Hirvekütt. James Fenimore Cooper

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Hirvekütt - James Fenimore Cooper страница 7

Hirvekütt - James Fenimore Cooper

Скачать книгу

selles kähmluses peale jääb, sest vana Tom on relvade ja laskemoonaga hästi varustatud, ja lossi seinad, nagu sa ise näed, on küllalt tugevad, et kaitsta kuulide eest.”

      Hirvekütil oli mõningaid teoreetilisi teadmisi piirialade sõjakunstist, kuigi tal polnud kunagi olnud vajadust tõsta vihas kätt kaasinimese vastu. Ta nägi, et Välejalg ei hinnanud sugugi üle selle positsiooni tugevust sõjalisest seisukohast võttes, kuna seda oleks olnud raske rünnata, ilma et ründajad ise poleks sattunud ümberpiiratute tule alla. Suur osavus paistis ka sellest, kuidas olid asetatud palgid, millest hoone oli ehitatud, pakkudes seetõttu hoopis suuremat kaitset kui tavaline piiriasuka palkmaja. Külje- ja otsaseinad olid püstitatud umbes üheksa jala pikkustest jämedatest männitüvedest, mis olid asetatud püsti, mitte aga rõhtsalt, nagu siinkandis kombeks. Palgid olid kolmest küljest tahutud ja nende mõlemas otsas olid suured tapid. Massiivsetesse alustaladesse, mis olid kinnitatud vaiade ülemiste otste külge, olid tahutud õnarad, ja neisse olid tugevasti kinnitatud püstpalkide alumised tapid. Püstpalkidele olid asetatud plangud, mis püsisid paigal samal viisil. Hoone nurgad olid tappide ja neetidega hästi kinnitatud plankude ja aluspalkide külge. Põrandad olid tehtud väiksematest kandiliseks tahutud palkidest ja katus oli valmistatud kergetest lattidest, mis olid tugevasti ühendatud ja puukoorega kaetud. Kogu selle leidlikkuse tulemusel sai omanik maja, millele sai läheneda ainult vett pidi. Seinad koosnesid tihedasti kokkukiilutud palkidest, mille läbimõõt kõige õhemast kohast oli kaks jalga ja mida võis lahutada ainult inimkäte pingeline töö või ajahammas. Väliselt oli ehitis jäme ja näotu, kuna palgid olid erineva jämedusega; kuid seestpoolt siledaks tahutud seinte ja põrandate pinnad olid küllalt tasased nii käega katsudes kui ka silmaga vaadates. Ahi ja korsten olid lossi tähelepanuväärsused, mida Välejalg oma kaaslasele näitas, samal ajal selgitades, kuidas need olid ehitatud. Materjaliks oli sitke, korralikult läbisõtkutud savi, mis oli tambitud vitstest vormi ja lastud kõvaks kuivada, jalg või kaks korraga, alustades korstnajalast. Kui kogu korsten oli niiviisi üles ehitatud ja välistaladega korralikult seotud, tehti alla tugev tuli ja hoiti see alal, seni kui ahi oli muutunud punase tellise taoliseks. See polnud kerge töö ja polnud ka täielikult õnnestunud, kuid pragusid värske saviga täites saadi lõpuks tugev kolle ja korsten. See osa ehitisest seisis palkpõrandal, mida toetas altpoolt lisavai. Elamul oli paar muudki omapärasust, millest on parem kõnelda edaspidi.

      “Vanal Tomil on kavalad plaanid,” ütles Välejalg, “ja ta andus kogu südamega oma korstna ehitamisele, mis ähvardas mitu korda täiesti kokku variseda, kuid visadus viib võidule, ja nüüd on tal mugav onn, olgugi et kunagi võib see süttida nagu takukoonal.”

      “Sa näid tundvat kogu lossi ajalugu, Välejalg, kõige tema korstna ja seintega,” ütles Hirvekütt naeratades. “Kas armastus on nii võimas, et sunnib meest uurima isegi oma kallima eluaseme ajalugu?”

      “Osalt nii, poiss, ja osalt olen ma oma silmaga näinud,” vastas heasüdamlik hiiglane naerdes. “Sel suvel, kui vanamees ehitas, oli meid järvel koos suur hulk, ja me abistasime teda töös. Suur osa nende püstpalkide raskusest on minu õlgadel kantud, ja ma võin sulle kinnitada, master Natty, et kirved välkusid õhus, kui me askeldasime kaldal puude keskel. Vanamees pole toiduga kitsi ja kuna me olime nii sageli tema kolde ääres söönud, siis otsustasime, et ehitame talle mugava eluaseme, enne kui oma karusnahkadega Albanysse läheme. Jah, hulga toidupoolist olen minagi õginud Tom Hutteri onnis; ja kuigi Hetty on nõdravõitu, käsitseb ta imehästi panni ja küpsetusvarrast!”

      Sedaviisi vesteldes jõudis kanuu lossile nii lähedale, et piisas ainsast aerutõmbest, ja nad olidki lautri ääres. Lautri ülesannet täitis umbes kahekümne ruutjala suurune põrandataoline platvorm sissekäigu ees.

      “Vana Tom kutsub seda lautrit oma õueks,” tähendas Välejalg kanuud kinni köites, pärast seda, kui oli ühes kaaslasega sellest välja astunud, “aga kindluse keigarid on ristinud selle lossi kohtukojaks, ehkki ma ei oska sulle öelda, mis on siin kohtukojaga pistmist, kuna siin pole mingeid seadusi… Ongi nii, nagu ma arvasin, ühtki hinge pole kodus, kogu pere on läinud uurimisretkele.”

