käärimist” ja ei suutnud hommikust süüa.
„Teadsin, et mind ootab ees äärmiselt kurnav päev ja elu kõige olulisem tseremoonia,” kirjutas ta sel õhtul oma päevikusse. „Kõige piinarikkam oli see tundidepikkune ootamine, mis Westminster Abbeysse minekule eelnes.”3
Briti monarhi kroonimistseremoonia Westminster Abbeys, mille juured ulatuvad pea aastatuhande taha, on osa rahvuslikust hiilgusest, milletaolist ei leia kusagilt mujalt maailmas. Tseremoonia keskmes on pühitsemine: monarh istub keskaegsel kuningas Edwardi toolil, Canterbury’ peapiiskop puudutab pühitsetud õliga tema käsi, rinda ja pead. Segu apelsinist, roosist, kaneelist, muskusest ja hallist ambrast valatakse kotkakujulisest ampullist filigraansele lusikale. Selle aktiga pühitsetakse monarh Jumala silme all oma rahva teenistusse; ta tõotab vandega oma riiki ja rahvast teenida. Kuningas George VI jaoks, kes oli sügavalt usklik mees, oli sellel pühitsemisel äärmiselt oluline tähendus. Sellega usaldas ta end Kõigevägevama hoolde ning tõotas tema armu ja õnnistuse kaudu oma alamate üle vääriliselt ja õiglaselt valitseda.
Sellise tseremoonia keskmes olemine – üritades samal ajal oma peas seitsmenaelast iidset krooni tasakaalus hoida – oleks igaühe jaoks suur katsumus olnud, kuid kuningal oli lisaks veel eriline põhjus eesootava ees hirmuvärinaid tunda – lapsepõlvest saati olid teda vaevanud erinevad tervisehädad, nende hulgas ka raskekujuline kogelemine. Väikeseski ringkonnas tekitas see piisavalt piinlikkust, aga avaliku esinemise muutis see rängaks tuleprooviks. Ameerika ajakirja Time sõnul oli kuningas „kõige kuulsam kaasaegne kogeleja” maailmas,4 liitudes selliste prominentsete nimedega nagu Aisopos, Aristoteles, Demosthenes, Vergilius, Erasmus ja Darwin.
Lisaks pidi kuningas kroonimisele eelnevatel nädalatel taluma tagaselja sosistamist oma tervise aadressil. Laimu olid algatanud tema kibestunud ja nüüdseks Prantsusmaale pagenud vanema venna toetajad. Kuulujuttude kohaselt oli uue kuninga tervislik seisund nii nigel, et ta polevat võimeline kroonimistseremooniat vastu pidama ja seega ka suverääni kohuseid täitma. Õli lisas veelgi tulle kuninga otsus, mille kohaselt ta loobus oma ametisseasumise puhul Delhisse vastuvõtule minemast, kuigi ta eelkäija oli selle reisi juba 1937. aasta lõppu ära planeerinud.
Kutsutud külalised hakkasid Abbeysse saabuma umbes seitsme paiku hommikul. Rahvamurrud hõiskasid, kui nad möödusid. Alamkoja liikmete ja aadlike tarvis, kes olid täies pidurüüs ja kandsid oma uhkeid peaehteid, oli Kensington High Streeti ja Westminsteri vahele spetsiaalne metroorong sõitma pandud.
Logue ja ta naine asusid kodust teele kell 6.40. Nad suundusid mööda tühje teid põhja poole läbi Denmark Hilli ja Camberwell Greeni ning pöördusid siis läände äsja renoveeritud Chelsea’ silla poole, mille vähem kui nädal tagasi oli avanud Kanada peaminister William Lyon Mackenzie King, kes kroonimistseremoonia tõttu Londonis viibis. Politseinikud tuvastasid rohelise P-tähe nende auto esiaknal ja vehkisid hoogsalt kätega märgiks, et nad läbi lastaks. Väheke enne Tate Galleryd algas hirmus ummik; tundus, et kõik Londoni autod on Abbey poole teel. Parlamendi väljaku juures, enne Richard Lõvisüdame kuju vastas olevat tunnelit hakkas autosumm siiski hajuma ja kella 7.30-ks olid nad juba kenasti oma kohtadele pressitud.
Kuningas ja kuninganna liikusid Abbey poole imekaunis kuldses kuninglikus tõllas, mille ette oli rakendatud kaheksa hobust ja mida esimesena oli kasutanud kuningas George III 1762. aastal parlamendi avamisel. Praegusele kuningale andis tohutult palju kindlust juurde teadmine, et tema naine, kuninganna Elizabeth, on tema kõrval. Neljateistkümne abieluaasta jooksul oli naine talle alati rahustavalt mõjunud; alati, kui ta kõne jooksul toppama jäi, pigistas naine hellalt ta rannet, julgustades teda jätkama – üldjuhul tulemuslikult.
