enne väljumist oma nimekaardi ning palus tal endale helistada,” kirjutati ajalehes. Nagu välja tuli, oli O’Dwyer 1917. aasta augustis Ypres’is mürkgaasi ohvriks langenud. Londonis oli talle öeldud, et ta ei hakka enam kunagi rääkima. Tidworthi sõjaväehaiglas katsetati hüpnootilist ja sugestiivset ravi, kuid edutult. Nii sattuski õnnetu mees 1919. aasta 10. märtsil Logue’i jutule.
Logue oli veendunud, et saab aidata. Tema nägemuse kohaselt oli gaas mõjutanud kõri, suulage ja mandleid, kuid mitte häälepaelu – ja sel juhul oli paranemislootus olemas. Selles staadiumis oli aga kõik veel ainult teooria tasemel. Asi tuli praktikasse rakendada. Nädalaga õnnestus Logue’il O’Dwyeri häälepaelad võnkuma saada ja patsient oli võimeline selge „aa” kuuldavale tooma. Logue jätkas, näidates mehele ette, kuidas häälikuid moodustada, umbes samamoodi, nagu üks vanem võiks oma last rääkima õpetada. Vähem kui kahe kuuga oli O’Dwyer praktiliselt terve.
Logue selgitas intervjuus, et tema ravimeetod seisneb „patsiendile kannatlikult kõne produtseerimise õpetamises ning talle eneseusu ja paranemise võimalikkuse sisendamises” – samasugust füüsilise ja psühholoogilise ravi kombineerimist kasutas ta hiljem ka kuninga ravimisel. Logue’i meetod oli täielikus vastuolus teiste oluliselt jõhkramate ravivõtetega, sealhulgas elektriteraapiaga, mida Britannias tol ajal patsientide peal katsetati – nähtavasti tulemusetult.O’Dwyeri paranemisest julgust saanuna kasutas Logue samu ravivõtteid veel viie kohaliku sõduri peal. Nende hulgas oli ka G. P. Till, keda Austraalia vägede koosseisus Prantsusmaal, Villers-Bretonneux’s võideldes, gaasitatud oli. Kui Till sama aasta 23. aprillil Logue’i juurde tuli, polnud ta häälepaeltes võnkumise võimet ning heli, mille ta esile manada suutis, kostus heal juhul sammu kaugusele. 17. maiks oli Logue temaga lõpetanud ning mees tundus täiesti paranenud olevat. „Õigupoolest ei suutnud ma kolm nädalat suud kinni panna,” jutustas Till ajalehele. „Sõbrad küsisid minult: „Kas sa ei kavatse enam kunagi rääkimist lõpetada?” ja mina vastasin: „Pean ju kogu kaotatud aja tasa tegema.””
KOLMAS PEATÜKK
Reis Inglismaale
Hobsons Bay – laev, mis Logue’ide perekonna Inglismaale viis
1924. aasta 19. jaanuaril asusid Lionel ja Myrtle Hobsons Bay, ühe korstnaga kahemastilise Commonwealth & Dominion Line’i laeva pardal Inglismaa poole teele. Nad reisisid kolmandas klassis. Nendega koos olid nende kolm last: Laurie, nüüdseks viieteistaastane; Valentine, kümne ja poolene ning kolmas poeg Antony Lionel (suguvõsas tavaliselt lihtsalt Poisina tuntud), kes oli sündinud 1920. aasta 10. novembril. 13 837-tonnine laev, mille pardal oli 680 reisijat ja 160 meeskonnaliiget, oli oma esimese reisi Londonist Brisbane’i teinud vähem kui kolm aastat tagasi. Pärast neljakümmend üht merel veedetud päeva jõudsid nad 29. veebruaril Southamptoni sadamasse.
Oli ainult juhuse ja veel ühe spontaanse elumuutva otsuse küsimus, et Logue, kes sel ajal Perthi Tehnikaülikoolis kõnekunsti õppejõuna töötas, end Hobsons Bay pardalt leidis. Koos oma arstist sõbraga olid nad plaaninud perekondadega ühisele puhkusreisile suunduda. Logue’ide perekonna kohvrid olid pakitud ja auto sõiduvalmis, kui helises telefon – helistajaks oli arstist sõber.
„Anna andeks, kuid ma ei saa tulla,” teatas ta.11 „Üks sõber jäi haigeks, pean temaga jääma.”
„Nojah, niipalju siis reisile minekust,” ütles Logue oma naisele.
„Aga sulle on puhkust hädasti tarvis,” vastas naine. „Me võiksime ise kuskile Itta minna.”
„Ei,” oli mees vastu. „Käisin sealkandis eelmisel aastal.”
„Aga Colombosse siis äkki?”
