kutsuti neid moodsatesse kodudesse ja peentesse restoranidesse õhtusöökidele ning neil õnnestus osaleda nii mõnelgi prestiižsel üritusel. Lisaks käisid nad paljudel etendustel ja show’del. Lionel oli vaimukas ja meeldiv kaaslane; austraallastena oli temas ja Myrtle’is kohalike jaoks ilmselt ka mingi uudsuse võlu. Elu ei olnud siiski vaid pidu ja pillerkaar. Päeviti väisasid nad Robert Cumnocki loenguid ja seminare Northwesterni ülikoolis. Robert oli kõnekunsti professor, kes oli ülikooli allüksusena Retoorikakooli asutanud ja keda Myrtle „lihtsalt šarmantseks” pidas. Lisaks õpetas Logue ka ise üliõpilastele retsiteerimist ja rääkis neile Austraalia elust.
Edasi mindi läbi Niagara Fallsi New York Citysse, mis hämmastas neid oma pööraste mõõtmetega.
„Sõitsin eile ligi tund aega metroorongiga ja välja tulles olin ikka veel New Yorgis,” kirjutas Myrtle suure imestusega.7
Veel rabas neid see, kui tohutult palju võõramaalasi linnas oli; paljudele neist valmistas raskusi isegi kõige algelisema inglise keele rääkimine. Broadway lõputute „valgustatud reklaamtahvlite” hiilgus mõjus silmipimestavalt ja Logue viis oma naise esimest korda ooperisse. Nad ronisid Vabadusesamba otsa ja nautisid Coney Islandi võlusid. Ka siin osutusid sõprade kaudu hangitud tutvused kasulikuks ning nad sulasid kiiresti kohalikku seltsiellu – ning nautisid muuhulgas ka mõningaid ülipeeneid õhtusööke linnast väljas. Viimased olid täielikuks vastandiks New Yorgi karmile elule: „Ilma igasuguse kahtluseta on New York suurimate jõleduste linn ja seadusekuulekus ei ole siin sugugi populaarne,” kirjutas Myrtle emale. „Kohalike ajalehtede lugemine ajab hirmu nahka. Me ei käi kusagil ilma oma revolvrita – kaunitar, mille Lionel siia saabudes ostis.”
Chicagos oli Logue mitme oma ala eksperdiga ühendust võtnud, nende hulgas Grenville Kleiser, Kanada päritolu oraator, kes oli hulgaliselt inspireerivaid kõnekunsti puudutavaid raamatuid kirjutanud. Logue pöördus ka kohaliku avaliku esinemise klubi poole ja andis jällegi ka ise mõned loengud. Bostoni reisi ajal kohtus ta Leland Todd Powersi, kõnekunsti valdkonna liidriga, kes oli Suulise kõne nimelise kooli autor ning kes lisaks õpetas veel Emersoni kõnekunsti koolis.
Mõneti intrigeeriva faktina võib välja tuua, et oma East Coasti perioodil kohtus Logue ka tulevase presidendi, Woodrow Wilsoniga, kes sel ajal veel Princetoni ülikooli eesotsas oli.
„Kõige suurepärasem ameeriklane,” kuulutas Logue tagasi kodus olles ühes Perthi Sunday Times’ile antud intervjuus.8 „Tal on terav läbitungiv pilk, mis näib sinust otse läbi vaatavat. Väga tark ja iseloomuga mees, kuid samas läbini sõbralik ja vähenõudlik. Paljud inimesed arvavad, et temast saab järgmine Ühendriikide president.”
Innukas autogrammide koguja, nagu ta oli, hindas Logue Wilsoni korraliku õpetatud käekirjaga signeeritud kirja väga kõrgelt.
Oli aeg edasi liikuda. 3. mail astusid Logue ja Myrtle Londonisse suunduva Teutonicu pardale. Laev kuulus kompanii White Star alla – see sama kompanii, mis järgmisel aastal maailmale õnnetu saatusega Titanicut tutvustas. Ameerikas veedetud aeg oli olnud üks suur seiklus.
„VeetsimeAmeerikas suurepärased kuud ja elamiseks on see üks vaimustav koht – see-eest kohutav koht lapse üleskasvatamiseks,” kirjutas Logue ämmale. „Ameeriklased on üks imepärane ja kummaline rahvas – see on altkäemaksu, valede ja prostitutsiooni maa … Aga ometi on see üks kütkestavamaid riike maailmas.”
Logue’id maabusid Liverpoolis 11. mail ja asusid neljatunnisele rongisõidule Londoni poole. Myrtle õhkas ühes kirjas emale, et Inglise maapiirkond on „imedemaa; lõpmata maaliline oma roheliste väljade ja neid piiravate kaunite viirpuuhekkidega ning kanalitel ulpivate lotjadega”. Esmamulje impeeriumi pealinnast pärast õhtusööki ning jalutuskäiku Piccadilly ja Trafalgari väljaku ümbruses polnud aga sugugi positiivne – see näis New Yorgiga võrreldes „provintslik”.
