inimeselt elu võtnud. Nad ütlevad, et nende pärimustes ei kõnelda ühestki teisest, kes oleks valanud niipalju loomade verd, kuid kes pole valanud tilkagi inimese verd.”
“Ma loodan, et nad ei pea sind argpüksiks, poiss? Ara südamega mees on nagu sabata kobras.”
“Ma ei usu, Välejalg, et nad peaksid mind teab kui araks, kuigi nad võibolla ei pea mind ka teab kui vapraks. Kuid ma pole riiakas, ja kui elad küttide ja punanahkade hulgas, on see parim viis, kuidas mitte määrida oma käsi verega; pealegi, Harry March, ei määri sa niiviisi ka oma südametunnistust verega.”
“Noh, minu meelest on jahiloom, punanahk ja prantslane kõik üks ja sama. Ometi olen mina ise nii rahuarmastav inimene, et teist säärast pole kogu meie koloonias. Ma põlgan riiukukke samuti nagu õuekrantsi; kuid inimene ei pea olema liiga hella südamega, kui on aeg päästikule vajutada.”
“Mina suhtun sellesse nagu enamik inimesi, kes talitavad õigluse järgi, Harry… Kuid see on imeilus paik ja mu silmad ei väsi iial seda vaatamast!”
“See on sinu esimene tutvus järvega ja taolised mõtted haaravad meid kõiki niisugustel puhkudel. Järved on kõik üldiselt ühesugused, kõikjal on palju vett ja maad, neemi ja lahti.”
Kuna need sõnad ei vastanud kuidagi tunnetele, mis täitsid noore küti südant, siis ei vastanud ta kohe, vaid seisis ja vaatas vaikses naudingus tumedaid künkaid ja peegelsiledat vett.
“Kas kuberneri või kuninga ametnikud on andnud sellele järvele juba mõne nime?” küsis ta äkki, otsekui rabatud uuest mõttest. “Kui nad pole hakanud siin veel oma teibaid püsti panema ja oma kompasse üles seadma ega oma kaarte joonistama, pole nad ka tõenäoliselt veel mõelnud loodust mõne nimetusega rikkuda.”
“Nad pole veel niikaugele jõudnud; ja viimane kord, kui ma käisin seal nahku müümas, päris üks kuninga maamõõtja minult pikalt-laialt siinsete piirkondade kohta. Ta oli kuulnud, et siinkandis olevat järv, ja oli kuulnud selle kohta üht-teist üldist, nagu et siin on vett ja künkaid, ent kui palju on kumbagi, ei teadnud ta rohkem kui sina mohoki24 keelt. Ma ei avanud suud põrmugi laiemalt kui vaja, andes talle ainult mõista, et farmide rajamise ja metsaraiumise lootused on siin viletsad. Lühidalt, ma jätsin talle sellest maast niisuguse mulje, nagu inimene saab mudase vee allikast, mille juurde viib nii porine rada, et läheneja määrib jalad, enne kui sellele teele asubki. Ta ütles mulle, et nad pole seda kohta veel oma kaartidele märkinud, kuigi ma nägin, et see pole tõsi – ta näitas mulle pärgamenti, millel oli kujutatud järv kohal, kus tegelikult pole mingisugust järve. See on viiskümmend miili kohast, kus peaks järv olema, kui nad ikka seda järve mõtlesid. Ma ei usu, et minu jutt paneks teda mingeid parandusi tegema.”
Siinkohal puhkes Välejalg südamest naerma; sellised vigurid olid eriti meeltmööda inimestele, kes pidasid tsivilisatsiooni lähenemist oma seadusteta kuningriigi kärpimiseks. Jämedad vead, mis esinesid tolleaegsetel kaartidel – need kõik olid valmistatud Euroopas – olid nende alalised pilkeobjektid. Kuigi nad polnud küllalt haritud, et ise paremaid kaarte valmistada, oli neil küllaldaselt kohapealt hangitud andmeid, et märgata suuri vigu olemasolevatel kaartidel. Igaüks, kes võtab vaevaks lähemalt uurida seda vaieldamatut tõde ja võrrelda meie isade möödunud sajan – he, et kolonistidel oli täielik õigus suhtuda kriitiliselt koloniaalvalitsuse oskustesse, kuna kõhklemata asetati mõni jõgi või järv kraadi või kahe võrra nihkesse, isegi kui see oli asustatud paigast päevateekonna kaugusel.
“Mul on hea meel, et sellel järvel pole veel nime,” lõpetas Hirvekütt, “või vähemalt mingit kahvanägude poolt antud nime, sest nende ristimine ennustab alati rüüstamist ja hävingut. Ometi nimetavad seda mingit moodi punanahad, kütid ning trapperid; nendele meeldib anda kohtadele mõistlikke ja sobivaid nimesid.”