„Hmm,” vastas Logue kõhklevalt. „Colombosse minnes tahaksin ma ilmselt ka Inglismaale minna.”
„Inglismaale? Miks mitte!” hüüatas Myrtle.
Sellest ideest ülesköetuna soovitas Myrtle abikaasal kohe ühele laevakompanii eesotsas olevale sõbrale helistada. Logue’i küsimuse peale, kas lähiajal oleks võimalik Britanniasse sõitvale laevale kahte kajutit saada, purskas sõber naerma.
„Ära ole rumal,” vastas sõber. „See on Wembley aasta. Ühelgi laeval ei ole ühtegi vaba kajutit ja ei paista, et neid ka tekkida võiks.”
Sõber ei pidanud selgitama, mida ta Wembley all silmas pidas. Selle aasta aprillis pidid George V ja Walesi prints Loode-Londonis Wembleys Briti Impeeriumi Näituse avama ning sellest pidi tulema imposantseim vaatemäng maailmas. Näitus oli suurim omataoliste seas, mis iial püsti pandud. Ideeks oli demonstreerida impeeriumit kogu oma hiilguses – see oli nüüdseks koduks 458 miljonile inimesele (veerand maailma rahvaarvust) ning hõlmas neljandikku kogu maailma maismaapinnast. Ametlikuks eesmärgiks oli kuulutatud „stimuleerida kaubandust; tugevdada sidemeid, mis ühendavad emamaad asumaadega; astuda üksteisega lähedasematesse suhetesse; võimaldada kõigil, kel Briti lipu ees truudusekohustus, ühte kohta kokku koguneda ja üksteist tundma õppida.”
Ürituse raames ehitati kolm hiiglaslikku hoonet – Tööstuspalee, Tehnikapalee ja Kunstipalee – ning Impeeriumi staadion, millest oma iseloomuliku kaksiktorniga sai koos Wembley staadioniga Inglise jalgpallikeskus kuni 2002. aastani, mil see lammutati. Näitust külastas kokku umbes kakskümmend seitse miljonit inimest, kellest paljud tulid kohale impeeriumi kaugetest nurkadest, sealhulgas Austraaliast.
Kõigi nende Britannia poole suunduvate inimeste keskel näisid Logue’ide väljavaated oma unistuse täideviimiseks pea võimatud olevat, kuid pool tundi hiljem helises telefon – see oli see sama laevakompanii esindaja ja ta tundus vägagi ärevil olevat.
„On sinul alles õnne,” hüüdis ta Logue’ile. „Äsja tühistati kahe kajuti broneering. Võid need endale saada. Laev väljub kümne päeva pärast.”
„Teatan sulle poole tunni jooksul,” vastas Logue.
„Nüüd kohe või üldse mitte!”
Myrtle noogutas ja Logue’ilgi kadus viimane kahtluseraas.
„Selge, võtame need,” ütles ta.
Peaaegu kuus nädalat kestva reisi jooksul oli piisavalt aega teiste reisijate ja meeskonnaga tutvust teha. Eriti lähedaseks sõbraks said nad ühe O. J. Kyddi nimelise šotlasega, kes kutsus Logue’i kaheksa aastat hiljem enda koju Aberdeeni lähedusse puhkust veetma ning tutvustas talle Holyroodi lossi, Glencoe mägismaad, Killiecrankie’ mäekuru ja sadu muid paiku, millest ta poisina lugenud oli.
Pole selge, kas Logue ja Myrtle plaanisid emigreeruda või vaadata maa, kus nad kümme aastat tagasi viibinud olid, lihtsalt veel korra üle. Igatahes polnud Austraalias enam midagi olulist, mis neid seal kinni oleks hoidnud. Nende mõlema isad olid juba ammu surnud; 1923. aastal lahkus ka Lioneli ema Lavinia ning Myrtle’i ema Myra järgnes talle samal aastal.
Sel ajal, kui Logue’id Britanniasse saabusid, valitses sellel maal suur segadus. Esimene maailmasõda oli kaasa toonud murrangulisi pöördeid ja rahuaegse kindla jalgealuse taastamine oli tõeliseks väljakutseks. David Lloyd George vandus, et muudab Britannia oma sõjakangelaste vääriliseks maaks, aga see polnud sugugi lihtne – koju naasvatele sõduritele oli vaja tööd leida ning nende asemel vabrikutes tööle hakanud naised tuli kuidagi pliidi äärde tagasi meelitada. Kogu optimism hajus kiiresti, kui sõjajärgne buum 1921. aastal lõppema hakkas, inimeste tarbimine kahanes ja töötute arv tõusis lakke. Sõda oli Britannia sügavasse kuristikku kukutanud.
Isegi
Järgnev dialoog on võetud John Gordoni artiklist