Vaatamata esmamuljele hakkas London neile kiiresti meeldima ja peagi oli Myrtle ümbritsevast vaimustuses. Nad külastasid selliseid kohustuslikke vaatamisväärsusi nagu Londoni kindlus, Madame Tussaud’ vahakujude muuseum, Hampton Courti palee ja muidugi Buckinghami palee –, kus Logue tulevaste aastate jooksul sagedaseks külaliseks sai. Hoone välisilme ei avaldanud Myrtle’ile sugugi muljet: „See on üks kole räpane vana hall maja, kirjeldamatult võigas,” kirjutas ta. „Imeilus Victoria mälestussammas, mis selle koletise väravate ees kuu aega tagasi avati, leevendab õnneks veidi seda õudust.”
Nad käisid palju teatris, kus kohtusid teiste hulgas suurepärase Charles Hawtrey’ga, kes neile väga meeldis, ja Austraalia päritolu Marie Lohriga, kes neile üldse ei meeldinud. Myrtle’i arvates oli ta liiga kiiresti kuulsuse saavutanud, mis talle sugugi hästi ei olnud mõjunud, ja lisaks oli ta liiga kõhn nagu kõik inglise tüdrukud. Nad käisid tihti ka väljas söömas, kuigi neid häiris, et Londonis kõik restoranid palju varem suleti kui New Yorgis.
Veel käisid nad Oxfordis, kuhu tuttava tuttavad nad iga-aastase jõepaadivõistluse pidustuste raames kutsusid. Hommikuti uudistasid nad erinevaid kolledžeid ja pärastlõunati imetlesid vaatepilti sadadest rõõmsavärviliselt kaunistatud paatidest, milles valgetes flanellpükstes mehed ja ilusates kleidikestes neiud aerutajaid jälgisid. Üks sõber viis ka nemad paadiga sõitma: Lionel ja Myrtle lamasklesid pehmetel alustel, sel ajal kui sõber neid mööda jõge sõidutas ning samas nende tähelepanu kaunitele vaadetele juhtis. Pärast „kuut paradiisihõngulist päeva”, nagu Logue ühes hilisemas kirjas ämmale seda aega nimetas, lahkusid nad Oxfordist suure kahjutundega.
Üks Britannia reisi kõrghetki oli 22. juunil, mil nad koos ülejäänud rahvamurruga Londoni tänavaid ummistasid, et kuningas George V ehk „meresõitja kuninga” kroonimist tähistada. George V oli oma isalt, Edward VII-lt trooni pärinud eelmise aasta mais. London oli üks suur pulbitsev inimmass; tänavaid ehtis nii palju lipukesi ja elektritulukesi, et Myrtle’ile jättis see kõik muinasjutumaa mulje. Inimesed olid juba eelmisel õhtul parimaid kohti märgistama hakanud, paljud veetsid öögi kõnniteedel, sest järgmisel hommikul kella kuueks pidi kindlasti tänaval olema, kui midagi näha tahtsid. Ühel Logue’i Kaufmanni-nimelisel sõbral, kellega ta Teutonicu pardal tutvunud oli, õnnestus talle pressikaart hankida, nii et ta pääses peaaegu Westminster Abbey ukse ette.
Kaartidega varustatult jalutasid Logue ja Kaufmann poole kümneks hommikul kohale ning said politseilt loa end Buckinghami paleest kõigest mõnesaja jardi kaugusele sisse seada. Peagi nautisid nad sealt imelist vaadet kuldses tõllas kuningast ja kuningannast.
„Rahvas oli küll väga entusiastlik, aga inglastel on kohutav hirm lärmi ees,” kirjutas ta ämmale.
Järgmisel päeval toimus Londonis kuninglik rongkäik. Logue’il ja Myrtle’il olid kohad täpselt uue Admiraliteedikaare ees. Hoolimata sellest, et nad kella veerand kaheksast hommikul kuni poole kaheni päeval ootama pidid, lendas see aeg kui linnutiivul ja nad „pidasid end üleval nagu lapsed, kui kuningas ja kuninganna oma imekaunis riigitõllas kaheksa kreemja hobuse järel viimaks paistma hakkasid”.
Logue’id leidsid aega ka Edith Nesbitil – oma kaugel sugulasel ja „Raudtee laste” autoril – tema kaunis Kenti maakodus külas käia. Eriti vaimustatud oli sellest väljasõidust just Myrtle.
Algselt oli neil plaanis Euroopas edasi reisida, aga sellega oli nüüd väike probleem – Logue oli suure summa oma säästudest pannud Bullfinch Golden Valley sündikaadi aktsiate alla, mis möödunud aasta detsembris, pärast väidetavat uue kullaaugu avastamist Kalgoorlie läheduses, Perthi väärtpaberiturul suurt erutust olid põhjustanud. Nagu välja tuli, olid ettevõtte ennustused lootusetult liialdatud ja mõni kuu hiljem langes aktsiate väärtus murranguliselt, võttes endaga kaasa suurema osa Logue’i ja Myrtle’i säästudest. Nad palusid onu Pariselt telegrammi teel
Lionel Logue’i isiklik arhiiv, 25. märts 1911.
