e>Hea lugejaNagu on kombeks öelda, ma alustasin juttude kirjutamist juba varajases lapsepõlves. Nende avaldamiseni jõudsin aga tublisti hiljem. Esimesed «tõsised» lood, teadlikult õudusvallale pühendatud, said kirjutatud Väike-Maarja Päästekoolis õppides ja hiljem Päästeametis töötades ning moodustasid sellise minisarja, millele sai nimeks «Kurbi lugusid pritsimeeste elust»,kuna neis on kujutatud tuletõrjujate kurba saatust. Sinna kuuluvad «Surm on lahti», «Verepulm pritsimajas», «Kambavaim», «Unistus», «Omadega kuival» ja «Ärge avage kirste (kui te elada tahate)».
Oma loomingu jagaksin ma ise kolme perioodi. Esimesel perioodil panin peamise rõhu võimalikult verisele ideele. Teisel perioodil, kui pärast esimese romaani «Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi» kallal pusimist tundsin, et kirjutamisoskus on paranenud, hakkasin pöörama suuremat tähelepanu ideede kirjanduslikule esitamisele. Nüüd, pärast teise romaani «Surmakarva» valmimist, kolmandal perioodil, püüan juba mõlemale võrdselt tähelepanu pöörata.
Kui rääkida juttudest lähemalt, siis esimese Marduses avaldatud loo «Verepulm pritsimajas» pealkirjaks oli algselt «Kaifiloom», kuid unustasin selle käsikirja märkida. Eeldan, et see oli Mario Kivistik, kes oli sunnitud jutule ise pealkirja välja mõtlema. Ka autori nimi jäi käsikirjale kirjutamata. Ma ei olnud sellele eriti mõelnud ning alles toimetuses avastasin ja lisasin nime kiiruga lohakas pastakakirjas juurde. Lohakuse tõttu sumbusid U ja R üsna üheks kriipsumereks ja nii ilmuski esimene lugu mitte Aguri, vaid Agu nime all. Pseudonüüm tekkis alles järgmise loo avaldamise ajaks.
«Kambavaimu» kirjutamise ajendiks oli ühe mu väikse sugulase kirjeldus oma taldrikukeerutamise kogemusest, kus ta väitis, et tõepoolest nägi kedagi ilmumas.
«Doonorelundid» sündisid ühel unetul ööl Jõgeva Päästeametis valves olles, kus keegi rääkis oma ebameeldivatest kogemustest Jõgeva haigla arstidega.
«Taadeldus» ja «Teoloogiatudengi katse» aga on, nagu sisustki arvata võib, sellest ajast, kui asusin õppima Tartu Ülikooli ja elasin sellal Narva maantee 89 ühiselamus. «Taadeldus» on kirjutatud Kurt Vonneguti romaanide mõju all. Lugesin neid tollal päris mitu tükki järjest. Siiani tuleb silme ette pilt, kus ma loksusin unisena bussis Jõgevalt töölt Tartusse kooli sõites ja lõpetasin just ühe Vonneguti romaanidest. Kuskilt bussiakna tagant varahommikuse päikesetõusu seest tuli äkki ootamatu erksus ja ideevälgatus ning parema paberi puudumisel kribasin loo taskutest kokkukorjatud vanade bussi- ja rongipiletite tagapoolele.
«Teoloogiatudengi katse» sündis küünlavalgel just üsna sarnastes oludes, milles toimub ka loo tegevus. Võib öelda, et see lugu sündis elektripuudusest.
«Choronzon». Choronzon oli mõeldud romaanina, kuid jäi pooleli, andes hoopis teed «Mu aknad on puust…» sünnile.
Kuna seal oli mitmeid häid ideid, siis kasutasin need mujal ära.
«Choronzonist» ehk romaani esimesest peatükist sai eraldi jutt, teised kirjakohad integreerisin muudesse juttudesse vähemal määral. Hiljem lisasin «Choronzoni» romaani «Mu aknad on…» sissejuhatusse. Viimane esimese perioodi avaldatud lugudest oli «Õpetus surnutest». Selle loo inspireerijateks olid mu onu surm ja matused ning mu ema, kes tollal tegeles matusepärgade valmistamise ja müügiga.
Avaldamata jäid tollal mitmed lood, mida ma ei viitsinud kuhugi saata, muuhulgas ka «Sinna ja tagasi: Aeg»,«Sinna ja tagasi:
Ruum», näidend «Elasid, siis surid» ning «Unistus» ja «Omadega kuival», mis olid oma algsel kujul stsenaariumid. «Unistuse» minupoolse proosavariandi pani värssidesse Canis Vedru ja selline Shakespeare’ilik amatöörfilm leidis Palamuse Amatöörfilmide festivalil stsenaariumi tõttu äramärkimist. Aastaid hiljem vormisin mõlemad stsenaariumid ümber lühijuttudeks ja jutud leidsid avaldamist «Algernonis».
Pärast romaani «Mu aknad on puust…» sündisid jutud «Nekromandi kombel», «Musta mantliga mees», «Elu kaja» ja «Kallis, sa oled hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?» Selle perioodi lugude kirjutamiseks kulutasin tunduvalt rohkem aega.
