Logue’i omal läks eriti hästi; adelaide Observer pani selle edu kvaliteetse vee ja omaniku „tavapärasest kõrgema vilumuse” arvele, tänu millele ta oli võimeline valmistama „selliste omadustega kesvamärjukest, mis lubab tal edukalt konkureerida kõigi teiste õlletootjatega”.
Logue ei ole oma vanaisaga kohtunud. Edward suri 1868. aastal ja pruulikoja võttis üle tema lesk Sarah ning äripartner Edwin Smith, kes hiljem ka naise osa endale ostis. Pärast mitmeid liitumisi sai firmast viimaks Lõuna-Austraalia Õlletehase osa.
Logue’i isa George sündis 1856. aastal Adelaide’is, omandas hariduse St Peteri kolledžis ja asus pärast kooli lõpetamist tööle pruulikotta, kus ta kiiresti arveametniku positsioonile tõusis. Hiljem sai temast Burnside’i hotelli litsentsiaat, ta juhtis hotelli oma naise Laviniaga ning võttis peagi üle ka elephant and Castle hotelli, mis tänini linna lääneservas asetseb. Logue’i meenutuste kohaselt oli tal täiuslik lapsepõlv.
„Minu kodus valitses imepäraselt õnnelik õhkkond, sest meil oli väga ühtne perekond.”
Logue saadeti õppima Prince Alfredi kolledžisse, mis oli üks Adelaide’i vanimatest poistekoolidest ja St Peteri põhiline rivaal. Kool oli edukas nii akadeemilisest kui sportlikust küljest vaadatuna, eriti silmapaistvad oldi kriketis ja austraalia jalgpallis. Logue aga üritas omaalgatuslikult leida midagi, milles ta erakordselt hea oleks. Ilmutus tuli nagu välk selgest taevast: ühel päeval, kui ta oli pärast tunde jäetud, avas ta suvalisest kohast juhusliku raamatu, milleks osutus Longfellow’ „Laul Haiavatast”. Sõnad näisid raamatulehelt otse tema sisse tungivat.
„Oh mu hea Nokoomis,
seal, kus elavad dakootad,
on üks noolemeistri tütar
Minnehaha – Naerev Vesi,
kes on kõigist naistest kaunim.
Toon ta sulle vigvamisse,
joostes ta su käsud täidab,
on su kuu- ja lõkkevalgus,
minu rahva päiksekiir!”5
Logue oli ridadest nii võlutud, et ei suutnud tund aega pilku raamatust tõsta. Siin oli midagi tema jaoks väga olulist – rütm – ja ta oli leidnud ukse, mis ta selleni juhatas.
Juba väikese poisina olid teda palju rohkem huvitanud inimeste väljaütlemised kui näod ja aastate möödudes tema huvi ja lummus ainult kasvas. Sel ajal pandi kõnekunstile oluliselt suuremat rõhku kui tänapäeval – igal aastal toimusid Adelaide’i linnahallis mõõduvõtud, kus neli eelnevalt välja valitud parimat kõnelejat luuletusi deklameerisid ja üksteisega parima kõnekunsti valdaja tiitli üle rinda pistsid. Loomulikult oli võitjate hulgas ka Logue.
Kuueteistaastaselt lahkus ta koolist ja läks õppima Edward Reeves’i juurde. Reeves oli Salfordi-päritolu kõnekunsti õpetaja, kes lapsena perekonnaga Uus-Meremaale oli emigreerunud ja 1878. aastal Adelaide’i kolinud. Päeviti õpetas Reeves oma õpilastele kõnekunsti ja õhtuti korraldas Victoria Hallis või mõnes muus kokkusaamiskohas valitud seltskonnale etlemisetendusi. Üks tema spetsialiteetidest oli Dickens. Selline avalik etlemine ei nõudnud mitte ainult erakordselt head diktsiooni, vaid ka filigraanset mälu: 1894. aasta 22. detsembril Register’is ilmunud arvustus kirjeldas tema „Jõululaulu” ettekandmist ülimalt positiivselt: „Kaks ja pool tundi jutustas mister Reeves ilma ühegi märkme abita äärmiselt paeluvat lugu,” kirjutati seal. „Tihti katkestasid jutustajat aplausipuhangud ja kui ta loo lõpus Tiny Timi kuulsa tsitaadi „Jumal õnnistagu igaühte meist” kuuldavale tõi, sai ta sellise ovatsiooni osaliseks, mis ei jätnud vähimatki kahtlust publiku vaimustuse suurusest.”
