munadesse. Ahhaa! Tal ka närvid läbi. Aga ei pannud. Sai enesevalitsuse tagasi.
«Oled sa ikka üks terane poiss! Intellekti purskab lausa kilomeetrite kaugusele!» ütles ta ainult ja asjatas oma juhtmetega edasi.
Oli selge, et skalpelli ta kätte ei võta. Jumal temaga. Vähemalt tuli mõne aja pärast elekter tagasi. Mõtlesin voodil koogutades oma viimaste sõnade üle ja hakkas veidi nagu piinlik.
«Eks siis lõigun ennast ise,» urisesin, et seda varjata. Tegelikult ma ei tahtnud Sirtsu solvata. Ta meeldis mulle ja ma oleks soovinud, et me olnuks lähedasemad. Kogu kuuajase kitsas korteris koos elamise jooksul ei olnud meie vahel mingit sädet tekkinud.
Minu jaoks tundus ta täiuslik naine. Ja täiuslik naine on minu jaoks selline… noh… suuresti hea mehe iseloomuomadustega, aga välimuselt naiselik ja ilus. Ning ei kanna mingeid kuramuse pükse. Mida Sirts kandis. Aga noh, muu täiuslikkuse nimel olin sellega leppinud. See leppimine ei aidanud kahjuks meie suhete arenemisele kuidagi kaasa. Milline oli tema arusaam täiuslikust mehest, ma ei teadnud. Ilmselt mina see ei olnud.
Laotasin mandi lauale laiali ja võtsin piibli ette. Selle 38 punktiga operatsiooniõpetuse. Käed hakkasid higistama. Mis käed! Selline hirm tuli peale, et nõrgusin higist üle terve kere. Ainult lõputu valu peas ja aimdus, et edasilükkamine on kindel surm, aitas mind edasi. Vaatasin Sirtsu poole. Ta pöördus ära. Mossitas.
Olgu. Esimesed kaks punkti on täidetud. Edasi.
Punkt kolm – tee neurokontakti ümbrusest röntgenpilt.
Tegin pildi ära. Noh, targemaks sellest väga ei saanud. Ma ei tea, kas ma ei osanud aparaati kasutada või olin juba palavikust segane. Alles kui Sirtsu käest vabandust palusin, tuli ta mulle appi ja mõistatasime koos, mis need udukogud seal pildil võiks tähendada. Mida nad ikka võisid tähendada. Siin mäda, seal häda.
Punkt neli – pesin käed ära. Pakkusin Sirtsule skalpelli. Ta võdistas õlgu ja läks teise tuppa. Olgu.
Punkt viis – desinfitseerisin tulevase sisselõike koha. Kuulsin kuidas Sirts teises toas oma šokkeri akud uute vastu vahetas ja vanad laadima pani.
Punkt kuus – tuimestus. Sirts tuli tagasi. Adrenaliinisüst. Süstal… nõelaga… kurat, käed värisesid. Vaatasin anuvalt Sirtsu poole, too keeras end ära. Hästi. Süstal… peegli ette… nelja kohta kontakti ümbrusesse väike sorts. NB! Aeglaselt. Näpp vääratas ja surus pool süstla sisust kõik ühte kohta. Ai kurrrat! Tuimesti hammustas põsest nagu marutõbine koer. Pillasin süstla maha.
Kiunusin ja ei olnud suuteline süstalt otsima. Sirts tuli ja aitas selle peeglikapi alt välja tuua. Vajasin väikest hingetõmmet.
Uuesti? Käed värisesid veel hullemini. Ahh… valus… aga mitte nii hirmus kui esimene kord. Tehtud! Varisesin toolile istuma, ise higist leemendades, keha pinges nagu piinapingil.
Punkt seitse – oodata, kuni mõjuma hakkab. Tundsin, kuidas kõhus keeras ja süda adrenaliinist kloppima hakkas. Viskasin pikali, sest ei suutnud enam istuda, pea hakkas ringi käima. Rahunesin.
Tundsin, kuidas pool pead tuimaks tõmbab. Katsusin õrnalt käega.
Nahk oleks nagu kummist olnud.
Punkt kaheksa – jälle sama süst, seekord juba põletikupiirkonda. Vaatasin, kuidas murelike silmadega Sirts võttis süstla, täitis selle ja lähenes mulle. Panin silmad kinni. Võttis viimaks ikkagi julguse kokku. Tundsin puudutust õlast. Sirts seisis mu juures ja pakkus süstalt. Vandusin hiina keeles. Levinuim keel internetis.