      Seni kui Välejalg askeldas “õuel”, uurides ahinguid, õngeritvu, võrke ja muud taolise piiriäärse maja varustust, astus Hirvekütt, kelle kombed olid üldse paremad ja tasasemad, hoonesse ja laskis pilgul ringi käia uudishimuga, mida ei avalda tavaliselt need inimesed, kes on pika aja jooksul indiaanlaste kommetega harjunud. Lossi sisemus oli niisama laitmatult puhas, nagu selle välimus oli harjumatu. Üks ruum, umbes nelikümmend korda kakskümmend jalga suur, oli jaotatud mitmeks väikeseks magamistoaks; ruum, millesse Hirvekütt kõigepealt astus, oli elanikele ühtaegu elutoaks ja köögiks. Mööbel oli väga mitmekesine, nagu seda sageli esineb sisemaakolgastes. Enamik esemeid olid rohmakad ja ülimal määral algelised; kuid nurgas oli muide kell kenas tumedast puust kastis, kaks või kolm tooli, söögilaud ning kummut, mis olid ilmselt pärit mõnest peenemast majast. Kell tiksus usinasti, kuid selle tinavärvi osutid näitasid üheteistkümnendat tundi, kuigi päikese järgi oli selge, et aeg oli juba kaugelt üle keskpäeva. Toas seisis ka tume massiivne kirst. Kööginõud olid kõige lihtsamat sorti ja iga ese, kuigi neid oli üsna kasinalt, oli omal kohal ja tunnistas, et tema eest oli korralikult hoolitsetud.

      Pärast seda, kui Hirvekütt oli eestoa põgusalt üle vaadanud, tõstis ta puust pööra ja astus kitsasse koridori, mis jagas maja sisemuse kaheks võrdseks pooleks. Piiriasukate kombed ei ole just väga peened, ja kuna noormehe uudishimu oli kõvasti üles kruvitud, siis avas ta ukse ja leidis end magamistoast. Esimesest pilgust oli selge, et siin elavad naisterahvad. Jämedal koikul, mis kerkis ainult jala võrra põrandast kõrgemale, lebas metshanesulgedega lõhkemiseni täidetud voodikott. Ühel pool voodit rippusid puuvarnades kleidid, mis olid ehitud lintide ja teiste kaunistustega ja olid hoopis uhkemad kui taolises kohas oleks võinud oodata. Ei puudunud siin ka peened kingad kenade hõbepannaldega, nagu neid tollal kandsid jõukamad naised, ja tervelt kuus kirevat lehvikut seisid pooleldi avatuina, paeludes pilku oma kuju ja värvidega. Isegi padi voodi siinpoolsel küljel oli kaetud peenema püüriga kui ta kaaslane ja oli ehitud väikeste satsidega. Selle kohal rippus edvistavalt lintidega ehitud tanu ja paar pikki kindaid, selliseid, mida töörahva hulka kuuluvad naised tollal harva kandsid; need olid kinnitatud nõelaga voodi peatsisse, otsekui näitamiseks, kuna neid ei saanud näha omaniku käes.

      Kõike seda nägi Hirvekütt ja pani tähele niisuguse täpsusega, mis oleks teinud au tema sõprade delavaaride tähelepanuvõimele.

      Samuti ei jäänud tal märkamata erinevus kahe voodipoole välimuse vahel. Äsjakirjeldatud voodi vastaspoolel oli kõik lihtne ja tavaline, välja arvatud selle piinlik puhtus. Paar kleiti, mis rippusid samuti varnas, olid jämedamast materjalist ja väga lihtsa tegumoega, ja miski ei paistnud olevat valmistatud näitamise jaoks. Lehvikuid polnud üldse, samuti mitte tanu ega rätte, isegi mitte niisuguseid, mida Hutteri tütardel oleks olnud täielik õigus kanda.

      Sellest oli juba mitu aastat, kui Hirvekütt oli viimati astunud ruumi, mis oli määratud tema nahavärvi ja rassi naisterahvastele. See pilt äratas temas lapsepõlvemälestuste tulva ja ta viibis ruumis õrnustundega, millest oli juba kaua võõrdunud. Ta mõtles oma emast, kelle lihtsaid rõivaid ta oli näinud varnades rippumas samuti nagu need, mis arvatavasti kuulusid Hetty Hutterile, ja ta mõtles oma õest, kelle tekkiv ja loomupärane ehtimisiha oli avaldunud samal viisil nagu Judithil, kuigi vähemal määral. Need sarnased pisijooned äratasid kaua peidetud heldimuse ja ta lahkus ruumist kurval ilmel. Ta ei uurinud enam edasi, vaid pöördus aeglaselt ja mõtlikult õue.

      “Vana Tom on valinud endale uue ameti ja hakanud püünistega osavust proovima,” hüüdis Välejalg, kes oli asjalikult uurinud piiriasuka tööriistu. “Kui ta sellega nõus on ja sinul endal on tahtmist siia jahile jääda, siis võime suve veeta üpris lõbusalt – senikaua kui mina vanamehega kopraid luuran, võid sina kalastada ja põtru maha kõmmutada, et hoida keha ja vaimu ärkvel. Me anname alati kõige kehvemalegi kütile vähemalt pool osa, kuid sinutaolisel tublil ja osaval kütil on õigus saada terve saak.”

      “Tänan

Скачать книгу