ja idakaldal oleks võinud paat tervete miilide kaupa sõita tumedate rembrandtlike kanada kuuskede, värihaabade ja nukrate mändide all. Ühesõnaga, inimese käsi polnud veel eales rikkunud ega muutnud seda metsikut loodust, mis uppus päiksevalgusse; seda suurejoonelist pilti ülevoolavast metsailust, mida pehmendas juunikuu mahedus ja rõhutas nii avara vetevälja kaunis mitmekesisus.
“See on suurepärane! See on pühalik! Ise muutud paremaks, kui seda näed!” hüüdis Hirvekütt, toetudes oma püssile ning vaadates paremale ja vasemale, põhja ja lõunasse, üles taevasse ja alla maa peale, igasse suunda, kuhu ta pilk aga küündis. “Isegi punanaha käsi pole puutunud ühtki puud, niipalju kui mina näen, vaid kõik on jäetud elama ja surema, nii kuidas jumal selle oma tahtmist ja seadusi mööda on korraldanud! Välejalg, sinu Judith peaks olema vooruslik ja arukas neiu, kui ta on viibinud pool eluaega, nagu sa mainisid, niisuguses õnnistatud paigas.”
“See on sulatõsi, ja ometi on plikal omad vigurid. Mitte kogu aja ei ela ta siin, kuna vanal Tomil on komme – ja oli juba enne, kui mina teda tundma õppisin – minna talveks asunike naabrusse või kindluse kahurite kaitse alla. Ei, ei, Jude on õppinud asunikelt rohkem, kui talle kasuks tuleb, ja eriti kergatslikelt ohvitseridelt.”
“Kui see nii on – kui see tõesti nii on, Välejalg, siis see iseenesest on kool, mis paneb talle jälle aru pähe. Kuid mis see on, mis mulle siit paistab, otse meie kohal? Saareks näib liiga väike ja paadiks liiga suur, kuigi ta seisab keset järve?”
“Noh, peenutsev aadlik kindlusest kutsub seda Piisamroti lossiks; ja vana Tom ise irvitab seda nime kuuldes, mis iseloomustab nii hästi tema harjumusi ja iseloomu. See on tema alaline pesapaik; seal on neid kaks: see, mis kunagi paigalt ei liigu, ja teine, mis ujub ja on vahel järve ühes ja vahel teises osas. Viimast nimetatakse Noa laevaks, kuigi selle sõna tähendus on laiem, kui mina oskan sulle seletada.”
“See sõna peab pärit olema misjonäridelt, Välejalg, keda minagi olen kuulnud rääkivat ja lugevat niisugusest asjast. Nad räägivad, et maailm olevat kunagi olnud üleni vee all ja et Noa pääsenud oma lastega uppumisest sel teel, et ehitanud laeva, mille pardale ta õigel ajal asus. Osa delavaare usub seda pärimust, teised eitavad, kuid meil kui valgetel meestel on sünnis seda uskuda. Kas sa ei näe kuskil sellest laevast jälgi?”
“See on kahtlemata all lõunas või seisab mõnes lahes ankrus. Kuid meie kanuu ongi valmis, ning kaks niisugust aerupaari nagu minul ja sinul viivad meid viieteistkümne minutiga lossi.”
Selle ettepaneku peale aitas Hirvekütt kaaslasel paigutada nende asjad kanuusse, mis oli juba vette lastud. Seejärel istusid mõlemad kanuusse ja lükkasid kerge veesõiduki tugeva tõukega kaheksa või kümme küünart kaldast eemale. Välejalg võttis nüüd istet päras, kuna Hirvekütt asus ettepoole ja paat libises aeglaselt, kuid tugevate aerutõmmetega üle vaikse veepinna ebatavalise välimusega ehitise suunas, mida Välejalg oli kutsunud Piisamroti lossiks. Mehed peatasid sõudmise mitmel korral ja silmitsesid ümbritsevat maastikku, kui uued vaatepildid avanesid neemede tagant ja võimaldasid neil näha kaugemale järvele või saada avarama ülevaate metsaga kaetud mägedest. Muutusid siiski ainult küngaste kuju, lahtede kaared, kaugele lõunasse ulatuv org; kogu maa näis olevat rüütatud lehtede piduehteisse.
“See vaatepilt soojendab tõesti südant!” hüüdis Hirvekütt, kui nad olid nõndaviisi neljandat või viiendat korda peatunud. “Järv näib olevat nagu loodud selleks, et me võiksime vaadata ülevate metsade sügavusse; ja maa ning vesi tõendavad ühteviisi jumaliku ettenägelikkuse ilu! Kas sa ütlesid, Välejalg, et keegi ei nimeta end kogu selle ilu seaduslikuks omanikuks?”
“Ei keegi muu peale kuninga, mu poiss. Temal võib olla mõningaid õigusi sellele loodusele, kuid ta on nii kaugel, et tema nõuded ei vaeva iialgi vana Tom Hutteri südant, kes on hakanud selle peremeheks ja kavatseb peremees olla senikaua, kui elupäevi on. Tom pole mitte mõni skvotter23, kuna ta ei ela maa peal; mina kutsun teda vee-elanikuks.”
