üksteisega kokku?”
“Vägagi, jah.”
“Kas teile oli teada, mida Alyssa Pinesis tegi?”
“Oli ikka.”
“Nii et te kaks olite lähedased?”
Alani pilk püsis naise laibal. Mehe lõualihased värelesid – raevust, kurbusest.
“Kas te olite intiimsuhetes, Alan?”
“Kas te kujutate ette, mis juhtub, kui sada kuuskümmend inimest elab lähestikku koos, teades, et nad on üldse viimased inimesed?”
“Kõik kepivad kõiki?”
“Täpselt nii. Mäe sisemuses oleme üksainus perekond. Oleme omi ennegi kaotanud. Peamiselt nomaade, kes ei tulnudki tagasi. Nad söödi ära. Aga midagi sellist pole varem juhtunud.”
“Kõik on vapustatud?”
“Kohutavalt. Saate ju aru, et see on ainus põhjus, miks Pilcher asja teile usaldas? Ta keelas teistel Alyssa surma uurimise ära.”
“Kättemaksu vältimiseks.”
Alani suunurgas võbeles kibe naeratus.
“Kas te mõistate, millise veretöö ma võiksin selles linnas koos kümne relvakandjaga toime panna?”
“Võtke arvesse, mitte kõik Wayward Pinesis pole Alyssa surmas süüdi.”
“Nagu ma ütlesin, Pilcheril oli põhjus, miks ta selle asja teile usaldas.”
“Rääkige mulle Alyssa ülesandest.”
“Teadsin vaid, et ta elas linlaste seas. Ei midagi rohkemat.”
“Millal te teda viimast korda nägite?”
“Üle-eelmisel öösel. Vahetevahel tuli Alyssa mäele ööbima. Tal oli selline veider komme. Kas te teate meie barakke?”
“Ausalt öelda, jah.”
“Aknaid pole. Toad on pisikesed, kitsukesed, isikupäratud. Pinesis oli Alyssa päralt terve maja, aga talle meeldis mäepõues oma toas magada. Mine võta kinni. Arvestades seda, kes ta oli, oleks ta võinud igal pool elada. Teha kõike, mida vaid soovis. Ent ta lõi igal pool käed külge. Ta oli üks meist.”
“Mis mõttes: “Arvestades seda, kes ta oli”?”
“Te siis ei teagi?”
“Mida ma ei tea?”
“Kuradile. Minu asi pole sellest kõnelda.”
“Millest ma olen ilma jäänud?”
“Unustage ära, aitab juba.”
Olgu peale. Praeguseks.
“Kus te viimati koos olite?” päris Ethan.
“Sööklas. Ma lõpetasin einet, kui ta sisse jalutas. Ta võttis oma kandiku ja astus ligi.”
“Millest te vestlesite?”
Alan põrnitses pimedust väljaspool valgussõõri.
Ta paistis üürikeseks rahunenud, nagu oleks meenutamine hõlpu toonud.
“Mitte midagi erilist. Mitte midagi, mida meeles pidada. Ainult argiaskeldustest. Olime mõlemad üritanud sama raamatut lugeda ning lobisesime oma senistest muljetest. Teistest asjadest ka, aga see on rohkem meeles. Alyssa oli alati minu sõber. Mõnikord rohkematki. Üksteise seltsis oli lihtsalt mõnus. Poleks pähe tulnudki, et see oli viimane kord teda elusana näha.”
“Kas te tema töö üle linnas ei arutanud?”
“Arvan, et küsisin, kuidas ta missioon edenes. Ta vastas umbes nii: “Varsti saab läbi.””
“Mida ta teie arvates öelda tahtis?”
“Ei tea.”
“Ja see oli kõik?”
“See oli kõik.”
“Miks Pilcher tahtis, et teie Alyssa laipa transpordiksite? Kas see polnud temast hoolimatu…”
“Ma tahtsin seda ise teha.”
“Ahhaa.”
Tahes-tahtmata hakkas Alan Ethanile meeldima. Ta oli temataoliste meestega koos sõjas olnud. Ethan pidas lugu soliidsest iseloomust. Kartmatust ja ustavast, millega liitus aukartustäratav füüsiline jõud.
“Veel midagi, Ethan?”
“Ei.”
“Selgitage välja, kes seda tegi.”
“Kindla peale.”
“Ja andke talle üks keretäis.”
“Kas te vajate abi, et Alyssa kambrisse panna?”
“Ei, saan ise hakkama. Aga esmalt ma valvaksin tema juures.”
“Muidugi.”
Ethan võttis kaalult oma kübara. Uste juures ta peatus ja vaatas tagasi. Alan oli tooli tõstnud lahkamislaua lähedusse ning hoidis Alyssal peost.
6. PEATÜKK
Theresa istus verandal ja ootas abikaasat.
Maja ees lipendas haavapuu lehti ning okste vahelt langes hunnitule rohelisele murule rahutuid varje.
Abikaasa märkas Ethanit 6. tänaval kõndimas. Mehe samm oli tavalisest aeglasem ja korrapäratum – ta võttis parema jalaga lühemaid samme.
Mees astus kõnniteelt kivirajale. Ethanil oli raske käia, ent naist silmates asendus pinge mehe näol laia naeratusega.
“Sa oled valudes,” nentis naine.
“Tühiasi.”
Theresa ajas end püsti ning läks trepist alla murule, mis sandaalides jalgadele juba jahedana tundus.
Naine tõusis varvastele ning puudutas kahvatulillat muhku mehe vasemal põsel.
Mees võpatas.
“Kas keegi lõi sind?”
“Ei, üldse mitte.”
“Mis siis juhtus?”
“Mul oli patrullautoga õnnetus.”
“Millal?”
“Eile öösel. Tühiasi.”
“Kas sa haiglas oled käinud?”
“Mul pole häda midagi.”
“Sa pole lasknud end läbi vaadata?”
“Theresa!”