Kui varem sündisid lood enam-vähem ühe ropsuga, siis nüüd läks päevi, nädalaid ja teinekord kuid, enne kui rahule jäin.
«Musta mantliga mees» sai kirjutatud spetsiaalselt Eduard Vilde muuseumi korraldatud kriminaal- ja põnevusjuttude võistluse jaoks. See oli esimene lugu, mis sündis ajalise piirangu peale.
Avastasin konkursi kuulutuse nädal enne tööde laekumise viimast tärminit ja nägin seejärel kurja vaeva, et lugu välja mõelda ja õigeks ajaks valmis saada. Ma ise jäin lõpptulemusega üsna rahule.
«Elu kaja» on sarnaselt «Choronzonile» osa romaanist. Selle kallal nokitsesin ma eriti kaua. «Surmakarva» kirjutamine jäi vahepeal päris pikaks ajaks seisma, kuna ma ei suutnud kooljaid kujutada päris nii, nagu oleksin soovinud. Viimaks võtsin romaanist välja kõik ebasurnuid puudutavad kohad ning keskendusin ainult neile. Läks pool aastat ja sündis «Elu kaja». Kuna ta oli iseseisvana täiesti terviklik lugu, siis sai ta ka eraldi avaldatud.
«Kallis, sa oled hale, nii et miks ei võiks ma su piinad lõpetada?» on sündinud samuti «Surmakarva» järellainetuses. Nimelt juhtusin ma kuulma romaani kirjutamise ajal ansambli Beck lugu «Loser», kus on refrääniks «I’m a loser, baby, so why don’t you kill me?» Ma hakkasin siis mõtlema, et tõepoolest, why not? Ma aegajalt kirjutan ülilühipalu lihtsalt iseenda jaoks, et meelt lahutada ja ennast vormis hoida. Seekord tundus, et tuli kuidagi eriti hästi välja, ja soovisin seda ka lugejatega jagada. Selline väike hetk fantaasiamaailmas.
Hetkel kõige värskemad lood: «Tolmunud soldatid», «Euromant» ja «Ajudega töötajad» on sündinud pärast romaani «Surmakarva» valmimist.
«Ajudega töötajaid» kirjutasin ma pausidega peaaegu terve aasta. Kui poleks olnud Ulmeühingu ja kirjastuse Fantaasia jutuvõistlust, siis oleks ilmselt selle kallal veel teadmata aja istunud, aga võistluse nimel võtsin kätte ja lihvisin juttu 8-tunniste pingutustena mitu ööd-päeva järgemööda, kuni jäin viimaks tulemusega rahule.
«Võõra laip» on loo «Ajudega töötajad» esimene variant. See sündis samuti näpuharjutusena, mille saatus oleks olnud maanduda mu arvuti tolmustesse sügavustesse ja igavesse unustusse. Kuid lugu haaras mind hiljem endaga kaasa ja üsna suurte pausidega pöördusin selle juurde ikka ja jälle tagasi, otsides parimat esitusviisi. 2011. aasta ulmejutuvõistlus oli see, mis pani mind püsivalt keskenduma ja juttu põhjalikult ümber kirjutama, ja sündis «Ajudega töötajad». Minu suureks rõõmuks kandis pikk töö vilja ja lugu hinnati võistlusel kolmanda koha vääriliseks. Suure heameelega toon «Võõra laiba» lugejateni, kas või juba sellepärast, et näidata, kuidas üks lugu põhjaliku ümbertöötamisega muutuda võib. Selles algses loos on midagi, mingi meeleolu, mis ei lasknud mind kuidagi lahti.
«Euromandiga» aga oli säärane naljakas juhus, et vahetult 2010. aasta lõpus lugesin läbi mitu William Gibsoni teost ja ööl vastu rahavahetust, kus kroonidest said eurod, nägin unes, et kirjutan loo nimega «Euromant» ning saan selle eest honorari 38 eurosenti. Ärgates polnud mul vähimatki aimu, millest lugu rääkis, kuid pealkiri jäi meelde. Otsustasin ta valmis kirjutada, kuid puudus idee. Siis, mõned nädalad hiljem tekkis mul äge põletik ühes igemes ning läksin suure hädaga Tartus ühe suvaliselt valitud hambaarsti manu, kellel olid väga omapärased ravivõtted. Nende toel vaevlesin nädala kõrge palaviku ja paistes peaga kodus ja lõpetasin viimaks kiirabis. Pärast seda oli lihtne jutule süžee leida.
Kui ma hakkasin oma vanu lugusid kokku otsima, et neid kogumikku köita, siis olin üsna veendunud, et pean enamiku neist tublisti ümber kirjutama. Eeldasin, et mu vahepeal arenenud kirjanikumeel ei kannata neid enam samal kombel avaldada. Pean tunnistama, et neid uuesti üle lugedes avastasin oma üllatuseks, et ma ei taha neis midagi muuta. Nad on parimad just sellisel kujul, nagu kunagi kirjutatud said. Ei tahaks praegustelt lugejatelt röövida seda ehedat emotsiooni, mille all nad sündisid.