“Ma kadestan seda meest! Tean, et see on vale, ja ma püüan selle tunde maha suruda, kuid ometi kadestan ma seda meest! Ära arva, Harry, et ma hauduksin mõnd plaani, kuidas tema asemele asuda, sest sellist mõtet ei mahu mulle pähe; kuid ma ei saa midagi parata väikese kadeduse vastu. See on loomulik tunne – parimailgi meist on niisugused tunded ja nad annavad neile mõnikord voli.”
“Sul tarvitseb ainult Hettyga abielluda, et pärida pool mõisat,” hüüdis Välejalg naerdes. “Plika on väga armas, ei, kui tal poleks kõrval kaunist õde, võiks ta olla isegi kena; kuid aru on tal nii napilt, et sa võid teda panna igas asjas mõtlema nii, nagu sina tahad. Kui sa Hetty ära võtad, võin mina vanduda, et vanamees loovutab sulle õiguse igale hirvele, mis sa suudad maha lasta viie miili raadiuses järvest.”
“Kas jahiloomi on siin ohtrasti?” küsis Hirvekütt, kes ei pannud Marchi nöökamist tähelegi.
“Ümbrus on siin igal pool jahiloomade päralt. Vaevalt on kunagi ühtki pauku nende suunas lastud; ja mis puutub trappereisse, siis seda piirkonda külastavad nad harva. Ma ise ei peaks samuti nii palju siin viibima, kuid Jude veab ühele poole ja koprad teisele poole. Rohkem kui sada Hispaania dollarit on see olevus mulle viimase kahe aasta jooksul maksma läinud ja ometi ei suuda ma vabaneda soovist vaadata veel kord tema näokest.”
“Kas punanahad külastavad seda järve sageli, Välejalg?” küsis Hirvekütt, jätkates oma mõttekäiku.
“Nad tulevad ja lähevad, mõnikord hulgiti ja mõnikord üksinda. Maa ei kuulu nähtavasti ühelegi pärismaalaste suguharule ja seepärast ongi ta sattunud Hutteri kätte. Vanamees rääkis, et mõned kavalad mehed olevat püüdnud mohoki hõimult mingit indiaanlaste lepingutähte välja meelitada, et saada koloonialt sellele maale õigust, kuid sellest ei olevat midagi välja tulnud, kuna senini pole leidunud ühtki meest, kes oleks olnud küllalt vägev, et oma nina sellesse asjasse pista. Küttidel on siinsetes ürgmetsades tänapäevani vaba voli.”
“Seda parem, seda parem, Välejalg. Kui mina oleksin Inglismaa kuningas, saadaksin ma iga inimese, kes raiub siin ühegi puu, ilma et tal oleks kibedat tarvidust puude järele, kõige mahajäetumasse ja üksikumasse paika, kus ükski neljajalgne pole iial kõndinud. Ma olen päris rõõmus, et Tšingatšguk määras meile kokkusaamise sellele järvele, sest seni pole minu silm veel niisugust toredat vaatepilti näinud.”
“See tuleb sellest, et sa oled elanud nii kaua delavaaride hulgas, kelle maal ei ole järvi. Noh, kaugemal põhja ja lääne pool on niisuguseid veekogusid külluses, sina oled noor ja võid veel neidki näha. Aga kuigi võib olla teisi järvi, Hirvekütt, ei ole ühtki teist Judith Hutterit!”
Tema kaaslane naeratas selle märkuse peale ja vajutas siis oma aeru vette, nagu mõistes armastaja tõtlikkust. Mõlemad sõudsid nüüd täiest jõust, kuni jõudsid sajakonna jardi kaugusele lossist, nagu Välejalg pilkamisi oli Hutteri maja kutsunud. Siin nad peatusid; Judithi austaja talitses oma kärsitust seda hõlpsamini, et nägi ehitise praegu tühja olevat. See uus peatus võimaldas Hirvekütil silmitseda ainulaadset ehitist, mis oli oma laadilt nii eriline, et väärib kirjeldamist.
Piisamroti loss, nagu keegi peiar ohvitser oli maja naljatledes nimetanud, seisis keset lahtist järve veerand miili kaugusel lähimast kaldast. Teistes külgedes ulatus vesi hoopis kaugemale, põhjapoolse otsani oli kaks miili ja idakaldani terve miil, kui mitte enam. Siin polnud vähimatki jälge saarest, maja seisis vaiadel ja vesi loksus selle all. Hirvekütt oli juba märganud, et järv on väga sügav, ja palus selle imeliku asjaolu kohta selgitust. Harry selgitas mõistatuse, öeldes talle, et selles kohas kerkib pikk, kitsas liivaleede, mis ulatub mõnisada jalga põhja ja lõuna suunas, veepinnast arvates kuue või kaheksa jalani, ja et Hutter oli ramminud sellesse vaiad ja ehitanud neile oma eluaseme, julgeoleku pärast.
“Indiaanlased
skvotter – ürgmetsas asuv ja alepõlde hariv kolonist
