määramise ja igasugu veidrate riistade kasutuselevõtuni, nagu näiteks prantsuse arsti Marc Itardi arendatud mitmeharuline kuldplaat, mis pidi mingil viisil keelt toetama. Veel soovitati kogelemise ohvritele näiteks ülemiste ja alumiste hammaste vahel korgitükke hoida. Palju vähem ohutu oli aga keelekirurgia, mis samuti tol ajal moodi läks. Selle alusepanijaks loetakse saksa kirurg Johann Dieffenbachi, kes 1840. aastal esimese taolise operatsiooni läbi viis ja keda seejärel kogu Mandri-Euroopas, Britannias ja Ühendriikides järgima hakati. Täpne protseduur varieerus olenevalt operatsioonist, kuid enamikul juhtudest hõlmas see osade keelelihaste eemaldamist. Lisaks sellele, et taolised protseduurid olid ebaefektiivsed, olid nad ajal, mil puudusid tuimestid ja antiseptikud, ka äärmiselt valulikud ja ohtlikud. Polnud harvad juhud, mil patsiendid kas kohapeal või tüsistuste tagajärjel surid.
Oma 1908. aastal ilmunud raamatus „Mälestusi inimestest ja raamatutest” meenutas reverend A. J. Church, kuidas teda 1840. aastal, mil ta oli neljateistkümnene, oli opereerinud arstiteaduste doktor James Yearsley, esimene kõrva-, nina- ja kurguspetsialistina töötanud arst.
„Ta väitis, et suudab kogelemist kurgunibu ja mandlite eemaldamisega ravida,” meenutas Church. Operatsiooni kasuteguris kõhklevana kommenteeris ta hiljem: „Minu arvates ei teinud operatsioon mulle midagi head.”
Aja möödudes hakati rohkem hingamisele ja heli produtseerimisele keskenduma – lahendusi hakati otsima hingamisharjutustest ja hingamise teadlikust kontrollimisest. Selle teema uurijad, kellest paljud olid saksa keeleruumist, asusid tuvastama, millised helid üldjuhul kõige rohkem probleeme tekitavad. Nad avastasid, et sageli oli komistuskiviks täis- ja kaashääliku vaheline üleminek. Muude tähelepanekute hulgas oli ka tõsiasi, et haigetel oli proosatekstidega vähem probleeme kui luulega ning lauldes kadus kogelemine täielikult. Samuti täheldati, et vanusega häire väheneb ning et proportsionaalselt kannatab kogelemise all mehi rohkem kui naisi. Võimaliku ravina hakati rõhku panema rütmi kasutusele.
Psühholoogia esilekerkimine eraldiseisva teadusharuna ning biheiviorismi ja pärilikkusuuringute arenemine aitasid kaasa uue teadusharu ja elukutse tekkimisele kahekümnenda sajandi esimestel kümnenditel – selleks oli kõne- ja kuulmisteadus. Mandri-Euroopas jäi see peamiselt meditsiinisiseseks teadusharuks. Britannias aga tavatsesid arstid kogelemise ja muude kõnehäirete alast nõu otsida nendelt, kes ametialaselt hääle ja kõnega seotud olid. Uued kliinikud olid enamjaolt küll haiglatega samadesse hoonetesse paigutatud ja nime järgi meditsiinilise järelvalve all, aga sel alal töötajad tulid üldjuhul pigem kõne- ja draamakoolidest nagu Logue’ki.
Britannias oli üheks selle ala tuntuimaks nimeks H. St John Rumsey, kõneterapeut ja lektor, kes töötas palju aastaid Londoni Guy’ haiglas. 1922. aastal andis ta meditsiiniajakirjas lancet oma kõnehäirete-alastest vaatevinklitest üldise ülevaate ning põhjalikumalt kirjeldas ta oma arusaamu järgmisel aastal ilmunud raamatus „Ei mingit vajadust kogelemiseks”. Rumsey arutluskäik oli järgmine: kaks põhifaktorit nii kõne kui laulmise juures on akustilise energia tekkimine kõriõõnes ja selle muutmine meile mõistetavateks häälikuteks kõneelundite poolt. Rääkimiseks ja laulmiseks kasutatakse samu elundeid – keelt, huuli ja alalõuga – aga kui kõnelemise juures on kalduvus keskenduda sõnadele ja hääl tähelepanuta jätta, siis laulmise juures on see sageli vastupidi. Rumsey väitel on just see põhjuseks, miks kogeleja tihti ilma probleemideta laulda suudab; samuti ei ole tal üldjuhul raskusi erinevate aktsentide ja murrakute matkimisega, sest seda tehes on ta sunnitud pöörama suuremat tähelepanu hääldusele.
