suristas neurokontakti kallal. Jälgisin toimuvat tuima huviga. Juba kolm päeva oli mul 39 kraadi palavik ja neuroühenduse sisendi ümbrus valutas nagu põrguline.
«Teiega on asjad tõesti pahasti,» teatas arst.
«Tule eile meile,» mõtlesin resigneerunult.
«Varem oleksite pidanud tulema.»
«Ma ei saanud varemaks aega. Püüan juba pool aastat teie juurde vastuvõtule saada.»
Valetasin muidugi. Nihverdasin end alles täna talle nimekirja.
«Jaa,» nõustus doktor. «Ajad on täis.»
Paus.
«Põletik tuleb välja ravida ja siis tuleks uus ühendus panna.»
«Selge.»
«Ja seda peab kiiresti tegema. Teie seisukord on üsna halb.»
Ma hakkasin ärrituma. Kurat, ma tean ise ka, et mu seisukord on halb.
«Minu pärast võib kohe pihta hakata.»
«Kirjutan antibiootikumid välja.»
Digiretsept ilmus mu postkasti. Saatsin selle apteeki edasi. Tabletid lubati poole tunniga kohale tuua. Postkasti ilmus arve.
Viseerisin. Osa raha mu naabri pangakontolt haihtus.
«Hästi, millal uue ühenduse saab panna?»
«Mmmm…» venitas arst. «Sellega on nüüd kehvasti. Järgmine vaba aeg on mul kahe ja poole kuu pärast.»
Ma ahmisin õhku.
«Aga niikaua ei vea te vist välja.»
«惡魔,» vandusin mõttes.
«Ma võin juurde maksta,» ütlesin end rahulikuks sundides. Ta ütles summa.
«Kuidas see siis nii kallis on?»
«Arste ei ole. Soomes saaksite ilmselt kiiremini. Aga siin järjekorrad lihtsalt… nad lihtsalt on pikad. Kui tahate kiiremini, siis soovitan Soome opile minna. Ma tean seal paari head eesti arsti.»
«Ma ei saa,» keeldusin. Ma olen ju tagaotsitav.
«Nojaa, siis… Ma arvan, et kuna teie asi ei kannata oodata, siis pean teile virtuaaloperatsiooni plaani välja kirjutama.»
«Eh?»
«Panen punktikaupa kirja, mis on vaja teha, ja te saate selle operatsiooniga ise ka hakkama. Või teeb elukaaslane või mõni sõber selle ära. Näidisvideo on meie kodulehel üles laetud.»
Ma olin sellistest tee-ise operatsioonidest midagi varem kuulnud, aga millegipärast hakkas mu käsi doktori jutu peale kergelt tõmblema.
«Kas see on legaalne?»
«Jah, pool aastat tagasi seadustati. Meditsiinipersonali nappus, saate isegi aru.»
«Olete kindel, et ma sellega ise hakkama saan?»
«Kui te Soome ei lähe…?»
«Ei lähe,» vastasin.
«Siis mis teil muud üle jääb,» arvas tohter. «Ma lasen õel teile plaani tänase päeva jooksul ära saata.»
Viimasel ajal oli mu kannatus sihukese ila peale õige lühikeseks muutunud. Ilmselt mängis siin oma osa ka vigastus.
«Kuulge, kas ma sihukese arstiabi nimel maksan iga kuramuse kuu makse?»
Arst vaatas mulle pikalt otsa.
«Kuidas teil see õnnetus nüüd täpsemalt juhtus?»
«Ah?»
«Mis te arvate, et sotsiaalabi süsteem ja arstiabi on need, mis peavad eesti meest elus hoidma?»
«Loomulikult ei arva. Need on ainult naiste elushoidmiseks tööle pandud.»
«Mees peab ise end elus hoidma.»
Ma olin pahviks löödud.
«Selleks, et oma lapse jaoks kauem elus olla! Jutt ei ole kehvast arstiabist, jutt on sellest, mida mees teeb, et kauem elada.