Kuninga ema, kuninganna Mary, istus oma pojatütardega kuninglikus loožis. Noorem tüdruk, kuueaastane ja suurema osa ajast vimkasid täis printsess Margaret Rose, oli juba tüdinenud ning vingerdas rahutult oma kohal. Teenistus näis lõputult pikk ja tüdruk toppis vahelduseks sõrmi silma, venitas oma kõrvu, kiigutas jalgu, toetas pead kõikvõimalikesse kohtadesse ning torkis oma oluliselt tõsisemat vanemat õde Elizabethi, kes oli äsja üheteistaastaseks saanud. Nagu tavaliselt, tabas vanem tüdruk end õde korrale kutsumast. Lõpuks andis kuninganna Mary Margaret Rose’ile teatribinokli ja suutis tüdruku sellega maha rahustada.
Hoopis teistlaadi toetust sai kuningas Logue’ilt, kelle istekoht tseremoonia kohal kõrguvas loožis oli ilmseks tunnistuseks selle kohta, kui oluline ta kuninga jaoks oli. Ta ise pidas end „harilikuks koloonialaseks”, kel hoolimata oma kõnekunstile pühendunud karjäärist ei ole kunagi päriselt õnnestunud austraalia aktsendist lahti saada. Logue jättis seal briti kõrgseltskonna hulgas aukohal istudes kuidagi kohatu mulje.
Ometi oleks raske ülehinnata Logue’i panust sellesse pöördelisse päeva. Ajalehed nimetasid seda meest kuninga „kõnedoktoriks” või „kõnespetsialistiks”. Tema roll oli nii oluline, et hiljuti oli talle Kuninglik Victoria Orden omistatud – suverääni isiklik kingitus. Sellest sai esikaaneuudis: Daily Express kuulutas, et ta on „üks huvitavamatest kujudest kroonimistseremoonia aunimekirjas”. Westminster Abbeys oli orden Logue’il uhkelt rinnas.
Alates ajast, mil Logue üksteist aastat tagasi laevaga Austraaliast Inglismaale maabus, oli temast oma Harley tänava vastuvõturuumis, Briti meditsiinikeskuse südames, saanud üks kõige prominentsemaid kujusid järjest populaarsemaks muutuvas kõneteraapia valdkonnas. Suure osa sellest ajast oli ta aidanud tollel ajal veel Yorki hertsogil oma kõnehäirega toime tulla.
Terve viimase kuu olid nad valmistunud suureks päevaks, harjutades tunde ja tunde läbi aastakümnete aus hoitud repliike, mida kuningas Abbeys ette pidi kandma. Aastatepikkuse koostöö jooksul, kas siis Logue’i väikeses Harley tänava kabinetis, Windsoris või Buckinghami palees, oli neil välja kujunenud oma süsteem. Kõigepealt uuris Logue teksti läbi, otsis välja kõik sõnad, mis võiksid kuningale takistuseks osutuda – näiteks sellised, mis algavad „k” või „g”-ga või võib-olla ka mõne muu suulaehäälikuga – ning kui vähegi võimalik, asendas need teiste sõnadega. Seejärel märgistas Logue teksti soovitusliku hingamisrütmiga ja kuningas hakkas harjutama, korduvalt ja korduvalt, kuni kõne ettekandmine edukalt välja tuli. Üldjuhul oli see protsess äärmiselt frustreeriv.
Kroonimistseremoonial ei tohtinud olla mingit sõnadega puterdamist. See oli tõeline proovikivi – ja see oli iga hetk algamas.
Veerand üheteistkümne paiku hakkasid oma kohtadele ilmuma printsid ja printsessid nii Britanniast kui mujalt. Siis tuli kuninga ema, kõndides pühalikult ametliku kroonimismarsi taktis; talle järgnesid erinevad riigimehed ja seejärel kuninganna, kelle imeilusat sleppi kandis kuus õuedaami.
„Trompetihõise ning peagi hakkabki kuldset ja punast valgust hiilgav kuninga rongkäik paistma,” kirjutas Logue päevikusse, millesse ta suure osa oma Inglismaa elust jäädvustas. „Ja kõige lõpus astub aeglasel sammul meie poole mees, keda ma kümme aastat kogu oma hinge ja südamega teeninud olen, nähes välja üsna kahvatu, aga viimseni kuninglik. Mu süda tahab rinnust välja karata, kui mõistan, et see mees saab kohe Inglismaa kuningaks.”
Kui Cosma Lang, Canterbury peapiiskop, kroonimistalitusega peale hakkas, pööras Logue igale sõnale ilmselt rohkem tähelepanu kui kõik teised Abbeys kokku, kuigi hambavalu, mille käes ta kannatas, üritas keskendumist kõigest väest nurjata. Alguses näis kuningas närvis olevat ja Logue’i süda jättis löögi vahele, kui ta vandega alustas, aga kokkuvõttes rääkis ta hästi. Kui kõik läbi sai, oli Logue rõõmujoovastuses.
„Kuningas kõneles väga hea artikulatsiooniga,” teatas ta uhkelt ühele ajakirjanikule.
Õigupoolest oli see ime, kui selgelt kuningas oma sõnad välja oli öelnud, võttes arvesse, millise surve all ta oli olnud – peapiiskop, kes hoidis raamatut, millest