Enne raadio, televisiooni ja kino laialdast levikut oli selline „etlemine” populaarseks meelelahutuseks. Nende menukus näib peegeldavat ka ingliskeelse maailma erilist huvi kõne ja kõnekunsti vastu. Niinimetatud kõnekunsti liikumine hakkas Inglismaal pead tõstma kaheksateistkümnenda sajandi lõpul, mil avalikele esinemistele rohkem rõhku hakati pöörama. Rahvas muutus üha haritumaks ja ühiskond hakkas tasapisi demokraatlikumaks muutuma. Kõik see pani inimesed avalike esinejate oskustele suuremat tähelepanu pöörama, olgu siis tegu poliitikute, juristide või vaimulikega. Erilist hoogu kogus liikumine Ameerikas – nii Yale kui Harvard arendasid 1830ndatel kõnekunsti õpetamiseks oma õppekava välja ja sajandi teiseks pooleks oli see paljudes Ühendriikide kolledžites nõutud erialaks. Koolides pandi erilist rõhku kõval häälel lugemisele, mis tähendab, et eritähelepanu langes artikulatsioonile, diktsioonile ja hääldusele. Kõige sellega käis käsikäes huvi retoorika vastu.
Austraalias tõi kõnekunsti liikumine kaasa ka suurema teadlikkuse Austraalia inglise keele ja Britannias räägitava inglise keele lahknevusest. Mõne jaoks oli Austraalia iseloomulik aktsent rahvusliku uhkuse märgiks, eriti pärast seda, kui kuus kolooniat 1902. aasta 1. jaanuaril üheks föderatsiooniks koondati ja need Austraalia Ühenduse moodustasid. Paljude jaoks oli see aga pigem laiskuse tunnuseks.
„Komme kogu aeg poollahtise suuga rääkida on veel üheks rahvusliku „väsimustunde” ilminguks,” kurtis üks kirjanik Austraalia nädalalehes Bulletin sajandivahetuse paiku.6 „Suur osa nendest matsidest ei pane oma suud eales päris kinni. Sageli annab see märku adenoidide või kurgumandlite hüpertroofiast; tüüpilise austraallase tõvest.”
Lõuna-Austraalia aktsent, mille keskel Logue üles kasvas, sai erilise kriitika osaliseks, seda kirjeldati kui segu „ameerika inglise keelest, iiri aktsendist, koknist ja vigasest briti inglise keelest”. Üheks tunnuseks oli „keeleloidus” ja kihk „võimalikult väheste ja lihtsate sõnadega võimalikult palju öelda”. See laiskus ilmnes lausete kärpimises ja sõnade pudistamises.
Kahekümne kahe aastaselt, 1902. aastal, sai Logue’ist Reevesi sekretär ja abiõpetaja. Samal ajal õppis ta Vanemas Muusikakonservatooriumis, mis oli rikka Šoti päritolu filantroobi, söör Thomas Elderi annetuse abil 1898. aastal asutatud „eesmärgiga oma õpilastele täielik kõrgem muusikaline haridus tagada”.
Logue hakkas oma õpetaja eeskujul etlusõhtuid korraldama, samuti tegeles ta harrastusnäitekunstiga. 1902. aasta 19. märtsi kolmapäevaõhtune üritus YWCA-s Adelaide’is võimaldas tal mõlemad oskused proovile panna.
„Saal oli täis ja publik oli väga toetav,” kirjutas kohalik ajaleht Advertiser järgmisel päeval. „Mister Logue tundub üpris noor olevat, aga tal on selge, jõuline hääl ja meeldiv lavaline olek. Tema valikud on tõestuseks tõelisest andest näitekunsti valdkonnas ja temast kiirgas lugupidamisest tegelaskujude vastu, keda ta kehastas ning lugude vastu, mida jutustas.”
Ajalehe kriitikute sõnul olid Logue’il kõik luuletused ja katkendid suurepäraselt õnnestunud, kuid tema parim külg oli avanenud W. E. Aytouni luuletuse „Edinbourgh pärast Floddeni lahingut” deklameerides.
Heameelt ja uhkustunnet, mis sellise tagasisidega kaasnes, varjutas üks tragöödia – sama aasta 17. novembril suri Logue’i isa kõigest neljakümne seitsme aastasena pärast pikka ja vaevarikast lahingut maksatsirroosiga. Järgmisel päeval ilmus advertiser’is George Logue’i nekroloog; tema matustel oli suur hulk leinajaid.
Logue, kes oli nüüdseks kahekümne kolme aastane, tundis end piisavalt kindlalt, et Adelaide’is omaette elama asuda ja kõnekunsti õpetamisega tegelema hakata.
„Lionel Logue soovib teada anda, et asub oma elukutset aktiivselt rakendama ning ootab alates 23. aprillist huvilisi ruumis nr 43 Grenfelli hoones Grenfelli tänavas. Täpsem info kohapeal,” võis kolm päeva varem advertiser’is ilmunud teatest lugeda.
Samal ajal jätkas ta etlemisega ja asutas isegi
Boris Kabur „Haiavata lood”, Eesti Raamat, Tallinn 1990.
Joy Damousi „The Australian has a lazy way of talking”: Australian Character andAccent, 1920s–1940s”, in Joy Damousi and Desley Deacon (eds), „Talking and Listening in the Age of Modernity: Essays on the History of Sound”. Canberra: ANU Press, 2007, pp. 83–96.
