sõudmast, otsekui ei teadnuks ta enam, mis suunas edasi tüürida.
“Väga võimalik, et vanamees lipsas jõkke,” ütles Välejalg pärast seda, kui oli tähelepanelikult uurinud läbi kogu idakalda, mis asus neist umbes miili kaugusel ja avanes tema uurivale pilgule rohkem kui pooles oma pikkuses, “sest viimasel ajal on ta läinud üle peamiselt lõksudega küttimisele ja paisutanud tammidega vee üles. Nüüd võis ta jõge mööda kasvõi miili võrra üles sõita, kuigi tagasisaamisega on tal täbar lugu!”
“Kus su äravoolukoht siis on?” küsis Hirvekütt. “Ma ei näe ühtki ava ei kaldal ega puude vahel, kust Susquehannah’ taoline jõgi pääseks välja jooksma.”
“Ah, Hirvekütt, jõed on nagu surelikudki: algul on nad hoopis väiksed, aga lõpuks kasvab neile lai selg ja suur suu. Sa ei näe väljavoolu sellepärast, et see jookseb kõrgete järskude kallaste vahel ja männid ning kanada kuused ning põõsastik ripuvad ta kohal nagu katus maja kohal. Kui vana Tomi ei ole Rotiabajas, siis peab ta olema jõkke pugenud; otsime teda kõigepealt abajast, siis läheme risti üle järve jõe väljavoolu juurde.”
Edasi sõudes