Teie moodi vinguda ei ole mehe moodi. Vaevalt et teil juhtus see õnnetus lastega mängides. Mõelge parem veidi oma elustiili üle järele ja muutke seda, enne kui vinguma hakkate.»
Mis ta arvas, et ma olen mingi joodik ja kõrtsikakleja? Kuradile! Maksin visiiditasu ja plaani koostamise tasu, siis logisin haiglast välja. Naaber jäi jälle sutike vaesemaks, aga ega mul ka kergem ei olnud. Silmade ees virvendas. Pea tuikas. Kogu keha oli nagu jahutuseta kõvaketas. Kuumas ja hõõgus. Jõudu üldse ei olnud. Istusin oma toa keskel põrandal, pehmel vaibal ja vaatasin süles olevaid käsi. Need värisesid tõepoolest. Vandusin.
«Noh,» küsis Sirts.
Lõin käega. あたた,elu muutub vägisi järjest enam selliseks, et vanuridki hakkavad peagi Eestist põgenema, mitte ainult noored. Too valges kitlis tõbras oli viimane lühikeses nimekirjas. Iga viimase kui lihalõikuja juurde pääsemiseks olid kas järjekorrad eoonipikkused või siis maksis enda järjekorras edasi nihutamine sellist hinda, et isegi kiirlaen ei oleks aidanud. Kui kliendid olid end mitme kilo pleki võrra kergendanud, siis olid nad arstidel ka täpselt meeles, nii et väikse virtuaalmustkunstiga end järjekorras teistest patsientidest juba mööda ei nihuta. Ajasin oma väsinud keha püsti ja loivasin peegli juurde. Pool pead oli paistes ja suur nagu melon. Kogu neurokontakti ümbrus punetas ja valutas kohutavalt. Ma ei olnud juba nädalaid korralikult magada saanud. Kõik erinevat sorti valuvaigistid olid ära proovitud ja oma toime kaotanud. Püüdsin pudelit viina kogu aeg kodus hoida, et saaks õhtuti magama jääda. Istusin tagasi põrandale ja neelasin lootusetuna kaks paratsetamooli. Niikuinii ei kao palavik kuskile.
Postkasti potsatas arsti saadetud operatsiooniplaan. Võtsin selle lahti. 42 tegevuspunkti. Kaks lisa. Esiteks vajaminevate riistade loetelu, teiseks näidisvideo link. Halleluuja. Võtsin kirja ette ja läksin meditsiinifoorumitesse hulkuma. Tunni aja pärast jõudsin järeldusele, et võin pooled vidinad maha tõmmata, ja kirjutasin kaks uut riista asemele. Neljakümne kahest tegevuspunktist jäi järele 38. Leidsin veel paarkümmend videot, kus inimesed olid filminud ennast ise või lasknud sõpradel filmida sellal, kui nad oppi tegid. Üks neist lõppes osalise surmaga, viis ei saanud hakkama, seitse ei saanud hakkama esimese korraga, viiel jäi ühendus vigaseks või ilmnesid mingid muud tüsistused, üheteistkümnel õnnestus operatsioon korralikult. Fifty-fifty. Jõin valu peletamiseks pitsi viina. Solk on solk, aga see oli hetkel ainus, mis mingil määral mõjus. Silmade ees hakkas jälle virvendama. Mäda oli jõudnud juba videosisendini ja segas kunstsilma tööd.
«On ikka 被诅咒的生活,» vandusin valjusti. Seina tagant kostis, kuidas naaber end pöördtoolis ringi keeras ja rusikaga vastu seina põrutas. Talle ei meeldinud, kui ma omaette rääkisin.
«Pane omale kuramuse kõrvaklapid pähe, vana junn,» mõtlesin, kuid ei öelnud midagi. Olin juba ammu aru saanud, et see tegelane oli minust palju järjekindlam. Ta võis päevad ja ööd läbi mõnuga vastu seina taguda. Parem oli temaga üldse mitte tüli norima hakata. Pealegi varastasin ma tema internetti ja kasutasin oma asjade ajamiseks