“Mis puutub indiaanlaste suguharudesse, siis on igal neist oma keel ja igaüks neist nimetab järve omamoodi, ja selle maanurgakesega talitavad nad samuti nagu kõigi teistegagi. Omavahel oleme me hakanud seda kohta kutsuma Vilkuvaks Peegliks, sest kogu ta pinda ääristab sageli kaldaäärsete mändide peegeldus; paistab, otsekui ripuksid künkad tippudega allapoole.”
“Järvel peab olema väljavool; ma tean, et kõigil järvedel on olemas väljavoolud, ja kalju, mille juures ma pean kokku saama Tšingatšgukiga, on väljavoolu lähedal. Kas ka sellele pole koloonia veel seni mingit nime andnud?”
“Ses suhtes on nad meist ette jõudnud. Hoides üht otsa – ja pealegi kõige suuremat – enda käes, on nad andnud talle nime, mis on leidnud endale tee üles kuni allikani; nimed siirduvad alati vastuvoolu üles. Sina, Hirvekütt, oled kahtlemata näinud Susquehannah’ jõge delavaaride maal?”
“Olen küll, ja olen tema kallastel sadu kordi küttinud.”
“See on tegelikult seesama jõgi, ja ma arvan, et ta kannabki sama nime. Mul on hea meel, et nad on sunnitud säilitama punanahkade antud nimesid, sest oleks liiga karm röövida neilt nii maa kui ka nimed!”
Hirvekütt ei vastanud midagi, kuid seisis püssi najale toetudes ja silmitses rõõmustavat vaatepilti. Lugeja ei tohi siiski arvata, et see oli üksnes maalilisus, mis tema tähelepanu nii tugevasti köitis. Paik oli tõesti väga ilus ja seda vaadati ka kaunil hetkel, mil järvepind oli parajasti sile nagu peegel ja läbipaistev nagu puhas õhk, peegeldades vastu kogu idakalda pikkuses mägesid, mis olid rüütatud tumedatesse mändidesse; puud rippusid neemedel peaaegu rõhtsalt vee kohal ning moodustasid siin ja seal lehtedest ja okstest võlve, mille alt paistis sädelevaid õõnsusi. See oli sügav rahu, üksildus, mis vestis inimkätest puutumata mägedest ja metsadest – ühesõnaga looduse kuningriik, mis valmistas Hirvekütile nii palju siirast rõõmu, sobides hästi tema harjumuste ja meelelaadiga. Ühtlasi tundis ta samal ajal, võibolla isegi alateadlikult, sama, mida tunneb luuletaja. Talle valmistas naudingut tundma õppida metsade salapära ja vormiderikkust, nii ääretute ja ebaharilikena, nagu need talle avanesid. Igaüks oleks võlutud, vaadeldes piiritut avarust, mis on kaua tema meeli köitnud, nii haaras tedagi selle maastiku sisemine hurm ja ta tundis seda vaikset lohutust, mida looduse püha rahulik vaatepilt tavaliselt pakub.
III PEATÜKK
Metslinde tuleks minna küttima? Pean tunnistama, mul on nendest hale, sest siin on nende rumalate kodu, kuid ometi nüüd nende suliskehi peab läbistama nool.”
Harry Välejalg mõtles rohkem Judith Hutteri ilust kui Vilkuva Peegli ja seda ümbritseva maastiku ilust. Niipea kui ta oli küllalt põhjalikult tutvunud Ujuva Tomi kalariistadega, kutsus ta oma kaaslase kanuu juurde, et minna järve teise otsa perekonda otsima. Enne paatiasumist uuris ta siiski veel hoolikalt kogu järve põhjapoolset kallast viletsa merepikksilmaga, mis moodustas osa Hutteri varast. Uurides ei jätnud ta ühtki osa järvekaldast vahele, lahtedele ja neemedele pühendas ta suuremat tähelepanu kui ülejäänud osale metsaga kaetud silmapiirist.
“Ongi nii, nagu ma arvasin,” ütles Välejalg pikksilma kõrvale asetades, “vanamees purjetab selle ilusa ilmaga lõunapoolses otsas ja on jätnud lossi saatuse hoolde. Noh, nüüd me vähemalt teame, et ta pole siin ülal, ja meil on tühiasi sõuda järve teise otsa ja otsida ta oma peidupaigast üles.”
“Kas isand Hutter peab vajalikuks end ses ümbruses peita?” küsis Hirvekütt oma kaaslasele kanuusse järgnedes. “Minu arvates on siin niisugune üksildus, kus inimene võib avada kogu oma hinge, tarvitsemata karta, et keegi segaks ta mõtteid või
mohokid – Hudsoni ja selle lisajõe Mohawki kallastel elutsenud indiaanlashõim. Kuulusid irokeesi hõimuliitu selle kõige tähtsama liikmena.