Kõlbab ka vandumiseks. Süstisin. Seekord ei olnudki nii hull.
Esimene tuimesti juba mõjus ja veidi oli ka kogemust tekkinud.
Hõõrusin näolt higi… või siis ehk pisarad? Igatahes hõõrusin selle laiali.
Punkt üheksa – oota, kuni mõjuma hakkab. Kõhus hakkas jälle keerama ja pilt hakkas silme ees virvendama. Hinga! Hinga!
Punkt kümme – nuuskpiiritus.
Punkt üksteist – lõika mädakolle lahti. Võtsin skalpelli. Kerge sisselõige. Samal hetkel helises uksekell. Käsi vääratas. Pillasin skalpelli maha. Sirts võttis šokkeri välja. Ma ei suutnud enam isegi vanduda. Sisselõige oli liiga suur. Mäda nõrgus verega pooleks mööda nägu alla.
Punkt kaksteist – loputa. Ühes käes süstal loputiga ja teises käes imur, vaatasin, kuidas Sirts esikusse kadus. Loputasin. Uksele prõmmiti ja päris isuga. Pitsapoiss see ei olnud.
Punkt kolmteist – võtsin padja alt šokkeri ja panin enda kõrvale voodile. Mu ustav odav hiinakas. Imesin mäda ja loputusvedelikku haavast välja. Esikus oli vaikne. Vererõhk tõusis, süda kloppis metsikult.
Punkt neliteist – esikust kostis hoop ja ragin. Pillasin süstla loputusvedelikuga. Uus hoop ja jälle ragin. Me olime ust seestpoolt tugevalt riividega kindlustanud. Avage, siin politsei, ei karjutud, järelikult politsei see ei olnud, kes seal lammutas. Võtsin süstla üles ja täitsin selle uuesti loputusvedelikuga.
Punkt viisteist – hoop ja ragin. Oota… kas ma olin punkt neliteist juba ära teinud… ma ei suutnud meenutada… mis see neljateistkümnes punkt nüüd oligi? Automaadivalang. Kuulid prõmmisid minust paari meetri kaugusel seina sisse auke. Pillasin nii imuri kui süstla maha ja rabasin šokkeri pihku. Kukkusin voodi kõrvale pikali. Toppisin teise käega poolsegasena antibiootikumi tablette tasku. Ilmselt tuleb kiire lahkumine. Loodame, et mitte teise ilma.
Punkt neliteist – mis see nüüd oligi? Keskendusin ja manasin opiplaani silme ette. Uus valang. Hirm oli, aga mingi hüsteeriline naer kippus ka peale. Kujutasin ette, kuidas naaber kohe vastu seina hakkab prõmmima. Saab siis ilmselt ka oma jao kätte. Aga ei, ei hakanud vastu prõmmima. Püsis vakka nagu hiir.
Meenutasin. Vist sain neljateistkümnenda vist ikka tehtud. Nii et siis viisteist. Ukse kukkumise mürtsatus. Kus kurat Sirts on? Vajusin veel enam põrandasse. Oleks kühvel olnud, oleks kaevama hakanud.
Viieteistkümnendaks on vaja rohtu peale panna, mõtlesin palavikuliselt ja pigistasin oma odava hiinaka pära. Enne ei saa midagi teha, kui põletik taandunud on. Ettevaatlikud sammud esikus.Šokkeri särin, karjed, vaikus, juhtmete ja inimliha kärsahais.
Elekter oli taas ära. Julgesin jälle hingata.
Samme ma ei kuulnud, aga voodi alt nägin Sirtsu tennises jalga tuppa astumas.
«Siin olen,» sosistasin.
«Pane kola kokku ja laseme jalga,» käsutas Sirts. Tõstsin pea üle voodi ääre. Naine oli karm ja pingul.
«Pühi veri näost ära,» soovitas ta. Sirtsu öönägemisega silmad hiilgasid aknast kumavas valguses nagu hundi omad. Või roboti.
Ajasin end püsti ja panin hämaras nii kiiresti kui sain oma tšehhi mandi kokku.
«Kes need olid?»
«Tellija omad ilmselt,» vastas Sirts napilt.
Selge. Nii et keegi kuskil rippus tal linnast tulles ikkagi korterini küljes.
在中国未翻译的马槽!
Kärsanud liha lõhn läks üha vängemaks. Sirts oli neile tõsise raviseansi korraldanud.
Toppisin
