veel 1,8 miljonit ruutmiili territooriumit ning 13 miljonit elanikku juurde oli saanud.
Ka poliitmaastikul oli muutuste aeg. Stanley Baldwinil, kellest 1923. aasta mais oli saanud konservatiivide peaminister, ei õnnestunud selle aasta detsembrivalimistel häälteenamust saavutada ning sellega andis ta vaba tee Briti esimesele leiboristlikule valitsusele. Ja nii paluski George V 1924. aasta jaanuaris Ramsay MacDonaldil, ühe šoti farmitöölise ja toatüdruku vallaspojal, liberaalidega vähemusvalitsus moodutada. Kuningas oli MacDonaldist väga vaimustatud. „Ta on õige asja nimel väljas,” kirjutas ta oma päevikusse. „Täna, kakskümmend kolm aastat tagasi suri mu kallis vanaema. Huvitav, mis tema leiboristlikust valitsusest arvanud oleks!”
See valitsus ei kestnud kaua. Sama aasta oktoobris said leiboristid valimistel lüüa, sillutades sellega tee Baldwini ja konservatiivide tagasitulemisele, kes jäid Briti poliitika etteotsa järgmiseks kahekümneks aastaks, juhtides Britannia läbi 1926. aasta üldstreigi, 1930ndate depressiooni ja samuti Teise maailmasõja.
Ees ootasid tumedad päevad, kuid praegu oli Logue’il pakilisemaidki probleeme. Algselt olid nad Myrtle’iga kavatsenud lihtsalt puhkusele tulla, kuid peagi otsustasid nad pikemaks Inglismaale jääda. Küsimus oli aga selles, kuidas Logue oma perekonda üleval suudab pidada. Ta hakkas tööd otsima, kuid see ei olnud lihtne. Ta oli kaasa võtnud 2000 naela väärtuses sääste ja kuigi see raha oli tol ajal palju kordi rohkem väärt kui täna, ei piisanud sellest viieliikmelise perekonna ülalpidamiseks siiski eriti pikaks ajaks.
Ebakindlus, millesse ta enda ja oma perekonna viinud oli, hakkas teda ilmselt veidi rõhuma. Ta ei tundnud kedagi ja tal oli ainult üks kohalik kontakt: Gordon, temast kümme aastat noorem Dundee’ päritolu ajakirjanik, kellest oli 1922. aastal saanud Daily Express’i toimetaja asetäitja ning kellest tulevikus sai selle sõsarväljaande, Sunday Express’i, äärmiselt edukas toimetaja. Neist said lähedased sõbrad kogu Logue’i ülejäänud eluks.
Logue kolis perekonnaga Lääne-Londonisse Maida Vale’i tagasihoidlikusse üürikorterisse ja käis end kohalikesse koolidesse kõnehäiretega laste abistajaks pakkumas. Natuke raha ta sellega teenis, kuid võttes arvesse, kui väikesed olid tema säästud, poleks sellest laste üleskasvatamiseks piisanud. Nii võttis ta vastu ülitähtsa otsuse, milles peegeldus ka tema vankumatu usk oma võimetesse – ta üüris Lõuna-Kensingtoni Boldon Gardensisse korteri ja Harley tänava majja nr 146 vastuvõtutoa, paigutades end sellega otse Briti raviasutuste südamesse.
Enamik selle tänava ehitisi pärines kaheksateistkümnenda sajandi teisest poolest, aga meditsiiniga hakati Harley tänavat samastama alles kümneid aastaid hiljem. Üks esimesi meditsiinitegelasi, kes end sinna 1830ndatel sisse seadis, oli John St John Long, kurikuulus käpardist arst, kellel ühe noore naise seljaoperatsiooni käigus midagi totaalselt untsu läks ja kes selle tagajärjel tapmises süüdi mõisteti. Talle järgnesid teised, keda lisaks ümbruskondsete tänavate jõukate klientide lähedalolule meelitas ka lihtne juurdepääs Eustoni, King’s Crossi ja St Pancras’ rongijaamadele, mis tähendas patsiente kogu riigist. 1873. aastaks oli end sinna sisse seadnud kolmkümmend kuus arsti; 1900. aastaks oli seal juba sada viiskümmend seitse meditsiinitegelast ning veel kümme aastat hiljem kakssada neliteist.
Lühidalt öeldes oli Harley tänavast hariliku aadressi asemel saamas omaette bränd. Väga suurt rolli mängis siiski ka tänavasisene paiknemine. Laias laastus võib öelda, et mida väiksem majanumber ja mida rohkem lõuna pool ehk mida lähemal Cavendishi väljakule, seda prestiižsem oli aadress. Logue’i maja oli tänava põhjapoolses otsas, kohe Marylebone’i tee ristmiku juures.
Harley tänav oli siiski Harley tänav. Sellest, mida ülejäänud tunnustatud doktorihärrad omakeskis sellest tahumatust austraallasest arvasid, ajalugu vaikib. Ajaks, mil Logue sinna saabus, olid eakad nurgatagused käpardid asendunud kaasaegsete kvalifitseeritud arstidega. Logue’il aga polnud mingisugust meditsiinilist haridust. Samas ei oleks ükski tema naabritest osanud kõnehäiretega inimesi aidata, veel enam mõista, millist õnnetust see neile tekitas.