Ühe kahekümneaastase neiu puhul, kes tema poole kogelemisega pöördus, oli Rumsey ravisoovitus enam kui kummaline – seltskonnatants. Arsti enda sõnul oli see soovitus ilmselgelt vilja kandnud.„Nüüd on tema kogelemine kadunud ja lisaks sellele, et ta mehele tantsupõrandal järgneda suudab, võib ta ka ise samme seada,” rääkis Rumsey ühele reporterile.14 „Tema kogelemise põhjuseks oli rütmitaju puudumine. Tantsimise kaudu tekkis tal rütmitunnetus.”
Logue jagas suuremalt osalt Rumsey seisukohti. Nagu üks tema endistest patsientidest hiljem selgitas, uskus ta, et kogelemise põhjuseks on koordinatsioonitõrge mõistuse ja vahelihase vahel ja kui „sünkroonsuse puudumine” end kord juba sisse seadnud, saab sellest peagi harjumus. Logue’i ravimeetodi aluseks oli panna patsiendid juba juurdunud vale koordinatsiooni unustama ning uuesti algusest peale rääkima õppima. „Aga ei tohi unustada, et kogu probleemi võtmeks on diagnoos.”
Mõnede inimeste komistuskiviks on sissehingamine, teistel toimub vahelihase kramplik kokkutõmme, kolmandatel ei suuda mõistus sõnadega sammu pidada. Paljud inimesed, kes tavaolukorras ei kogele, ei suuda erutusseisundis ladusalt kõnelda. Tavaliselt on see kolmandat tüüpi tõrke illustratsiooniks – mõistus on hingamisrütmist ja artikulatsioonist sammu võrra ees. Tõrge esineb nii kaua, kuni aju nii-öelda tagasi pöördub ja puntra lahti harutab.15
Logue selgitas oma nägemusi 1925. aasta 19. augustil sel ajal veel verisulis Briti Ringhäälinguühingu koosseisu kuuluva raadiojaama 2LO eetris olnud vestlussaates pealkirja all „Kõne ja telliskivimüürid”.16 Valitud pealkiri viitas kolmele peamisele takistusele, mis tema arvates ladusa kõnelemise teel seisavad: puudulik hingamine, häired heli tekkimisel ning vigane diktsioon. Logue leidis, et ei ole aga midagi jubedamat kui see, kui kõnehäire on võtnud kroonilise kogelemise mõõtmed.
Ma ei tea midagi, mis kujutaks endast samaväärset „telliskivimüüri” kui see häire. Ainsaks lohutuseks on asjaolu, et kõvasti vaeva nähes on see haigus osade patsientide puhul nüüd umbes kolme kuuga ravitav. Ignorantsus, mida selles valdkonnas üles näidatud ja kohati veel praegugi näidatakse, on aga õõvastav.
Inimesed, kes kannatavad kogelemise all, on üldjuhul võimelised ilma raskusteta laulma ja näiteks mängude ajal karjuma, kuid sellised igapäevased asjad nagu rongipileti ostmine või tee küsimine tekitavad ületamatuid piinu.
Need, kes sellega sõja ajal ja pärast sõda kokku puutusid, teavad, milline vapustav abi kõneteraapia oli ja on – see on võimeline andma igale piinaga välja öeldud sõnale lauldud sõnade kerguse.
Logue kirjeldas veel ühte huvitavat eksperimenti, mille käigus tal oli õnnestunud liiga kiledat häält visuaalse mõjutamise läbi madalamaks muuta. Patsient pandi seisma posti ette, millel asetses üksteise all hulk värvilisi tulesid ja paluti teha oma tavalist häält, vaadates ise kõige ülemist tuld. Seejärel paluti tal oma tavalist häälekõrgust vastavalt ükshaaval kustuvatele tuledele madalamaks muuta. Suure pingutuse läbi tõi see hääle madalamale kõrgusele. Järgmisena alustati juba kõige ülemise tule juures madalamast toonist, toimus läbimurre ning hääl muutus jäädavalt madalamaks.
NELJAS PEATÜKK
Kasvavad piinad
Yorki kotedž17 Sandringhamis. Tulevase George VI sünnikodu
Tulevane kuningas George VI, tulevase George V teine poeg ja kuninganna Victoria lapselapselaps, sündis 1895. aasta 14. detsembril Washi lahe lõunarannikul Sandringhami külas Yorki kotedžis. Hyde pargis ja Londoni kindluses kõlasid püssipaugud. „Kell 3.30 (S.A) sündis ligi kaheksa naela kaaluv poisipõnn, kõik on suurepärases korras, ema ja laps tunnevad end väga hästi,” teatas uhke isa, kes seejärel „saatis hunniku telegramme, pistis midagi hamba alla ning vajus kell 6.45 rampväsinult voodisse.”18 S.A. ei viidanud mitte suveajale, vaid Sandringhami ajale – omapärane traditsioon, millele oli alguse pannud tema kirglikust jahimehest isa Edward VII, kes keeras kellad vastavalt oma päevarütmile pool tundi varasemaks, et endale enne pimedat rohkem
Refereeritud
York Cottage: Yorki hertsogite ja hertsoginnade endine elukoht.
John Gore „King George V”. London: John Murray.