Vastuvõturuumi sisseseadmine oli üks asi – sellele järgnes olulisem ja kordi keerulisem küsimus, kuidas endale patsiente hankida. Logue leidis endale Londoni austraallaste kommuunist kiiresti sõpru. Ajakirjanikust sõbra Gordoni sõnade läbi „elujõust ja iseloomust pakatav”, oli Logue sedasorti isiksus, kes inimestele meelde jäi. Nii hakkaski ta tasapisi oma karjääri üles ehitama, ravides alguses peamiselt patsiente, kellele teised Londonis elavad austraallased teda soovitanud olid. Rikastelt küsis ta kopsakaid summasid, millega siis vaeste ravi toetas. Lihtne ei olnud endiselt midagi: „Rabelen ikka veel kõvasti, et ennast üles töötada; Londonis nõuab see hulgaliselt aega, tööd ja raha,” kirjutas ta Myrtle’i vennale Rupertile 1926. aasta juunis. „Pean varsti ühe kena puhkuse võtma, muidu põlen läbi.”
Otsides endiselt võimalusi sissetulekute suurendamiseks, oli ta eelmisel kuul, mil riiki halvas üldstreik, abipolitseiniku koha vastu võtnud, teenides sellega kuus šillingit päevas.
Kõneteraapia – eelkõige just kogelemine – oli sel ajal veel lapsekingades.
„Kõneteraapia valdkonnas olid need teedrajavad ajad; oli palju asju, millest kaugel Austraalias polnud räägitudki ja palju aastaid ei jäänud mul muud üle, kui eksperimenteerida,” rääkis Logue aastaid hiljem. „Noil päevil tehtud vigadest saaks terve raamatu kirjutada.”
Näib, et inimesed on kõnehäirete käes kannatanud sellest ajast peale, mil inimene rääkima hakkas. „Jesaja raamatus”, mis usutakse olevat kirjutatud kaheksandal sajandil eKr, leidub kolm viidet kogelemise kohta.12 Vanadel egiptlastel oli selle tarvis isegi hieroglüüf. Vana-Kreekas mainisid kogelemist nii Herodotos kui Hippokrates, kõige rohkem teavet vanade kreeklaste teadmistest kõnehäirete kohta saame aga Aristoteleselt, kes oma „Problematas” kirjeldas mitmeid kõnehäirete vorme, millest ischnophonos on tõlgitud kogelemiseks. Ta täheldas, et kogelejad tavatsevad rohkem kokutada siis, kui on närvis ning vähem siis, kui on purjus.
Vanaaja kõige kuulsamaks kogelejaks oli Demosthenes. Nagu märgib Plutarchos oma „Paralleelsetes elulugudes”, üritas ta oma kõnehäirega mitmel viisil võidelda – rääkida nii, et suu on täis väikeseid kive; suure peegli ees harjutada või luuletuse lugemise ajal mäest üles-alla joosta. Neid harjutusi olevat talle soovitanud üks Satyruse-nimeline kreeka näitleja. Ka Rooma imperaator Claudius, kes valitses aastatel 41 kuni 54 eKr, oli kogeleja, kuid puuduvad kirjalikud materjalid selle kohta, kas ta selle haigusega kuidagi ka võidelda üritas.
Üheksateistkümnendal sajandil toimunud märkimisväärne progress kõnehäirete valdkonnas tulenes osaliselt üleüldisest meditsiinilisest arengust. Sajandi keskpaiku viidi läbi füsioloogiline uuring hääle ja selle produtseerimise ning samuti ka kuulmise osas. Avastamisruumi jätkus aga pikaks ajaks. Võib öelda, et alles kahekümnenda sajandi keskpaigaks oli fonatsiooni (häälikute artikulatsiooni) teemal enam-vähem kõik selge. Paratamatult koondas ka üha kasvav huvi kõnekunsti vastu tähelepanu sellele õnnetule vähemusele, kelle jaoks isegi lihtsa lause välja ütlemine oli kohutavaks katsumuseks.
Ühena esimestest kaasaegsetest autoritest kirjutas kogelemisest Johann K. Amman, seitsmeteistkümnenda sajandi lõpus ja kaheksateistkümnenda alguses elanud šveitsi arst, kes kasutas sellele hädale viidates sõna hesitantia.13 KuigiAmmani ravi keskendus peamiselt keelelihaste treenimisele, pidas ta kogelemist „halvaks harjumuseks”. Ka tema järgijad suhtusid sellesse kui passiivselt omandatud tunnusesse, mis tekib suuresti just hirmu tagajärjel.
Anatoomia-alaste teadmiste kasvades hakati üha enam otsima füsioloogilisi põhjendusi, mis keskendusid artikulatsiooni, fonatsiooni ja hingamise protsessis osalevatele elunditele. Arvati, et kogelemise põhjuseks on mõne sellise organi talitluse häire. Tavaliselt pöörati kõige suuremat
Marcel E. Wingate „Stuttering: A Short History of a Curious Disorder”. Westport, CT: Bergin & Garvey, 1997, lk 11.
